Lühhike õppetus mis sees meeste tarvis mõned hääd nõud ja õppetused teada antakse

August_Wilhelm_Hupel
Esimene eestikeelne perioodiline väljaanne Lühhike öppetus ilmus 1766–1767 Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli väljaandel.

Kõik tänapäeva arvajad on saanud oma seisukoha #metoo suhtes välja öelda. Seepärast uurisin Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli käest, mida nemad tänapäeva kuumadest küsimustest arvavad.

„Mitte kord vingub su naine, mitte kord tihub su laps, oma viletsuste ja häda sees, /—/ aga sina ei mõista ühtegi millega nende valu võiks vähendatud saada.“ NII KIRJUTASITE KUNAGI EESTI MEHELE NÕUANDEID. KAS OSKATE NÕU ANDA KA TÄNAPÄEVA MEHELE?

Wilde: Viimasil aegadel olen tõesti mitmeid tähelepanekuid teinud, kus mees ei mõista mitte aru saada, miks naesed trelle-märgi tagant nurisevad! Seepärast katsusime naesterahvaid kuulda ja võime selgust anda, kuidas naestega mitte ei pea ümber käima.

Hupel: Täiearulise mehe tarvis see õppetus küll üsna tarbeta on, sestap võtsime kirjutada lootmises, et too annab nõu edasi oma mõistuseta naabrimehele, kes vist leeristki Jummala armust läbi pääses, ehk oskas õige koha pääle ristikese kritseldada.

MIS ON SIIS TEIE LÜHIKESE ÕPETUSE PEAMINE SISU?

Wilde: Tahame näitust anda, et paljudes asjus me naestega siiski üsna sarnased oleme. Naesterahva pääle mõteldes peaksime näituseks teadma, et tema mitte ei salli pidevat nääkutamist.

Hupel (naerab): No tohho-taevas-till-ae, imestad sina, sest vastuoksa just meesterahvas ju naese nääkutamise käes kannatab!

MEHED KURDAVAD SEDA NÄÄGUTAMIST TÕESTI TIHEMINI.

WildeTeistmoodi see nääklemine, ega ole seegi mitte kena, kui naene muudkui iga aasta takkant meele tuletab, et miskit mees teha lubanud. Kui mees lubadust on andnud, siis tema seda kindlasti teha võtab, ilma alatise nääkutamiseta.

Hupel: Aga vaadake selle pääle, et täie-ealine naene muudkui kuuleb, et ikka vähe lapsi on tema teinud, üks vähe, kaks vähe, kolm on vähe. Kõrgesti haritud naese pääle antakse hindamist tema iluduse järele või kodukorrastamise peale. Kas mehel käed või pää ehk pudrust, et muud ei mõista arvata? 

Wilde: Kui ka doktorini välja õppinud ja töörabamist teinud laste kõrval, siis ikka mõni mees peab hääks arvustada või lausa riigi poolt sundust välja hõigata. Kas ei ole see inimese enda vabadus ja Jummala tahe lasta lapsi sündida või siis mitte üldse lasta? Ühe Helme Martini sõgeda arvamise kannatab kenasti ära, aga üle selle hakkab kangesti nääkutamisena tunduma.

“TUNDUB” JA KOHE TASUB SOLVUDA?

Wilde: Kohe tõeste ei tasu, aga mitu aastat ja aastakümmet jutti sama juttu ka kange mehe pööraseks ajaks. Tundmuste kohta ju teadmamees Villido Ingvar on kirja pannud, et tundmused need kõige kurja juured ongi. Kui kõik mehed jaksaks teadmamehe käest õpetust saada, siis oleks nemad ehk tundmusteta orikad, aga on ju nendelgi Jummalast antud tundmused hinges. Ei ole mitte kõik mehed sarnased ega naesed ühtmoodi erinevad.

Hupel: Paistab päris kindel, et inimesed oma tundmustega üsna erinevad püsivad ka tulevil ajul, mõne nahk õhem on kui nahk teise inimese seljas. Tundeasju ja erinemisi ei pea mitte imeks pandama ja pisendama, vaid empatikat kasutama. 

