Kas me näeme lampi või valgust? Vestlus sellest, mis helendab

Pimeda aja saabudes mõtleme rohkem valgusele. Tänapäeval mõtleme ka valguse hinnale. 30 aastat valgustuse maailmas tegutsenud Mart Seidelbergi jutust kumab selgelt, et valgustus ja selle juhtimine on valdkond, kus inimkond on viimaste aastakümnetega teinud pika hüppe. Vestles Edasi kaasautor Peep Ehasalu.

Väitsid hiljuti, et valgustus on ainus vana tööstus, kus on kolmekümne aasta jooksul toimunud tõeline revolutsioon.

Julgen väita isegi rohkem – meie valdkonnas on lisaks tehnoloogilisele pöördele ära olnud ka rohepööre. Pealt kümne aasta eest hakkas LED-valgustus energiakulukaid hõõglampe ja halogeene välja tõrjuma. Täna oleme seisus, kus valgustite energiakulu on mitte protsentides, vaid kordades väiksem kui veel paarkümmend aastat tagasi. Teisisõnu on valgustite energiat kulutav jalajälg muutunud üsna pisikeseks.

Loe pikemalt Edasi.org.

Dramaturg Piret Jaaks: ambivalentsus paneb lapsi mõtlema

Lavastus “Uperpall”, Esietendus 4. detsembril 2022

Zuga ühendatud tantsijad ehk Ajjar Ausma, Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Päär Pärenson, Tiina Mölder ning dramaturg Piret Jaaks toovad 4. detsembril Eesti Noorsooteatri lavale “Uperpalli”, kus uurivad, kas kõik head asjad on alati ümmargused ja kas uperpallis olevaid asju saab teistpidi põrkama panna. Lavastusest pallidega ja pallidest rääkisid Peep Ehasaluga Tiina Mölder ja Piret Jaaks.

Intervjuu ERRi Kultuuriportaalis.

Sada aastat väljamõeldisi

Palju õnne – Eesti Kirjanike Liit on organisatsioon, millest on saja aasta jooksul imbunud Eesti ühiskonda ennekõike täielikke või osalisi väljamõeldisi.

Lugu ilmus ERR kultuuriportaalis, kus lisati sissejuhatus:

Kirjanik Peep Ehasalu vaatab oma följetonis otsa kirjanike liidu pikale ajaloole ja tõdeb: sada aastat on pakutud lugejatele põhiliselt väljamõeldisi.

Ma loodan, et lugeja ei vaja tingimata juhendit lugemise viisi kohta või tujukujusid. Kui on vaja, siis pole enam tore. Palusin muuta “följetoni” “murekirjaks”. Asi seegi.

Juhtusin lugema Katrin Pautsi kirjutist Eesti Ekspressis, kus ta kurtis laenutustasude väiksuse üle. Aga vabandust, miks maksta inimesele, kes läbi oma loomingu asju välja mõtleb? Selliseid kuritegusid, nagu ta kirjeldab, ei ole neis paikades toimunud. Veelgi enam, romaanides kirjeldatud tegelasi pole keegi isegi kohanud.

Nii on kogu kirjanike liiduga, kust on saja aasta jooksul lugejateni jõudnud sedavõrd palju välja mõeldut, et on imekspandav organisatsiooni püsimine. Kõik algab muidugi juhtimisest. Mida tahta tänastelt realiikmetelt, kui väljamõeldiste libedal teel kõnnib ka kirjanike liidu juht Tiit Aleksejev ise.

Ajaloost teame siiski täpselt, et kõigest vastuseisust hoolimata kirjutas Tammsaare oma romaanisarja “Tõde ja õigus.” Tõde – mõistate! Ta kirjutas nii, nagu asjad olid! Ja mida tegi selle peale organisatsioon? Liikmemaksu tasumata jätmise ettekäändel visati ta Kirjanike Liidust välja. Kahjuks ei pidanud Tammsaare survele vastu ja tema järgmine romaan “Põrgupõhja uus Vanapagan” kirjeldas juba maa peale tulnud Vanapaganat. Taipasite õigesti – väljamõeldud tegelast, keda tegelikult pole kunagi olemas olnud!

