Kaalul on miljard eurot

wallet-2972568_1920

Kirjutatud koos Mikko Savikkoga
Postimehes, 11.12.18  

Soome turistide hulk on langenud. Mida langus Eestile tähendab, miks on see juhtunud ja mida ette võtta?

Statistikaameti andmetel on majutatud soomlaste arv vähenenud jaanuaris-septembris võrreldes eelmise aastaga 8%. Jaapanlaste reisimine on seevastu tohutult kasvanud – tervelt 20%! Protsentide tagant vaatab vastu aga seis, kus juurde on tulnud 4578 jaapanlast, kaotanud oleme aga 58 632 soomlasest turisti.

Eesti Panga ja Statistikaameti andmeid kõrvutades on võrreldes eelmise aasta esimese 9 kuuga soomlaste reiside hulk tänavu langenud 5%, kui aga kokku lugeda siin viibitud päevad, siis lausa 11%, ehk 4,6 miljonilt 4,1 miljonile.

Konjunktuuriinstituudi juhi Marje Josingu sõnul on majutussektori mõju Eesti sisemajanduse kogutoodangule üle 7%, mõjutades veel transpordisektorit, tervise-, ilu-, konverentsi- ja kultuuriteenuseid. Investeeringute kaudu pakub see tööd ehitusele, mööblitööstusele, infotehnoloogiale.

Ainult soome turistid jätavad Eestisse aastas ligi miljard eurot! Soome Statistikaameti järgi aastal 2015 kasutas Soome turist Eestis keskmiselt 360 eurot reisi kohta, 210 € Eestis ja 150 laevapiletitele ja laevades, kokku 970 miljonit eurot. Seega jäi tagasihoidliku arvutuse järgi Eestil tänavu saamata ligi 12 miljonit eurot.

Lihtne näide peaks suurte arvude maailma veidi lähemale tooma: soomlasi on iga päev turistina Eestis u 16 500 inimest. Kui neid tuleb 2% protsenti vähem, tähendab see iga päev u 500 inimest vähem meie kohvikutes ja restoranides.

Miks soomlane ei tule?

Soomlaste Eestisse reisimist mõjutab mitu komponenti, sh naabrite majandusseis, meie kasvanud hinnad, aktsiisid, aga ka teeninduse tase ja hoiakud.

Soomes on majanduse seis hea ja see tähendab, et reisitakse kaugematesse sihtpunktidesse. Kehvema majanduse korral võetakse rohkem ette lühireise lähiriikidesse, sh Eestisse.

Ei, soomlased ei ole läinud alkoholiaktsiisi tõttu Lätti. Juba 2017.a suvel oli üle Soome lahe viidud õllest 37% pärit Lätist ja 9% reisijatest oli käinud „mujal kui Eestis“. Samal perioodil tänavu viis 7% soomlastest alkoholijooke mujalt kui Eestist. Teisisõnu kolisid hangeldajad Lätti juba varem.

Jah, kasvanud on Eesti majutuse ja toitlustuse hinnatase. Eestis kulubki korraliku majutuse jaoks rohkem soojustust ja kütet kui lõunamaades. Eestis on teenimise suurhooaeg 3 kuud, soojadel maadel 12 kuud. Tõusnud on palgatase, majutussektoris 6-7% aastas. Siiski oli Eurostati andmetel Eesti majutuse ja toitlustuse hinnatase eelmisel aastal Euroopa Liidu keskmisest 15% madalam (Soomes 29% ELi keskmisest kõrgem). Lisaks on majutuse käibemaks Eestis 9% ja sarnane käibemaksumäär on euroliidus veel viiel riigil, meist madalam Poolas (8%), Maltal ja Saksamaal (7%), Belgias, Hollandis ning Portugalis (6%) ning Luksemburgis 3%. Kes tahab turiste meelitada, teeb ka suuremaid erandeid.

Strateegiliste kohtade hinnatase teeb kindlasti antireklaami kogu Eestile, isegi linnapea Taavi Aas näeb probleemi kaheksaeuroses õlle hinnas Raekojaplatsil. See hind on aga otseselt sõltuv Tallinna linnavalitsuse küsitud tänavaruutmeetri 72 eurosest rendihinnast. Helsingi kesklinnas on tänavapinna ruutmeetri rent 12 eurot.