SIIS MUUTUB JU MEES SAMASUGUSEKS PILLIVAKS NAISEKS?

Wilde: Ära nüid sedasi enesele hernest ninasse tõmma, nigu sinu soomesugu naabrid tavatsevad kõnelda, ei pea sina mitte naesega kaasa tihkuma! Küll aga soovitada võtan naese tunde peale mõtlemist temast arusaamise eesmärgil, nigu sina ka omaenese tundeid kaalud. Või sina omale Issandast kingitud mõistust ei tarvitagi?

TARVITAN IKKA, AGA MA EI SAA TUNDA NAGU NAINE, KUI MA MEES OLEN.

Hupel: Et endas toda kaasatundmise koha ülesse otsida, siis võta kohe usinasti harjutada. Sa pead tundmust ära mõistma ja seeheaks on Jummal sinule ette kujutamise oskuse kinkinud.

Wilde: Kujuta näituseks, kuidas keegi võtab sulle oma koivaga hargivahele virutada. Kas on keegi siis ülemäära sõge sinule ütlema, et mistühja sa munade pärast mossitad, ära ole sedavõrd tundeline! Ei ole nii mõistmatut inimeselooma maapeal.

Hupel: Proovi ka harjutuse raskemat arendust. Kujuta, et oled sääl kägaras oma valu ja viha käes, aga teised valu veel su oma süüks peavad, sest mistarvis sina üldse võera inimesega suhtlema asusid. Vot sedasi naesele muudkui öeldakse tema tundmuste kohta – ära ole tundmuseline, kõnele rahu ja madalama häälekõlaga.

Wilde: Naesed seda juttu juba ajast-aega on kurtnud, aga mitte kuulda ei tahetavat. Mehed arvavad end ise teadvat, kuidas naene end tundma peaks. Lugema peab lühhikesi ja pikemaidki õppetusi, kui naese sõnadesse usku pole.

TÄHENDAB, ET MA PEAKSIN HOOPIS ENDA VALU ETTE KUJUTAMA?

Wilde: Paistate hää nutiga noorhärra! Näituseks proovi kujutada kellegi võera kätt oma alumise püksi vahel, ainult naljapärast, ega ühti pahapärast. Ja ei tohi sina mitte mõtelda selle kõige kaunima olevuse pääle, vaid sinu püksa puudutav käsi kuulugu ilma mingi kenaduseta inimesele, kes sinule ehk lausa vastumeelne. 

Hupel: Siinkohal on raske meil meestel sedamoodi mõtelda, sest me ise oleme igati ihaldamist väärt olevused, vanuse või välimuse pääle vaatamata. Sestap ehk ongi raske mõista, miks iga naesterahvas rõemust ei värise, kui oma käega tema püksa või kehaosi riivame. Siiski arvata tihkan, et iga ilma lubata puudutus sugupoolest sõltumata, ei ole mitte ihaldatav.

LOOMULIKULT EI MEELDI MULLE, KUI KEEGI MIND NIISAMA NÄPPIMA TULEB, AGA SIIS PEAB LIHTSALT EI ÜTLEMA.

Wilde: Ilma asjata andsin sinule kiitust, sa mõistmatu inimeseloom! Kui teise käsi juba sinu püksas on, mis sa siis enam ütlid?  Naljapärast pistis sisse, naljapärast välja ja sina midagi tunda ei tohtunud?

Hupel: Sinul on mehejaks, naisel naise oma. Naesele kehajõuga tehtud ülekohus ei ole üldse mitte lubatud, ei ühelgi moel. Selline asi teeb mehele suurt häbi ja siis naesterahval täieline õigus ja lausa kohus on teistele sellest teada anda. Eriliselt tahan rõhku panna, et kui naene siis selles asjas suud avab, siis seda tunnet ei saa mitte tähelepanuta jätta ja asuda juttu pisendama. See oleks otsata rumal teguviis, mis pisendaja enda häbisse viib.

