Ajaviiteullikeste ajastu

dr-house-572353_1920Veidrate poliitikute esiletõus on tekitanud kummastust ja sundinud senistel poliitikutel endale tuhka pähe raputama. Eks nad ole ju ka päris palju valetanud, nagu poliitikas ikka. Oleks aga ebaõiglane süüdistada vaid senist poliitikat. Tuleb tõsta pilk teleekraanilt ja vaadata peeglisse.

Üllatav oli Donald Trumpi sattumine USA etteotsa, Boris Johnsoni peaministri tiitel ja „rahvalike“ sõnaseadjate esiletõus Euroopas, sh Eestis. Rahvamehed viskasid kive „eliidi“ kapsaaeda ning targemate „süüdlaste“ otsimine jätkub seniajani. Mulle tundub, et poliit-kummaliste esiletõusu põhjuseid loetledes on vähem tähelepanu pööratud telesarjade ja filmide mõjule ning fiktiivsetele kangelastele.

Telesarjad on kõige operatiivsemad muutuste kajastajad ja kasutajad, sarjad vahendavad väärtuseid. Mõnikord on nad isegi ajast ees, olles ise muutuseid loomas. Ukraina propagandaekspert Peter Pomerantsevi sõnul on teleseriaalidel, eriti kodumaistel, propagandas ääretult oluline roll. Meenutame, et Barack Obama presidendiksvalimisele eelnes aastaid telesarja „24“, kus presidenti mängis mustanahaline näitleja Dennis Haysbert. See harjutas ameeriklasi mõttega, et president võib olla ka mustanahaline. Kuni selle ajani polnud mustanahaline president masside jaoks tõsiseltvõetav, pigem tegelane komöödiates ja ulmefilmides.

Väärtused ja muutused

Tänapäeva lääne (liberaalne) demokraatia on järjekindlalt ja edukalt kaasanud ühiskonda erinevaid vähemusi. Erisuste mõtestamine, nendega arvestamine ja väärtustamine on andnud telesarjade tootjatele kuldaväärt materjali – alati midagi uut, mis aitab vaatajat raputada ja muutuvate väärtuste maailmas orienteeruda.

Kogu maailmas näidatavad ameerika teleseriaalid ja filmid, sekka põhjamaiseid, kubisevad kangelastest, kelle sotsiaalsed oskused on pehmelt öeldes problemaatilised, kuid nende väärtuseks on vaimustavad teadmised. „Dr House’i“ nimitegelane on geniaalne arst, kes ütleb otsekoheselt ja enamasti ebaviisakalt igaühele valusa tõe näkku. „Kontide“ peategelanna on inimsuhetes saamatu, kuid paljastab kurikaelu tänu oma intelligentsile. „Sherlock (Holmes) New Yorgis“ on pehmelt öeldes ekstsentriline ja tahumatu. Lohetätoveeringuga tüdruk lööb häkkides ja madistades korra majja eliidi poolt korrumpeerunud maailmas, ehkki ta sotsiaalsed oskused on olematud.

Nimekirja võib veel pikalt jätkata, kuid neid kangelasi iseloomustab kõrge intellekti kõrval hoolimatu, otsekohene ja kohati ebaviisakas väljenduslaad. Sarjad on ajaviide, me naerame situatsioonide üle, kus keegi käitub tavapärasest erinevalt, ebakonventsionaalselt. Ebatavalisusest sünnibki draama. Sarjad on meie igaõhtused kaaslased ja me ei mõista karaktereid hukka, pikapeale saame neist ja nende eripäradest aru ning hindame näilise ebaviisakuse taga peituvat tarkust.

Aga siis saab Ameerika presidendiks „ütlen-mida-sülg-suhu-toob-mees“ ja ta kohalikud kloonid maailma eri paigus järgivad eeskuju. Ajaviide ja reality-meelelahutus muutub üha realistlikumaks, elulähedasemaks. Oleme sellist kõnepruuki ja käitumist ju varasemalt hinnanud ja nautinud. Miks siis päriselus, poliitikas, peaks teisiti olema? Miks nimetame ekraanimaailma vahvat ekstsentrilisust päriselus nõmeduseks? Ameerika Trump pole Dr House ja kohalikud kloonid on kaugel lohetätoveeringuga tüdruku säravast mõistusest, kuid me oleme harjunud eeldama, et viisakuseta otseütlemiste taga on tõeline sisu. Aga kui ei ole?