Samal ajal hirmutame oma lapsi tööga marketi kassas ja suhtume teenindussektorisse üleolevalt. Teenindussektori palgatase on madal, kuid küsimus ei ole palga suuruses, vaid hoiakus, nagu oleks vähem palka saav inimene vähem väärtuslik – sealt tulevad väljendid nagu „mõttetud kassiirid“ või „mõttetu turism.“ Kõrgete poliitikute, ametnike, majandus- ja koolijuhtide seisukohti võib igaüks aastate lõikes guugeldada. Ärme siis imesta teenindajate põua üle. Soome keelt oskav teenindaja läheb hea meelega Soome, kus teenindaja on igati lugupeetud amet. Nagu iga teinegi.

Üks leebemaid ja värskemaid väljaütlemisi tuli Jürgen Ligilt, kelle arvates ei ole turismiga keegi rikkaks saanud ja oluline on keskenduda välisinvesteeringute puhul loomulikele konkurentsieelistele. Millised on aga meie loomulikud konkurentsieelised? Ligi neid ei nimeta, kuid meie meelest on üks selliseid Soome lähedus ja soome turist.

Saame seda, mida mõõdame

Küllap turismiettevõtjad oskavad täpsemalt öelda, kui rikkaks nad on saanud, kuid turismist Eestisse jääv raha on muljetavaldav eksport, teenuste eksport. Äride seisukohast võib öelda, et majutusega ollakse tänavu siiski 2,2% plussis, paraku on see tulnud siseturismi arvelt, teisisõnu pole see riiki uut raha toonud, kannatanud on eksport.

Paistab, et eksport jaguneb kaheks, pärisekspordiks ja turismiks. Esimest mõõdame eurodes, turismi aga hotelliööbimiste arvus, mis hõlmab vaid osa turismist. Teisisõnu on turism üks armas pehme harrastus e-riigi ja raskemetalli kõrval.

Välisministeeriumi kodulehe andmetel päriseksporditi 2017.aastal Eestist Soome 2,1 miljardi eest kaupa – midagi, mida saab käega katsuda. Soome eksporditakse peamiselt masinaid ja seadmeid (29% ekspordist), mille ekspordimahud jäävad 0,5-0,6 mld euro piiresse. Teiseks suurimaks ekspordiartikliks on metallid ja metalltooted (14%) ning kolmandaks muud tööstustooted (11%) nagu mööbel, valgustid, puitmajad. Puidu ja puittoodete osakaal ekspordis püsib 7-8% piires.

On ka kirjas, et „Soome on Eesti jaoks olulisim turismipartner. Väliskülastajatest suurima osa moodustavad soomlased. 2017. aastal oli Soomest majutatud turistide arvuks 916 200, kes veetsid Eestis 1,7 miljonit ööd.“

Turismi käega katsuda ei saa, kaubavahetusse kirja ei panda. Mis sest, et see pehme naabrikese pehme turismike jätab Eestisse igal aastal „ainult“ pea miljard eurot. Kordame üle: päriskaupa viidi Soome kokku „tervelt“ kahe miljardi eest, aga soomlased tõid „niisama“ Eestisse ühe miljardi. Pole paha “hinnatundlike” turistide kohta.

EASi uue juhi Alo Ivask sõnul ei too „hinnatundlikud turistid Soomest, Rootsist, Lätist ja Venemaalt suurt tulu“. Soomlased jätavad statistika järgi Eestisse kõige rohkem raha nii absoluutväärtuses kui inimese kohta ööpäevas, rohkem kui keskmine jaapanlane ja hiinlane. Kust see hinna-tuim turist siis peaks tulema? Kui naabrid ei käi, siis miks peaks kaugemalt siia tuldama?