SIIANI ÜTLETE SIIS, ET ÄRA TÄNITA NAISTE KALLAL, ÄRA NÄPI NEID JA MÕTLE, MIS TEINE PEAB TUNDMA. KAS ON VEEL MIDAGI?

Wilde: Järjekorras järgmine asi, mis igas naeses pahameelt teeb, on arvamine, nagu peaksid pepupatsutused, kiitused kehakumeruste kohta ja mitmes mõttes naljatused rohkema palga eest olema. Aga ei ole mitte. Säärane tavatuhmus muutub kurja tegemiseks, kui patsutav mees ise on ülemas ametis või niisama võimukamas olukorras. Mida ta oma kehajõu pärast tihtipeale ju ongi, ehk ka vaimuannetes võib maha jääda. 

NÜÜD EI TOHI ENAM NALJA KA TEHA! NALJA PEALE EI TASU SOLVUDA!

Hupel: Hää nali peamiselt contextusest ehk taustaasjust sõltub. Nii võib meeste keskel kange napsi taga tehtud naljatus hää kosta, aga naese kõrvale hoopis teise mõjuga olla. Halva nalja äratundmine on kõigile kontimööda – nimelt teised mitte selle pääle ei naera.

Wilde: Kui peaks ehk sulle enesele näituseks lüheldase mehenoku naljad meelepärased olema, siis kujutle enesele, kuidas sinu tütart samaväärt naljade ja pepupatsutamistega kostitatakse. Või sinu kaasat või auväärt ema. Küllap siis tahaksid sellist asja ära hoida ja hakkad feminismust üheks mõistuseliseks asjaks pidama.

ISE OLETE HARITUD MEHED JA AJATE SELLIST SOTSIALISTI JUTTU!

Hupel: Hoidku kõrgeväeline Issand selle eest, kui hakkasid feminismust segamini ajama sotsialismusega! Lausa vastuoksa, eelmised juhatused need kõige kapitalistisemad ongi, sest ei ole mina kohanud veel ühtegi inimest, kes tahaks töö eest tasutud saada naljasõna, käepigistuse või pepupatsutuse vormis. Ikka rahatähti tahetakse ja kui seda mitte võrdses hulgas meestega ja töötamisega ei saada, siis pahameelt üsna kohatu oleks imeks panna.

PRAEGU ON LIHTSALT TREND, ET MIDAGI EI VÕI ENAM ÖELDA. KEEGI POETAB KOGEMATA MÕNE SÕNA JA KOHE SÜÜDISTATAKSE TEAB MILLES.

Wilde: Eks kõik Jummala lapsed on vahest ekslikud ja lasevad nii keelel kui kätel mõne koha peal kurja teha. Siis on asjakohane esmalt andeksandi paludes ülekohtu all kannatanute poole pöörduda. Kristliku suuna on Mäggi Janek juba ette näidanud.

Hupel: Ta küll Kiisleri Vilja küsimise pääle veidi sõnu segas ja andeks palumise asemel hoopis ise naestele andeks andis. Aga teised võivad sama püüdu tingimata õigeste järele aimata.

VABANDAMINE ON KERGE, AGA NAISEL ON HÄÄL KERGE TÕUSMA.

Wilde: Eks mõistan, kui ütled, et naesterahvast tema kõrge hääle ja tundelise jutuga on sinu kõrvale raske kuulata, kui tema peaks katsuma trelle-märgi “minaka” asja selgitada. Seepärast võtsimegi oma madala hääle ja tuimavõitu jutuga ise õppetust edasi ütelda. Teineteise mõistmise tarvis on iga-enese pisukest pingutust vaja.

Hupel: Kui sina seda nõu ja õppetust juba lugeda mõistsid, siis ei ole minus kahtlemist, et sinu jaoks see päris asjatu näis. Saad südamerahus oma mõistmiseta naabrimehele selle lihtsa juhatuse edasi anda. Kui on alustuseks teada asjalood, mida tema ei pea mitte tegema, siis ehk mõistab selline sõge hing kunagi mõistatada, mis tema siis tegema peab.