Teleekraanil esinevad kangelased on enamasti diagnoosi või diagnoositud käitumusliku eripäraga spetsialistid. Spetsialisti pädevust me poliitikutelt enam ammu ei oota. Äkki peaksime nõmeda käitumise tolereerimiseks nõudma arstitõendit ja IQ testi? Poliitik, kas sul on põhjendus, miks sa käitud nagu tropp? Diagnoos? Ei? Siis ei ole sa kangelane nagu Dr House või Lisa Salander, vaid lihtsalt arutu ullike.

Kuni nad vastavaid pabereid ei esita, peame ise tegema vahet filmikangelastel ja päriselu poliitikutel, kes ei oma üleloomulikke võimeid ega diagnoosi.

Advertisements

Lolli lillesideme võtaks

summer-crown-991916_1280Ma lolli lillesideme võtaks
Sind köidaks sellega
Sind köidaks sellega sidusaks
õnnetu Eestimaa.

Ma lolli teaduse võtaks,
pistaks silma alt ära ta,
pistaks ühe protsendiga
sinna kohta, mis särata.

Ja armastuse võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
köidaks sellegi lolluse ühte
allavett voolama.

Silmilt lillesideme võtaks,
võtaks südame rindu ka,
ei aita kui korrutad ühte –
vabandust, õnnetu Eestimaa!

Olukirjeldus

sculpture-2260364_1280Katuselt hüüad veelkorra hurraa,
siis alla hüppad, sind püüda ei saa!
Kadedalt jälgime imelist stiili,
sa algusmeetritel meenutad kiili.
Langedes hüüad sa ikka hurraa,
rõõm on ju kohtuda, lähenev maa!
Viimaks lööb kiirendus kõrvad lukku,
näotu jääb jälg sinust ajalukku!

Lahendus puuetega inimeste probleemile

Senine sotsiaalpoliitika on pakkunud puuetega inimestele lahendusi, mida pole võimalik või on raske kasutada. Seetõttu on jäänud inimestele ebaselgus, mille hajutamise on loodav valitsuskoalitsioon võtnud südameasjaks.

Koalitsioonikonsultatsioone pidavate erakondade hinnangul on probleemide taga erinevad hariduslikud, sotsiaalsed ja juriidilised põhjused. Seetõttu on kokku lepitud, et puuetega inimeste ebaselgele olukorrale leitakse kiire ja lihtne lahendus.

Otsustati ühendada ühe tõhusa ministri haldusalasse kolm ministeeriumit: Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium. Uue nimega Haridus- ja Teadus-, Justiits- ja Sotsiaalministeeriumi ülipika nime asemel hakatakse kasutama sõnade esisilpidest moodustatud nimelühendit HaTe-Ju-So-ministeerium.

Ühinemisest peaks tekkima sünergia, mis peaks andma kõigile abi ootavatele inimestele selgust. Kindlasti peaks juba uude ministeeriumi siseneja mõistma siinsete töötajate ja ministri siirast sõnumit.

rattavapp

Uue loodava superministeeriumi kolme valdkonna omavahelist dünaamikat ja tasakaalu hakkab visuaalselt ilmestama kolme võõrapärase lõvi asemel ratastooli kolm ratast.

HaTe-Ju-So ministeeriumi vapp

Kolm ühes – Algus, Rakke ja Aareleid

9789985344507  978994999844060_5  9789985345016

Sattusin tänavu kultuurkapitali kirjandusauhinna nominentide hulka. Kui ma kirjutamise kõrval üldse ei loeks, siis muutuksin päris kindlasti uhkeks, aga – õnneks või kahjuks – ma loen, teiste seas kaasnominentide väga häid raamatuid. Päris kõiki veel ei jõudnud, aga 50% nominentidest on parem kui mitte midagi.

Alguses võtsin ette Kertu Rakke „Häbi“ ja siis Martin Alguse „Midagi tõelist“. Alguses pidasin Rakket kindlaks võitjaks, seejärel Algust. Algus haarab lugeja kohe algusest peale endaga (vabandust, kalambuurne algus pole tahtlik) ja kirjutab tegelased Leo ja Karli lähedaseks, juhtides lugejat osavalt mööda nende sisemisi sunde. Tahtmatu seos tekkis Väino Linna „Tundmatu sõduriga“, kus iga kord, kui autor mõne tegelase lugeja jaoks lähedaseks muudab, tähendab see tegelase peatset surma. Oleks ju raske kaugele tegelasele kaasa elada. Alguse tegelased surma ei saa, kui mitte silmas pidada nende unistuste surma. Ja taassündi, mis annab lootust lugejalegi.