Turundustarkus ütleb, et järgmist korda peab müüma eelmise ajal ja naabritel on kõige lihtsam teha korduvkülastusi. Kõige odavam on panustada uute turistide otsimisel lähiriikidesse ja korduvkülastustesse, ja tõesti, riskide hajutamiseks teha tööd ka kaugturgudel. Aasia on kahtlemata kiiresti arenev turg, kus kohalolek on oluline, aga ka Aasia turist tuleb Eestisse ju Soome kaudu.

Me ei tunne soomlast

Soome turgu hinnati pealiskaudselt juba 2014-2020 aasta turismi arengukava koostades, kus ambitsioonitud eesmärgid saavutati kiiresti ja sealt edasi Soome turismile riiklikku tähelepanu ei pööratud, me tundvat soomlasi piisavalt hästi. 2017.a sügisel suleti EASi turismiesindus Soomes, Soome suurimal turismimessil Matkamessut jagasime eelmisel korral ingliskeelseid brošüüre, järgmisel Matkamessul jaanuaris enam ei osale.

Soome turismiasjalised kinnitavad, et Eesti jagatavad materjalid vajaksid rohkem Soome tundmist. Ingliskeelsed või ingliskeelsete materjalide otsetõlked ei tööta. Väide, et Eestis on neli aastaaega, paksud metsad ja valged suveööd, kõlab soomlase jaoks argumendina pentsikult. Lisame veel rändrahnud, et soomlane täielikult mõistaks, kui vähe teda tuntakse.

EAS on loobunud Soome turul traditsioonilisest turundusest, kuid loodud on sotsiaalmeedias uudseid kampaaniaid, millega loodetakse meelitada Eestisse noori. Kahtlemata tuleb uut põlvkonda kasvatada, sest neile ei sobi enam vanematele mõjuvad nostalgiamaigulised pakkumised. Noored on aga need tegelikud „hinnatundlikud“, kes kulutavad vähe nii majutusele kui toidule.

Kõige rikkam vanusegrupp Soomes on 65-74-aastased ning turismistatistikasse on lisatud ka üle 74-aastased, kes jäävad vaid veidi alla 55-64-aastaste varanduslikule seisule. Võlgu neil enam ei ole, lapsed suured ja iseseisvad. Meie naabriks on riik, kus inimeste pangakontodel seisab u 80 miljardit eurot, pool sellest kuulub soome pensionäridele. Uusi suundi võttes ei saa vanu ära unustada ja ainult sotsiaalmeediale loota ei tasu.

Estofennia turismiminister

Õnneks paistab, et EAS on Soome-krambist üle saanud. Neid on kerge kritiseerida, kuid jutt käib meist kõigist, kes me Soome turismi osas oleme lähipimedad – me ei näe liiga lähedal olevaid objekte enam õigesti.

Turismiasjatundjad mõlemas riigis nimetavad Eesti ja Soome turge siseturgudeks. Turism on inimesed, mitte asjad või objektid. Kui inimesed üksteist ei tunne, siis ei teki ka turismi. Eesti-Soome turismiekspert, estofennia.eu looja Pekka Linnainen on korduvalt välja pakkunud ühise turismiagentuuri ideed, sest koostööst oleks võita palju. Paraku pole naabri tundmisega lood just kiita ja ka keskmise soomlase teadmised meist on pinnapealsed ja pealinnakesksed.

Riku Rantala Helsingin Sanomates kirjutas turismiministri vajalikkusest Soomes, sama mõtet on mõeldud Eestiski. Pelgalt soome turistidest saadav Eesti majanduskasu on suurem kui põllumajanduses, põllumajandusministeerium on, turismiministeeriumit mitte.

Miks mitte luua uus ühine ministeerium ja kahe maa ühine minister? Olemasolevate ministeeriumite ühendamine oleks problemaatiline, kuid uue ministeeriumi loomine kergem. Eelarve tuleks proportsionaalselt mõlemast riigist, Eesti osa EASi ja ministeeriumide vabanenud ressurssidest. Plussiks oleks selge vastutusala – Soome müümine eestlastele ja Eesti müümine soomlastele ning kahe maa müümine ülejäänud maailmale. Võidaksid kõik, eriti Eesti. Tuleks uusi talente ja investoreid, kel oleks pärast riikidega tutvumist kergem investeerida tuttavasse ja usaldusväärsesse keskkonda. Sentide ja eurode kaupa riigile teenitud raha peale sülitades ei võida ka suuri investeeringuid.