Põltsamaal, AD 1767

Advertisements

Abiks peolauakõne pidajale

Järgnev peokõne sobib pidamiseks iga laua taga, kui sulgudes väljenditest või lõikudest valida sobiv või siis hoopis asendada enda omaga.

pereHea kaasmaalased (ja teised eurooplased, kaaskodanikud, noored, lätlased, süürlased, veganid, erakonnakaaslased, lihasõbrad, luuletajad, külalised, õllesõbrad)!

Rõõm on näha teid siin pidulaua taga! Ärme suru teemasid köögilaua taha, sest pidulaua taga on kõigest kergem avatult rääkida. Suur tänu inimestele, kes on nii oskuslikult meie laua katnud!

Tänasest lauast näeme, et Eesti ei ole saar, kus elab poliitik (kokk, insener, koristaja) nimega Robinson Crusoe. Miks ja kuidas õnnestus Euroopal (Eestil, Jõhvil, Tartul), nii väikesel ja loodusvarade poolest vaesel poolsaarel (saarel, linnal, külal, linnaosal) saada kaasaegse tsivilisatsiooni (maamelu, linnaelu, toidulaua, kogukonna) peamiseks liikumapanevaks jõuks? Miks on meie peolaud nii maitsev? Vastus on kahes sõnas: kultuuriline mitmekesisus. Mitmekesisus on harmoonilise arengu tagatis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

Eesti on mereriik ja Eesti rannajoon on üle 3600 meetri pikk ja ennesõjaaegsel perioodil Eestis elas küllalt suur osa eesti elanikkonnast just rannaäärsetel aladel, selle viimase nõukogude aja vältel paratamatult sealt lahkuti, sest see oli nii range kontrolli all, et ei olnud võimalik suhelda isegi ülejäänud Eesti territooriumil elavate inimestega, selletõttu rannaelu ahenes ja vähenes ja nüüd on aga rannaelu taastumas ja mitte ainult rannarahvas ei ole pöördunud tagasi oma esiisade maale, vaid ka kogu Eesti rahvas kasutab seda imeilusat loodust, mis siis rannajoone näol ja mere näol on olemas. (Võib ka lühemalt, näiteks: Eestis on mitmekesine loodus, palju merd, maad ja õhku.)

Ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks (jahimeheks, korilaseks, loomakasvatajaks, taimekasvatajaks), aga ma olen alati teinud nii, et perele üks-kaks kala (seent, liha) olen saanud nõnda, et on võimalik lõuna- või õhtusöögil ühiselt seda kala (seent, liha) maitsta.

Me ei pea ostma kaugelt välismaalt toodud tomateid, mis ei ole kokku puutunud mullaga ning mul on hea meel, et ka meie kokad ja söögikohad on sellest aru saanud. Ilma tomatiteta saab samuti süüa teha, kuid vürtsid tulevad reeglina välismaalt, nagu ka kartul on kunagi üle ookeani Eestisse rännanud. Isegi kama leidnud tee meie toitulauale kaugest Kesk-Aasiast.

Me tahaks, et maailm oleks mitmekesine, sest mitmekesisus rikastab. Jõuliselt ja teadlikult kaitstud eesti keel ning eesti (meie) rahvus (rahvas, toit, köök, kultuur, maa, meri, taevas) võiks olla osa sellest mitmekesisusest.

Minu lapsed on üsna vähe lugenud suhkrusaiadest ja lihapallidest (raamatut, menüüd) ja nad siiamaani arvavad, et pannkoogid on soolane söök. Mõistan neid ja mõistan ka veganeid, aga arvan, et söök on kultuure ja meid kõiki ühendav. Loeme ja sööme rohkem, nii ka mõistame üksteist rohkem!

Kui võrdlen tänast valikut poes aastaga 2004, on vahe silmaga näha ja keelega tunda. Õmblusteta ühiskond oskab luua uut väärtust, kasutades parimat kaugete maade varasalvest meie kohalike teadmiste ja väärtustega. Kodumaise toidu eelistamine on meile midagi väga loomulikku, see on sama ka teiste rahvaste jaoks. Teatud mimikri on vajalik, et pääseda teiste maade toidulauale.