Nõukogude ajal oli valetamine omamoodi mõistetav ja isegi andestatav. Terve ühiskond oli valetamisele üles ehitatud, ega kirjanikud saanud olla kuidagi teistest erinevad. Isegi lood, mis pealtnäha tõesti aset leidnud sündmusi või inimesi kirjeldasid, pudenesid lähemal faktide kontrollimisel tolmuks. Jaan Kross on tollasest ajast hea näide, kuidas ajalooliste isikute kõrvale mõeldakse välja tegelasi, pannakse vene või saksa keelt kõnelenud inimesed rääkima eesti keeles või kirjutatakse asjadest, mille kohta usutav ajalooline tõestus üldse puudub. Aga inimesed lugesid, uskusid ja olid isegi uhked! Võib vaid ette kujutada kogu seda mõju, mida sellised kirjanikud on ühiskonnale tekitanud.

Tänapäeval saame rääkida asjadest tõtt nii, nagu need on. Aga kas kirjanike liidu liikmed seda võimalust kasutavad? Võtame kasvõi ühe tõlgituma kirjaniku Paavo Matsini. Ta kirjeldab Viljandis sõitvat trammi, rääkivaid linde, äratab ellu surnud inimesi ja kirjeldab lõputul hulgal inimestena käituvaid kasse. Meie siin Eestis vähemalt teame, kuidas asjad tegelikult on, aga kui mõni Matsini teoseid lugenud välismaalane peaks Viljandit külastama, siis võib pettumus olla suur – ei ole trammi ega elavat Gogolit. Sama asi Tartuga – ei Leninit, ei kasse, ei soome dressmoodi. Mis pilt meist selliste valede põhjal välismaal kujuneb?

Ka Andrus Kivirähki teostes on väljamõeldisi rohkem kui sidesõnu. Lausa piinlik, kuidas kirjanik püüab lugejat uskuma panna kaka, tolmurullide või rästikute elususes. Kui vahepeal ilmubki tema sulest mõni lugu tavaliste inimeste elust, mille üle saab tõesti nii nutta kui naerda, siis peagi sunnib organisatsioon ta jälle valede rajale.

Või siis kolmas tänapäeva Eesti kirjandust iseloomustav näide – Armin Kõomägi –, kes kirjutab ainsast inimesest maailmas, kes seikleb kaubanduskeskuses täiesti üksi. Astuge kasvõi korraks kaubanduskeskusse ja kõiki neid inimmasse nähes näete läbi ka Kõomäe väljamõeldise. Minu teada ei kuulu Kõomägi kirjanike liitu, nii et organisatsiooni mõju on tunda isegi väljaspool liikmeskonda. Või siis on Kõomäele traumeeriva jälje jätnud lapsepõlves loetud “Palle üksi maailmas”, mistõttu tahaksin südamele panna, et lastele pakutavat kirjandust peab põhjalikult kontrollima, et mitte liigselt ärritada nende kaitsetut aju.

Kui proosas on ilma asjatundjata raskem tõde väljamõeldistest eristada, siis luule peaks olema palja silmaga nähtav vale. Mida õpib laps luulest, kus ei ole suuri algustähti, ei ole täislauseid, kirjavahemärke, alust, öeldist ega ütet, tõepärast rääkimata? Luule läks lappama muidugi juba ammu enne kirjanike liitu. “Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?” Isegi laps teab, et maal ei ole keelt ja inimese keel pole midagi sellist, mille saaks suust välja võtta ja lendu lasta. Milleks siis sellist rumalust kirjutada?

Kahetsusväärselt tegutsevad valede vabatahtlike levitajatena tõlkijad, kirjastajad, dramaturgid, stsenaristid ja raamatukogutöötajad, kes on teinud väljamõeldiste levitamisest oma sissetulekuallika ja on seega kaasvastutajad. Õpetajatest ma ei räägigi, just nende süül lisandub kirjanike liitu uusi liikmeid aina juurde.