Olgu ühisministeerium või mitte, kuid väljend „kõige tähtsam turismiturg Soome“ vajab sisuga täitmist, muidu kaotame kümneid ja sadu miljoneid eurosid. Vaja läheb pisukest panust, suuremat hoiakumuutust ja laiemat arusaama koostööst.

Ilmunud: Postimees, 11.12.18

Advertisements

Miks ma pean teadma?

kafkaprotsKõigepealt vaatasin peeglisse ja küsisin, mida tead sina, sitavares, Kafkast või teatrist? Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid? Miks ma …?

Josef K. silmis, suul ja kogu kehahoiakus oli sama küsimus. Miks ma peaksin teadma, vastu hakkama või ennast kaitsma? Ja kogu ülejäänud trupi kehakeel väljendas selle küsimuse üle imestust ja pahameelt.

Traditsiooniliselt on kaldutud Protsessi lugema kui indiviidi võitlust hingetu ja anonüümse bürokraatiamasinaga, tema esialgset vastupanu ja lõpuks jõuetut allavandumist. NUKU Protsess ei välista seda tõlgendust, kuid kõnetama hakkas mind hoopis muu – sündmusi pidevalt jälgiv mass, mis võimaluse tulles võttis sõna, sõimas, kordas ja hüsteeritses. Niimoodi massid käituvad.

Alguses tundus see lihtsalt huvitava võttena hoida kõik näitlejad lava ääres – las noored vaatavad ja elavad kaasnäitlejatele kaasa. Lavastuse keskel muutus seos massikäitumisega aga nii tugevaks, et ülejäänud etenduse aja lasin ennast sellel kanda, nauditavalt täpne kokkumäng ja liikumine. Omamoodi ajusisene link tekkis filmiga Bohemian Rhapsody, kus Freddie Mercury suhu oli pandud sõnad: su ümber lendavate äädikakärbeste järgi tead, kui oled üdini mäda. Ümber Josef K. tiirelnud seltskond oli kui parv äädikakärbseid, kellel oli tegelikult ükskõik, milles peategelast süüdistatakse või äkki isegi ei süüdistata, peaasi, et on põhjust kohale lennata. Kusagilt inimlike omaduste mädalehka ju alati levib.

Detaile oli kuhjatud rikkalikult, oleks isegi leppinud vähemaga, sest detailiderägastikus hakkas tähelepanu hajuma. Juba teist lavastust järjest pean imetlema kunstniku leidlikkust, kuidas väike lava elama panna ja mõne liigutusega luua näilisus suurest muutusest. Paistis, et näitlejad tundsid ennast kunstniku keskkonnas mugavalt.

Lavastus pakkus tõelist tõlgenduste pillerkaart, samas hoidis rõhutatud teatraalsus vaataja turvaliselt distantsil. Neile, kes Kafkat põhjalikult ei tunne (nagu mina), oli väga vabastav võimalus oma tõlgendus üles ehitada. Seepärast pidin lõpus veidi pettuma. Ei, mind ei seganud, et Josef K. kõri jäi läbi lõikamata. Etenduse lõpudialoog oli mu jaoks a) arusaamatu, b) publikut alahindav, c) lihtsustav, d) ebakindel, e) vt punkt a. Nagu ei võikski lubada, et publik Kafka ja Protsessi järel ilma selgete vastusteta koju läheks.

Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid?

Autor Franz Kafka, dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater), lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Annika Aedma, liikumisjuht Olga Privis, helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa, valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel, videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel, tõlkija August Sang. 

Mängivad NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton

Uskumatu numbrimaagia

52Ma sain 52 aastat vanaks. Selles numbris on uskumatult maagilised seosed, mille peale poleks tulnudki, kui poleks aastate jooksul omandanud ja meeles pidanud hulgaliselt olulist infot.

Nimelt on aastas 52 nädalat ja 52 on Mehhikosse helistamise suunakood.