Meil on võimalus võtta kogu maailma mitmekesisuse ja muuta see omaks! Nagu on teinud täna meie pidulaua katja (kõik need söögikohad, restoranid, kohvikud, sööklad, bistrood, kodukõrtsid), kes pakub mitmekesist menüüd (kes oma spetsiifilise valikuga rikastab kohalikku kultuuri).

Kui palju maitserikkam on maitseainetega tembitud ja mitmekesine toit! Jah, muidugi võime jääda kangekaelselt oma kaalika ja soola juurde. Ka see on valik ja tänapäeval on meil õigus valida! See on lausa kodanikukohus!

Tore, et meil on valikuid, kus igaüks leiab sõbralikult oma! Peaasi, et toit oleks värske, väärtuslik ja tervislik (kohalik, maitsev, magus, magushapu, soolane, terav, mahe). Täname üheskoos peolaua katjat leidlikkuse, tarkuse ja oskuste eest (tänada võib absoluutselt kõige eest, toidu eest alati)!

Elagu Eesti (meie küla, restoran, pere, pulmarahvas, saar, erakond)!

Hoiame Eestit!

Tänan Lennart Merit, Arnold Rüütlit, Toomas Hendrik Ilvest ja Kersti Kaljulaidi mõtete eest, mis sobivad mitmekesist toitu kiitvasse teksti orgaaniliselt. 25. aprillil tähistati paljudes söögikohtades ja organisatsioonides üle Eesti mitmekesisuse päeva.

Ilmunud EPL 25.4.18

Siga, kana ja lõhe otsivad restorani

animals-2927572_1920„Lähme sinna, kus meid oodatakse,“ arvas siga. Lõhe noogutas.
„Kõikjal teid ei oodata,“ teadis kana.
„Ja sa mõtled, et kanasid oodatakse kõikjal?“ solvus siga. Lõhe noogutas.
„Teie jaoks on liharestoran ja kalarestoran, aga kanarestoran? Ei, ei ole ka mina kõikjal oodatud,“ kahetses kana.
„Aga vot taimed leiavad endale igal pool koha, trügivad mullegi pidevalt külje alla,“ torkas siga. Lõhe noogutas.
„Nende veganrestoranid – kadedaks teeb!“ kinnitas kana. „Mõni ju ainult taimi armastabki.“
lõhega2„Lilled, heinamaa, päikesepaiste,“ õhkas Arno teiste juttu kuulates.
„Kas soola ka pannakse?“ uuris Tõnisson.
„Mine n’d ikka, kes siis lilledele soola paneb!“ imestas Arno ja läks Mitmekesisuse päevale.
„Nohh, siis see ikka üks lurr on!“ kostis Tõnisson ja patsutas sõbralikult siga. Teele oli kanaga kabeliaeda jalutama läinud ja Lible lubas lõhele, et paneb jõevee vastupidi jooksma.
Kohe näha, et vanad sõbrad.

Miks mulle ei meeldi iluuisutamine?

figure-836177_1920Olen kaks kuud teinud tööd Eesti Inimõiguste Keskuses, lugenud ennast rohkem teemasse ja tõdenud, kui palju pean veel juurde õppima. Samas on ka põrgulikult huvitav, nagu uues kohas ikka. Paljud teemad on paraku vanad ja tuttavad, mis kerkivad jälle nagu kevadine muru.

Minul isiklikult ei ole ju oma õigustega probleeme, järelikult Eestis pole kellelgi probleeme inimõigustega – mis silmist, see meelest. Tavapäraselt inimlik hoiak. Suur osa Eesti inimestest võibki rahus öelda, et kõik on kenasti. Kui kusagil ongi mõni probleem, siis peab intensiivselt vaikima ning probleem laheneb iseenesest.

On sensitiivseid sõnu, mille väljaütlemine kõlab nagu puuks pungil liftis. Näiteks feminist, pagulane, homo ja lesbi. Mis inimõiguste teemad? Võtku vaiksemalt, siis ei tee ju keegi liiga!