Kukalt pani kratsima Postimehes ilmunud Alvar Loogi arvustus. Ta peab haruldaseks Alguse tehnikat, kus on kaks minajutustajat, see pole aga ajaviitekirjanduses sugugi harv moodus lugu jutustada. Teisalt heidab ta Algusele ette, et lõpp oli ette aimatav. Mu meelest on Alguse romaani krimikirjandusliku ainese puhul siiski oluline sisemonoloogidest kantud teekond, ehk kuidas lõpplahenduseni jõutakse. Ma ei näe probleemi nimetada romaani krimikirjanduseks, see ei muuda head romaani sugugi halvemaks. Loogi arvustuse ülejäänud kiitva sisuga olen igati nõus.

Algusele vastupidine on Rakke kirjutamise tehnika, ta hoiab lugeja rangelt distantsil. Kohati tundsin isegi, et miks ma seda loen – keegi Venemaalt pärit Nadja, kelle lugu jookseb kusagil kaugel sündmustereana. Aga raamatut kõrvale kah ei saanud panna. Lause on kuivalt tõdev, sidet lugeja ja tegelase vahel justkui ei tahetagi tekitada. Häbitunne kordub refräänina erinevates situatsioonides, mis ongi kirjaniku sõnul peamine – häbistamine ei tee kedagi õnnelikuks, õnnetuks aga küll. Muserdav lõpplahendus seab aga lugeja ette omamoodi peegli, nii et häbi hakkab. Põhjusega. Kui palju on meil Nadjasid ja Niinasid, kes elavad kusagil kaugel distantsil ning me küsime endalt, miks ma peaksin neist üldse teadma? Et siis – miks peaks teiste inimeste käekäik korda minema …?

Nii Algus kui Rakke kirjutavad üksindusest, lootusetusest, igatsusest läheduse järele. Hääbunud unistustest. Lugedes mõlemat järjest, andsin võimsast hetkeemotsioonist Algusele kõrgema hinde. „Häbi“ jäi aga pikemalt kummitama, ebameeldivalt häirima. See iseloomustab nii head raamatut kui ükskõik millist teost filmist raamatu ja lavastusest lauluni.

Kai Aareleid on kirjanik, kelle teoseid tasub lugeda aeglaselt, nautides keelt ja sellest kerkivaid kujutelmi. „Salaelud“ oma lühikeste miniatuuride ja novellidega on äärmiselt sobilik hea kirjanduse nautijale. Ka Aareleidi mina- ja peategelaste – naiste – eludes põimuvaid saladusi hoitakse valusa naudinguga. Lugejal on tunne, nagu oleks ta sattunud naiste pihtimusi salaja pealt kuulama (näiteks naiste vetsus, nagu juhtub ühega raamatu tegelastest). Saladuste seas on piinlikke, kuid enamasti arenevad naiste saladused mõnest hetkest ajendatud mõttest kauniteks võimalikeks ja võimatuteks variatsioonideks, mis on … argiselt salapärased. Kirjanik jätab meelega teksti vastuseta küsimusi, mille lugeja saab valmis ja edasi mõelda. Pärast Aareleidi lugemist on tunne, et argipäev on täis saladusi, peab osakama ainult märgata ja kirjeldada nii, et salapära säilib. Aareleid oskab.

Üks kiuslik küsimus siiski tekkis. Tagakaaneteksti järgi „Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid /—/“. Mis asi on naiselik käekiri? Vana feministina tekitas see hulgaliselt küsimusi, nagu näiteks, kas Rakke tekst ei ole naiselikus käekirjas kirja pandud või kas Alguse tekst on mehelikus käekirjas kirjutatud? Kui on kusagil definitsioon, mis iseloomustab „naiselikku käekirja“, siis kardetavasti jõuame tobedate klišeedeni. Pigem räägiksin heast kirjandusest, Aareleidi tundlikust keelest ja oskusest luua keele abil õhkõrnu kujutlusi, mis oma ilus ei muutu ilutsevaks ega läilaks.

Ja milline kolmest on see kõige-kõigem? Laureaat on igati teenitult Martin Alguse „Midagi tõelist“, aga eks iga hea raamatu jaoks on oma õige hetk.