Lisaks on 5 ja 2 kokku 7, mis on teadupärast õnnenumber. Nädalas on seitse päeva ja surmapatte on samuti seitse. Jumal lõpetas maailma loomise seitsmendal päeval. Vikerkaarel on seitse värvi ja Lumivalgukesel oli seitse päkapikku.

Kusjuures on täiesti hämmastav, et 5 miinus 2 on 3, mis on teadupärast samuti õnnenumber. Kolm on lisaks esimene number, millest saab vormida geomeetrilise kujundi – kolmnurga. Ja kolmnurgal on omakorda tohutult tähendusi, vaadake kasvõi erinevate asutuste uksi, kus on nii ühte- kui teistpidiseid kolmnurkasid. Muide, kolm on number, mis sümboliseerib harmooniat, tarkust ja mõistmist. Kolm on lausa püha number paljudes religioonides. Nagu seitsegi. Aga kolm on lisaks veel kohtuseadus.

Et saada rohkem aimu minu vanusega seonduvast numbrimaagiast, siis lahutame minu sünniaastast minu vanuse ja saamegi aasta 1914, mil algas  esimene maailmasõda. Kui aga minu sünniaastast lahutada esimese maailmasõja algusaasta, siis saame minu vanuse, mis on 52! Eks ole uskumatu kokkulangevus, tasub vaid vaadata numbrite taha!

Kui minu vanusest veel lahutada mu laste summaarne vanus, mis on 35, saame pealtnäha juhusliku numbri 17. Ometigi ei ole see number juhuslik, sest taro kaartides tähistab 17 tähte ja naeratamiseks peab kasutama 17 lihast! Mõistate? Mõelge selle seose peale! Laste summaarne vanus pole samuti juhuslik, sest 3 ja 5 omavahel liites saame 8, mis külili lükates on lõpmatus. Uskumatu, aga tõsi!

Teeme veel ühe lihtsa tehte – näiteks võtame minu vanuse ja jagame selle täiesti suvalise numbriga, näiteks neljaga. Ja saame 13! See on aga paljude arvates õnnetu number ja järelikult mulle hoiatuseks, et ma peaksin olema väga ettevaatlik suvaliste numbrite jagamisel.

Kui aga liita viiekümne kahele suvaline number, näiteks 48, siis saame 100! Eesti Vabariigi vanus, mõistate! Lisaks polegi 48 nii suvaline, kuna 8 pooleks tehes, saame 4 – ehk eelnevalt võetud suvalise numbri! Kõlab müstilise kokkulangevusena, aga tuleb lihtsalt osata näha meie igapäevaste numbrite taha.

Paljud teist võibolla ei usu numbrimaagiat. Asjata, nagu äsja veenvalt osutasin. Uuel eluaastal alustan ilmselt koolitustega, mis keskenduvad numbrite omavahelistele seostele ja seostele kõige ümbritsevaga.

Koolitusele registreerumiseks leidke mõni suvaline number, lahutage sellest oma vanus ja helistage sellele. Kui satub õige tähendusega number, siis olete registreerunud ja pühendan teidki numbrimaagiamaailma!

Madis, kurat!

madisTäiesti absurdne! Või siis kurat seda teab!

Olavi hommikune kõne kõlas täiesti mõistuseväliselt. Vaatasin numbrit telefonis ja mõtlesin, et kooli sünnipäev ja kokkutulek tulemas, küllap on seekord Olav klassi kokku ajamas.

Nii nagu varem Madis. Või õigupoolest lükkas Madis alati innukalt hoo sisse. Viimasel kokkutulekul veenis ta klassiõdesid kohale ilmuma, aga – kohustused! – jättis ise ilmumata.

Jätab ka järgmisel korral, andis hääl telefonis mõista.

Viimasel ajal kohtusime vähe ja juhuslikult. Madisele peab aga järele hüüdma. Varem oli just tema see, kes teistele kõnesid pidas.

Mida hüüda? Kus Sa, kurat, tõttasid! Oli see Su paljudest naljadest! Kuule, see pole naljakas, tõesti ei ole! Põrgulikult kurb on.