Tõesti, vaikselt tohib olla. Ma lapsepõlvest mäletan, kuidas mingitel teemadel tasuski vait olla, et midagi ei juhtuks. Kui olid vait, ei juhtunudki. Nõuka ja stagna peaks olema ammu möödas, aga ikka eeldatakse, et enda erinevusi peaks vaikselt varjama. Siis vähemalt ei juhtu midagi. Ei edasi-, ega tagasiminekut.

Hirmsate sõnade taga

Mis need hirmsad sõnad siis tähendavad? Feminist soovib naistele meestega võrdseid võimalusi. Polegi midagi hirmsat. Palgalõhe, naiste võimalused laste kõrvalt tööle naasta, isade ja meeste muutunud roll. Ei peaks tegelema? Ei? kunagi tehti naiste valimisõiguse jaoks samuti „radikaalseid“ samme, häälekad naised muuhulgas avaldasid meelt ja kandsid pükse! Paraku iseenesest ühiskond ei muutu ja ka tänapäeva feminism nügib õigusi võrdsemaks. See ei tähenda sugude ärakaotamist või looduse vastu astumist, vaid püüdu hoiduda eelarvamuslikkusest ja stereotüüpidest. Meestel kah kergem.

Hetkega vererõhku tõstev sõnapaar „homod ja lesbid“ peaks tavalise hetero hoopiski külmaks jätma, sest vastassugupoolt ju ei segata. Aga ka nemad avaldavad meelt ja räägivad kõva häälega enda õigustest. Orientatsioon küll ei nakka, aga rõve on isegi ette kujutada. Uh! pea lõhkeb pelga mõtte peale. Oleks nad ometi vait, siis … õigus küll, see jutt juba oli.

Sõnad on ikka hirmuäratavamad kui elu ise. Pagulastest ei hakka rääkimagi, see ajab mõnel ööune ära ja seda ei tahaks. Magama peab rahulikult ja mõelgu siis uinuja, et ka pagulased on … ikkagi inimesed. Kes see niimoodi oma kõrgist kõrgusest ütleski?

Oleks vale öelda, et ma ei saa hirmudest aru. Saan ikka. Võõras ja teistsugune, oma kogemusmaailmast ja eelistustest erinev maailmauudiste taustal tekitab võõristust. Minus samuti. Mõni teema või esineja on ka lihtsalt ebasümpaatne. Raske on ebasümpaatse inimese jutust mingit iva välja noppida, sellist ei taha nähagi, rääkima pingutusest kuulata. Samas – me pole ju mingid lumehelbekesed, et väikest pingutust kardaksime, onju?

Mulle ei meeldi näiteks iluuisutamine. Iga kord, kui ma vaatama hakkan, siis keegi kukub ja seda on lihtsalt valus vaadata. Uisutagu vaikselt omaette, miks nad peaksid teleekraanile tükkima! Ah et keegi tahab neid näha? Nojah, ja mingi vähemuse pärast pean mina kannatama!

Kuidas teeks mind paremaks inimeseks või parandaks ühiskonda, kui asuksin iluuisutajaid sots- või pärismeedias sõimama ja ilkuma nende kostüümide, liigutuste, stiili, värvi- ja muusikavaliku või mis iganes muude parameetrite üle? Saaksin ometigi kasutada oma sõnavabadust, minu võõrandamatut õigust! See poleks isegi vaenukõne. Ei! Kõigest vaikne ilkumine, teadlik ja tahtlik kius, sellest piisab. Võibolla aitaks see mind ennast neist paremaks pidada, kuid teiste alandamine mind või ülejäänud ühiskonda paremaks ei muudaks.

Kuhu ma kuulun?

Ma ei kaeba politseisse, kui keegi kasutab oma sõnavabadust mind sõimates. Piisavalt enesekindlaks on mind vorminud enamuses minust sõltumatud tegurid, nagu õnn omada toetavaid vanemaid ja sündida mehena. Muidugi on ka minul nõrkusehetki, mil solvan või solvun. Selles olen ilmselt üsna sarnane homode ja homofoobide, feministide ja šovinistide, pagulaste ja natsidega.