Eespool on välja toodud vaid mõned põgusad näited, kuivõrd väljamõeldistest läbi imbunud on Eesti Kirjanike Liit ja Eesti kirjanike looming, sõltumata soost, vanusest või maailmavaatest. Mina küll püüan puhast tõde kirja panna, kuid erandid vaid kinnitavad reeglit. Kolleege tahaksin siiski hoiatada – ega valitsus pole rumal, et teie väljamõeldisi uskuma jääks. Nii et kui kirjanikud ei suuda ennast ise ohjeldada, siis peab seda tegema riik.

Kultuuriministeerium pole paraku seni midagi ette võtnud, et olukorda tõe suunas tasakaalustada. Vastupidi, just ministeerium julgustab kirjanikke ning räägib laenuhüvitise maksmisest ja nende töö tasustamisest. Õnneks esialgu peamiselt räägib, ent juba see innustab kirjanikke oma tegevusega jätkama.

Mida lõpetuseks öelda? Kas on kõiki neid väljamõeldisi vaja? Tegelikult piisaks ühest täpselt ja tõeselt kirja pandud tekstist, mida saaksid kõik lugeda ja selle üle aru pidada. Näiteks Eesti Vabariigi põhiseadus on “kirjutatud kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.” Niimoodi peab kirjutama! Aga millega Eesti Kirjanike Liit selle asemel tegeleb?

Lootusvaatlused luulekoguks

Olen aastaid tegelenud lootusvaatlustega. Nüüd on selline plaan, et kui Hooandja kampaania peaks kinnitama inimeste lootusvajadusi, annan vaatluste tulemused välja luulekoguna.

Lootusvaatlus on lootuses elavate inimliikide tuvastamine ja selle kohta informatsiooni säilitamine. Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt. Lootuse vastand on meeleheide.

Eriti kõrgele tõuseb inimeste lootus vastu jõule ja valimisi, mis on lootuse vaatlemiseks üsna sarnased perioodid. Vaatlused on dateerimata, sest tühja neist aastanumbritest – inimene on ju inimene läbi aja ning küllap antakse varsti jälle lootust, pakutakse lohutust ja lubatakse asju.
 

ühe väikse lubaduse
tõesti veel võtaksin

tõstke palun siiasamasse
sooja

väetame sellega ära
terve tuleviku

jäägu meie vahele
et mullegi meeldib

pakasega püksi pissida
 

“Lootusvaatlustest” saab uute lubaduste ja lootuste värskust järele kontrollida. Või jõuluvanale lootust täis luuletusi ette lugeda või need salaja tema kingikotti pista. Eks on ju Jõuluvana ka inimene oma lootustega.
 

Valimised
on nagu ettepoole nihutatud jõulud,
ainult kingid
peab endale ise ostma.

 

Mina kellegi lootuste üle ei naera. Pigem olen surmtõsine ja kõik kokkulangevused tegelike asjade ja inimestega on juhuslikud. Ma ei kirjuta ju poliitikast, vaid üldiselt ikka endast ja inimestest. Eks ma olen ju ise ka inimene oma lootustega.
 

Olen liblikas libedal jääl,
olen Muromets mägede pääl,
olen rahutu rahukandja,
olen kondi hambusse andja,
olen te kõrvades kumisev kaja,
olen püham kui vabastaja.
Ilmun te ette mistahes kujul:
aknast või uksest või nii nagu tuju.

Kui vangimajjagi viib minu rada,
võin ennast ma uuesti sünnitada.

 

“Lootusvaatlused” püüab anda lootust ja kinnitab, et ka kõik hea kordub. Kindlasti kordub. Kes toetab “Lootusvaatluste” väljaandmist, toetab võimalust lootust kasvatada. Lootuse kasvataja saab enda tänu kätte esitlusel või posti teel.

Eks Hooandja tulemuste põhjal saan teada, kas lootust üldse juurde on vaja. Kui siiski on vaja, siis lasen kogutud raha eest kujundada ja trükkida 300 sisukat luuleraamatut, mis on otsast otsani ajatut tõde täis. Ise veidi kahtlesin, kas kirjapandud vaatlused on ikka puhas luule ja tõde, kuid asjatundjad Karl Martin Sinijärv ja (:)Kivisildnik kinnitasid, et on. Mis polnud, seda nad toimetasid, et luulesõpradeni jõuaks eranditult tõene sisu.

See raamat kuulub iga ühiskondlikult mõtleva luulesõbra jõululauale, kuhugi süldi ja sushi vahele. 

Välja naermisest

Mel Brooksi musta komöödia „The Producers“ keskmes on kaks aferistist produtsenti, kelle äriideeks on lavale tuua 100% ebaõnnestuv produktsioon, et ebaõnnestumise pealt ise korralikult teenida. Nii leiavad nad jaburalt halva stsenaariumi „Kevad koidab Hitlerile. Gei-mürgel koos Adolfi ja Evaga  Berchtesgadenis“, mille on kirjutanud natsi-sõbrast asjaarmastaja. Produtsendid otsustavad selle lavale tuua muusikalina, mille lavastaja ja osatäitjad on valitud võimalikult halvad …

Poola juurtega Mel Brooksi suguvõsas oli palju neid, kes kannatasid natside võimu all ning suur osa neist kaotas elu koonduslaagrites. Muidugi küsiti Brooksilt, miks ta juudina üldse võttis teha filmi, kus on roll Hitleril. Ent siiski – Hitleril, keda mängiv halb näitleja kepsutab vahepeal laval balletile kohastes sukkpükstes ja film on kokkuvõttes pööraselt naljakas.

Brooks vastas umbes nii, et ta tahaks Hitlerile kõigi oma lähedaste surmade eest kätte maksta, kuid ei saa – Hitler on ammu surnud. Isegi kui Hitler elaks, jääks tavakodaniku käed kättemaksuks lühikeseks. Mida siis oma valu ja vihaga peale hakata?

Oma tunnetega tuleb tegeleda, muidu jäävad läbitöötamata viha, valu ja kaotusekibedus kummitama ning rikuvad vaimset tervist ka kõige tugevamatel. Brooksi jaoks oli kättemaksuks Hitleri muutmine naeruväärseks – inimene, kes on näinud hirmuvalitsejat ringi kalpsamas sukapükstes, ei karda enam. Vaenlase üle naermine on vabastav ja jõustav, vastupidiselt kõike halvavale hirmule.

Putinit saab samamoodi välja naerda. Pelk mõte Putinist balleriini sukapükstes tõmbab suu naerule. Ta on väike mees, kes tahaks olla suur Vene maailma laiendaja, ning selles on ta juba haledalt läbi kukkunud. Nüüd tasub läbi kukutada Putini ambitsioon jääda ajalukku suure riigimehena – välja naerdud mõrtsukas ei halva meie aju enam hirmuga, mistahes rõvedaid vorme ta juhitud sõda veel ei võtaks. See ei vähenda Putini ohtlikkust, kuid vabastab meid ja teisi tegutsemist kammitsevast hirmust.

Naeru on mitmesugust. Kui vaadata, milline irvitamine ja ilkumine on toimunud Ukraina üle Vene ajakirjanduses, siis irvitav naer pole vabastav – see on ukrainlasi dehumaniseeriv ja viha tekitav.

Et mitte muutuda nende sarnasteks, tasub naerda kollektiivse Putini naeruväärsuse üle, nende valelikkuse, autuse, rumaluse ja argpükslikkuse üle. Need on omadused, mis on inimlikud, mingis koguses on need olemas meis kõigis. Naerdes nende inimliku madaluse üle, me ei dehumaniseeri neid, vaid osutame omadustele, mida me ei tahaks näha enda pärisosana. See aitab ka meid saada inimestena paremaks, kui me praegu oleme.

Minu kui tavakodaniku käed on Putini karistamiseks või sõja lõpetamiseks lühikesed ja annetatud raha kogused liiga väikese mõjuga. See tõsiselt häirib mind, tekitab keskendumisraskuseid, jõuetut valu ja viha.

Võib-olla on see lapselik ja naiivne, kuid putiniste väljanaervate meemide tegemine on olnud vabastav ja pakkunud ajule kaitset. Äkki aitab see teisigi vaadata Kremli sahmerdamist just sellisena nagu see on – ohtliku, kuid jabura ja naeruväärsena. Las nad jääda ajalukku just sellistena. Ehk pärsib see ka mõne tuleviku diktaatorihakatise indu maailma oma luulude järgi ümber kujundada.