Võisid ju rahulikult igal ajal ennast tukkuma sättida. Olles eelnevalt ajanud juttu pikalt ja põhjalikult kõigist maailma asjadest, nii et mõnikord kadus fookus sootuks. Ja las kadus, meid see ei seganud. Tundsime Sind sõbrana, kes kaasa mõtles, muretses ja ka omavahel alati teiste toetuseks sõna võttis.

Jah, ma ei ole kuulnud Madist kordagi teisi taga rääkimas või halvustamas – ja see on tänapäeva maailmas hoiak omaette, väärikus, mida ei võta surm ka mitte. Eriti mitte surm, va vikatiga molkus.

Ei võta ka jaburaid mälestusi ajast, mil näppasime Su isa keldrist lugematul arvul koduveini. Pärast kooli oli vaba pleiss Sinu juures ja mõnikord minu juures, kassid tööl, hiirtel pidu. Minu keldris veini polnud, enda juurest jagasid Sa alati ja kõike.

Üle kitse Sa ei hüpanud, aga olid tasakaalustaja, kui klassi kraaklejad üksteisest mõõtu võtsid. Mingi ime läbi kippusid ka laulma ja see oli üsna viisist mööda. Nii mööda, et oled väheseid, kellega koos ka mina tihkasin laulu jorutada. Küllap võis teistel olla hirmus kuulata, aga julgus maksab ka midagi. Aitäh julguse ja julgustamise eest!

Ja, kurat, Madis, Sa oled mul kahes pulmas pruudiröövi korraldanud! Just Sinu moodi. Keegi peab ju midagi korraldama, eks ole!

1455017_1438885392990892_393789444_nEsimese röövi lunastasid remondisoovitustega. Ma ei tunne Su töiseid tegemisi kuigivõrd, ainult teiste sõprade juttude järgi. Küll aga mäletan, kuidas ma kodus seina ehitasin ja olin omaarust täitsa hästi valmis saanud. Siis astusid mõneks minutiks läbi ja andsid oma sõbralike soovitustega mulle veel kaheks päevaks tööjärje ette. Tegemata ka ei tihanud jätta, ehkki kirusin omaette. Siiamaani pole pidanud ümber tegema, möödaminnes heidetud näpunäited olid asjatundja antud.

Teise röövi jätsid lunastamata, aga mitte sellepärast ei ole mul kahju. Mul on kahju, et Sinuga kaob üks sõpradest, keda kohates võis aastatetaguse jutuga sama koha pealt jätkata, kus see kunagi pooleli jäi.

Kohtume siis kunagi teisel pool, sõber! Enne teiste tulekut korralda taevased ehitused ja vaba pleiss ning pane laulud valmis – seal peame viisi. Ja Madis, kurat, seal näitame Pavarottile alles õiget klassi!

Sügav kaastunne Madise lähimatele!

Tammsaare rokikava

Nooredhinged
NUKU noored hinged, fotod Siim Vahur.

Aplaus, lilled, näitlejad, lavastaja … tegelikult tahaks iga etenduse lõpus aplodeerida ka neile, kes on võtnud vaevaks koostada teatrikülalist lavastuse maailma juhatava kava. Paraku jäävad need inimesed enamasti tagaplaanile, on ju kava vaid „kaduva kunsti“ abimaterjal.

Teatrikava koostamine on aga ühtviisi keeruline kunst, mille meistrid väärivad nii aplausi kui mõnikord lausa ovatsioone. Lühikese, olulise ja huvitava info kokkupanek on kaelamurdev ülesanne, sest olulist ja huvitavat on ju tohutult. Teatrikülalist ei saa materjaliga ära kurnata, see ei täidaks kava ülesannet, ning liiga paks trükis oleks ka liiga kulukas.

Väiketeatrid on kahjuks ebavõrdses seisus, sest harva, kui neil on piisavalt ressurssi põhjaliku kava koostamiseks, enamasti piirdutakse ühe- või kahepoolse A4 formaadis kavalehega. Seda suurem vastutus lasub riigiteatritel. Nii olen näiteks alati huviga süvenenud Estonia teatrikavadesse, mis annavad minusugusele muusikavõhikule hulgaliselt harivat, hästi liigendatud ja etenduse tausta avavat infot.