Mul on ka hulgaliselt grupitunnuseid, osa mu enda valikud, osade vastu ei saa ma midagi parata. Kuulun meeste hulka. Keskealiste ja eestlaste hulka. Kuulun feministide ja endiste sportlaste hulka. Kuulun kirjanike ja kiilanejate hulka. Kuulun lapsevanemate, abikaasade ja pereinimeste hulka. Kuulun autojuhtide ja inimeste hulka.

Loetelu identiteeti moodustavatest teguritest ei ole lõplik, see on ajas muutuv, ega sisalda minu negatiivseid omadusi, mis ei ole seotud niivõrd grupi kui iseloomuga. Neid püüan mõistagi varjata. Millise eelpool loetletud grupitunnuse põhjal võiks mulle aga näiteks peksa anda, vallandada või keelata osalemine valimistel? Mitte isikuomaduste, vaid grupitunnuste tõttu?

Kunagi tuleb muidugi aeg, mil ma pole enam keskealine ega kiilanev, vaid vana ja kiilakas. Nagu Bruce Willis või Vin Diesel. Kui kellelgi peaks olema sellise grupi aadressil midagi teravat öelda, siis eeldatavalt kutsutakse olukorda lahendama Dwayne Johnson. Kiilakate gruppi kuuluv noormees lööks korra majja ja siis saaksid kõik aru, et sõimuta on kergem inimeseks jääda.

Jälle noogutavad minuga sarnaselt arvajad tunnustavalt ning eriarvajad leiavad mõne mahlaka epiteedi, enamasti pole inimeste fantaasial piire. Kord siiski jäi üks tuttav veidi abitult sõnu otsima, kui oli kuulanud mu arutluskäiku homoseksuaalide inimesteks pidamise kohta: „Sa oled ju, … sa oled ju … kuradi …“ Pakkusin, et äkki tahtis ta öelda näiteks „homosõber“? „Jah, just!“ oli tuttav tänulik, et nii vänge sõna tema eest ära ütlesin. Jäime sõbralikuks, ei pidanud Dwayne Johnsonit kutsuma.

Et mitte segadust suurendada, jätsin ütlemata, et tegelikult mulle ei meeldi homod ega lesbid, ei feministid ega pagulased. Grupina ja automaatselt ei meeldi mulle keegi. Meeldib ikka inimene, grupitunnustest sõltumata. Ka põlguse põhjus ei tohiks olla inimese grupikuuluvus – kaks kuud tööl ja ikka vanad jutud. Aga olulised.

NB! Jah, ma tean, et on kurjategijate grupid ja pedofiilide grupid ja igasuguseid gruppe, kelle esindajaid vangi pannakse. Eks süüdistagem keele imelist omadust tekitada segadust, sest põhjus ei saa ometigi olla meie mõttekrampides?

Ilmunud 12.04.18 Edasi.org

Vingumise kaitseks

350_2Pärast Eesti juubeli tähistamist ilmus rohkelt tähistamise kriitikat. Ja ilmus ka kriitika kriitikat, mis ütles, et pole vaja vinguda kõige üle, mis teile ei meeldi. Eriti pole vaja vinguda asjade üle, mis meile meeldivad.

Meenub anekdoot, kus mees lõhkus õlleputkat, sest sellel rippus silt „Vabandame, õlut ei ole“ – lõhkuja hinnangul eriti ilkuval ja mõnitaval toonil kirjutatud. Vingumine esindab sõnavabadust, aga seletava sõnaraamatu järgi pole tõesti vaja just „kimeda nasaalse häälega hädaldada, haliseda, viriseda; nutta; sellise häälega midagi ütelda.“ Pahatihti mõeldakse oma peas see kime nasaalsus juurde täitsa normaalsele jutule, enda tõekspidamised või arvamused on lihtsalt erinevad.

Vingumise taunimine on südamelähedane ka ajakirjandusele, kes üllitab tuima järjekindlusega noppeid ja tsitaate sotsiaalmeediast ja kommentaariumidest. Kui neid parasjagu käepärast pole, siis pöördutakse mõne sõnakama arvaja poole ja saadakse vajalik ving kätte. Seejärel võtavad sõna toimetajad ja kurdavad, et selline kohutav vingumine peab lõppema.

Muidugi saan aru ajakirjanike keerulisest rollist, kus ühelt poolt peab pakkuma pidevalt uut ja klikirohket sisu, samas püsib soov kvantiteedi kõrval ka midagi kvaliteetsemat teha. Ometigi peaksid just nemad aduma, et kui inimene X ütles ühe lause, mida paljundati kümnesse kanalisse, siis ei ole X seda lauset öelnud kümme korda, vaid ikka ainult üks. Vingumiseks muutus see lause just paljundamise ajal. Kui ma näen sama sisu erinevas sõnastuses kümme korda, siis viskab mul ka üle. Ärge siis paljundage!

NO99 juubelietendusega seotud seltskond koosnes intelligentsetest inimestest ja kahtlemata oli paljude vaatajate pahameel etenduse retseptsiooni sisse kirjutatud. Ma sain etendusest aru alles pärast Heili Sibritsa artiklit, mis andis kenasti lähemat selgitust. Kui ta pelgalt etendust vaadates kõigest aru sai ja tsitaatide allikaid teadis, siis müts maha. Ilmselt on loetud hulk inimesi, kes sama suudavad. Etendus ajas mind paraku poole peal ohjeldamatult naerma, sest perega kiluvõileibade taga pidulikku õhtut nautides oli see üks tõeliselt sürr vahepala, mis eeldanuks rohkemat süvenemist. Ma ei pahandanud, on ju naer tervise ja hea tuju pant.

Pärast hakkasin mõtlema, et peamiselt kultuurieliidile mõistetav lavastus lükkab järgmisel aastal rohkem osalejaid tõrvikurongkäiku, kus oodataksegi lihtsat rahvast nagu varem teleka ette. Mis sa sellist eliidi pidu ikka vaatad, kui samal ajal kutsutakse kaasa vahva rahvaliku tulemänguga. Ja eriti, kui peol osalenud pärast kurdavad, et neil oli nii tore pidu, aga nüüd vingutakse ja kadetsetakse. Mul on hea ja mu perel on hea, järelikult on kõigil kõik hästi ja kõik näevad maailma sarnaselt minuga. Sama kehtib ka vastupidi – mul on halb, mu perel on halb, järelikult on kõigil kõik halvasti. See on inimlik, distantsilt vaatamine on keeruline, tihtipeale võimatuna näiv pingutus.

Lugesin hoolikalt erinevat nn vingu ja tegelikult avaldasid inimesed oma arvamust üsna viisakalt. Mõnele vastuvõtt lihtsalt meeldis või siis lihtsalt ei meeldinud, mõni analüüsis ka lähemalt. Vinguja on vaba vinguma, kui loomingu koht ja aeg õiged ei tundu. Loomeinimene on aga vaba looma – vingumine ei tohi seada piire.

Milliseid näiteid toob sõnaraamat vingumise kohta? „Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. /—/ Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. /—/ Poiss ainult vingus hoopide all. /—/ Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid.“ Näidete põhjal võib oletada, et ka vingumisel on kaugemad põhjused, millega tegeleda.

Mullegi ei meeldi vingumine vingumise pärast, aga kui kellelegi miskit ei meeldi, siis las vingub. Mis oleks alternatiiv? Eks ikka frustratsioon, stress ja südamehaigused. Õnneks on meil vaba ajakirjandus, mis tohib vingu vabalt lugejatele vahendada. Ent ka vingu piiramine sõltub ajakirjandusest – nii ühte kui teistpidi peaks oma lugejaid kaitsma frustratsiooni, stressi ja südamehaiguste eest.

NB! Inimesed, kes võimupositsioonilt sõimavad ja teisi alandavad, ei vaja kaitset. Kaitset vajavad tavalised vingujad, usual whiners like us.

Ilmunud 7.3.18 edasi.org