Seekord läheb kummardus A.H. Tammsaare üliõpilasnovelli põhjal tehtud lavastusele „Noored hinged,“ mille sisuka kava on kokku pannud NUKU teatri kirjandustoimetaja Kati Kuusemets ja dramaturg Priit Põldma.

Muidugi tõestas Tammsaare taas kord oma ajatust. See, et Tammsaarega rokitakse, on ilmselt lavastaja Mirko Rajase ja helilooja ja -kujundaja Markus Robami teene. Tõepoolest, miks peaks klassiku teksti järgi dramatiseeritud teoses kostma vaid rahvaviisid või klassika? Noored rokivad Tammsaarega ja küsivad samu küsimusi, mida enne ja pärast Tammsaaret ning ilmselt jäädaksegi küsima.

Kuidas aga luua lavastusele kontekst, et vaataja algusest peale suunduks rajale, mille dramatiseerija (Helena Läks) ja lavastaja on valmis sillutanud? Või kuidas saaks teatrisõber pärast etendust asetada enda elamused laiemasse raamistikku? Miks peaks üldse klassiku noorpõlveteose täna, 21.sajandi teise kümnendi lõpus lavale tooma? NUKU dramaturg Priit Põldma küsib seda noortelt näitlejatelt ja vastused tuuakse välja just kavas:

Sander Roosimägi: Mõte ise on tunnetuslikult väga äratuntav, klikib väga hästi ära. Aga Tammsaare tekst mõjub värsstekstina, sest ta on oma sõnakasutuses väga täpne. 

Getter Meresmaa: Vaatad alguses kõrvalt ja lased sel materjalil ennast kanda, sest see ei ole ju päris, see on kirjanduslik maailm mingil teisel sajandil. Ja järsku tunned ära probleemid, mis on sul päriselus ka praegu. Seda teravamalt võivad need teemad kohale jõuda, kui äratundmiskõlks käib ootamatult.

Mitmeleheküljeline intervjuu noortega on paigutatud kava lõppu kui tõendusmaterjal, et jah, Tammsaare kõnetab, „klikib ära“ ja tekitab „kõlksu“. Kava algusse on leitud Tammsaare enda tsitaat, mis annab esimese võtme – inimesest rääkides tunduvad ka aastasadu vanad lood huvitavad ja ajakohased.

Järgneb tervitus lavastajalt, mis rõhutab edasimõtlemist, teekonda: Ükski lavalt kõlav mõte, tabatud tõde ei pruugi olla lõpp-punkt, tähtis on edasi mõtelda, edasi minna, et tekiks dialoog autori ja näitlejate, näitlejate ja vaatajate, autori ja vaatajate vahel.

Kava kõige mahukam osa tuleb kirjandusteadlase Maarja Vaino sulest. Vaino on Tallinna Kirjanduskeskuse (ehk Tammsaare ja Vilde muuseumi) direktor, kelle jaoks pole ilmselt ükski tahk Tammsaarest saladuseks. Seda raskem võis olla leida lähenemist, mis annaks lühidalt ja kerge lugemisena edasi olulise just lavastuse seisukohast. „Noore hingega Tammsaare“ ongi Vaino suurepärane ekskurss kirjaniku üliõpilas-aega, sealt Tammsaare loomingu kesksete teemade – armastus ja inimene – kaudu tagasi teose juurde ning lõpuks klassiku suhtest noortesse ja oma tegelastesse: Ükskõik, kui hästi või halvasti tema tegelased käituvad, hindab Tammsaare neis kõigis kätkevat inimlikkust.

Kui seni nimetatute kõrvale lisada Britt Urbla Kelleri terviklikult elegantne ja teemasid siduv kujundus, siis ongi valmis sõbralik ja intelligentne abiline sisenemiseks lavastuse maailma. Selles maailmas oli hea olla, aitäh!

NUKU teatri lavastus „Noored hinged“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena).