Saatana advokaat või jumala abiline? 

fightOlen kuu aega kommunikatsioonijuhi ametist eemal olnud ja tsunfti tegemistele on tekkinud kõrvalpilk. Üha rohkem taban end küsimas, millised omadused iseloomustavad valdkonna head spetsialisti ja kuidas kommunikatsioonivaldkonda üldse tajutakse?

Vastus saabus mõni aeg tagasi Krister Parise sule läbi artiklis Saatana advokaat, manipulaator või abimees? ja vaielda pole justnagu millegi üle. Intervjueeritud inimestest pean igati lugu, kahtlemata on tegemist valdkonna tippspetsialistidega.

Miski jäi aga vaevama. Viimaks taipasin – artiklist puudus üks oluline omadus, ilma milleta igasugune tehniline käsitööoskus ja suured strateegiad kaotavad mõtte. Omadus, mis on sedavõrd elementaarne, et sellest ei kirjutata. Ehkki peaks.

Hea kommunikatsiooniinimese esmane omadus peaks olema suurepärane võime mõista oma sõnumi vastuvõtjat. Liisa Past tõi artiklis välja kommunikatsiooniinimese rolli tõlgina. See on kõige lähemal mõistmisele, kuid mitte täielik.

Möödarääkimiste ühine nimetaja on kapseldumine omasuguste seltskonda.  Ma ei tea, on see põhjus või tagajärg. Endasugustele on kerge sõnumeid saata ja nendega suhelda. Utreeritult võiks küsida, miks peaks neile üldse sõnumeid saatma, nad teavad ju niigi? Kui eeldad aga teistelt oma sõnumi mõistmist, pead kõigepealt mõistma neid. Tõdemus “nad ongi lollid” ei vii kuidagi edasi, tagasi aga küll.

Mõistmine või arusaamine ei tähenda automaatselt heakskiitu. Konservatiiv ei pea olema liberaaliga kõiges nõus, kuid peab aru saama, mis ja miks “kuradi toleraste” käivitab. Ja liberaalid peaksid aru saama, et “ilged natsid” pole mingid naljaraamatu tegelased, vaid neid käivitavad samasugused hirmud ja rõõmud kui neidki. Püüd mõista kahandab mõlema poole äärmused marginaalsemaks.

Kust viga alguse saab?

Kogu kommunikatsooni- ja juhtimisvaldkonna, üldistades võib öelda, et avaliku esinemise põhihäda on enda ego ja oma organisatsiooni esikohale seadmises! Selle laulu laulad, kelle leiba sööd? Organisatsioon maksab ju palga?

Ei maksa, kliendid maksavad.

Ma ei saa müüa ideid ega tooteid mitte kellelegi, kui ma oma adressaati ei mõista, ega sea neid esikohale. Ka EASi, ministeeriumide ja MTÜde palga maksavad kliendid, lihtsalt suhe pole sedavõrd sirgjooneline kui äriettevõtetel.

Viga tekibki hetkel, kui suhtlema hakkavad organisatsioon ja avalikkus – mõlemad umbisikulised, näota ja hingeta üldistused. Edukas suhtlus saab toimuda ainult inimeste vahel. Ei piisa, kui ma tean vastuvõtja vanust, rahvust või sissetulekut. Vastuvõtja rolli mõistmine eeldab sügavamat arusaamist ja kaasa tundmist – kellega ma räägin, kes kuulab, kuidas reageerib, miks?

Teisisõnu ongi kommunikatsioonitöötaja kõige olulisem omadus empaatiavõime.

Kaasa tundmine ei tähenda kaasa nutmist, vaid koos tundmist. See on oskus mõelda ennast teise inimese asemele. Juhan Peeglit parafraseerides võib kommunikatsioonitöötaja olla, aga inimene peab olema. Alles seejärel tuleb kõik muu.

Kas ma ise tegin samu vigu? Tõenäoliselt. Võibolla sellest tekkiski vajadus võtta distantsi ja tõdeda, et enne teiste mõistmist peab endast aru saama.

Nõmme first

von-glehnDear Mr. Trump!
Welcome to this introduction letter from Nõmme. We don’t want to spend money on video.

We saw you in TV. We totally liked your words. Amazing is a great word. And China sounded like the best word ever invented.

You didn’t mention Nõmme. Big mistake. We live in Nõmme and we are very rich, too. More rich than others. We have lots of trees and gardens, a huge market and a castle. It is the best castle. So true. It was built to greet ships arriving from the sea, but we wanted no channel here. So the seaport is still 10 km from the castle, however, we can greet the ships. We have singers. Very loud voices. Amazing.  Glehn´s castle

You said America first. It was confusing, totally. We have a university. Many students. Very best. We know that our planet is like a ball, roundish. One can start from America, or from Australia or Europe.

You should start to count from Nõmme. Like this: Nõmme first, Saue second, Keila third, etc. Then Washington or some place elsewhere. So easy. We are in the center of Earth. It’s the fact.

mustamae_suusahuppetornidWe are like city or state. We have great wall, we call it Mustamäe nõlv. Fantastic. Better than China wall, we can ski there. Only fantastic people live in Nõmme. All other, loosers. Especially Tallinn.

You don’t speak Estonian. Big mistake. You cannot read Nõmme Sõnumid newspaper. Totally sad. Nõmme people are the best Estonian speakers ever. Alternative fact. We have many artists, writers, translators. English speakers, too. One made translation of this letter. The very best translation, so true.

We asked our great English speaker to write that you don’t have to come to Nõmme.

We have already a president, actually she lives in Nõmme. Fantastic. You are a man, so you cannot be her. Would be fake, totally. So, you can stay in America first. May be later.

PS! If you want to see the center of the Earth, you can let the Mexicans make a video about Nõmme and pay for it. Great plan. So great. 

Lolluse summa

Mul on teooria, et maailma lolluse summa on konstant. Unistus on kah – mis oleks, kui lollusele saaks panna piiri? Paraku on sel unistusel teooriast tulenev takistus.

Viimasel ajal on silma torganud, et vaidlema hakatakse kusagilt keskelt, ilma põhimõisteid selgitamata. Nii eeldati brändirahnu puhul, et kõik mõistavad brändi üheselt ja seda pole vajagi lahti seletada. Nii paistab see olevat ka lolluse üle vaidlemisel.

imagebase5_31Jälgisin äsja Facebookis keskustelu teemal, kas Donald Trump on loll või mitte. Argumentidena esitati ühelt poolt Trumpi pehmelt öeldes põrutavaid väljaütlemisi. Teisalt leiti, et inimene on ikkagi käinud ülikoolis, vist isegi mitmes, ja sealt ikka päris lollid läbi ei pääse. Edasi keskendus vaidlus küsimusele, kas suure raha eest on võimalik hea ülikool lollina lõpetada või mitte. Aga mis on see lollus, millest räägitakse?

Kunagi ohkas üks mu õppejõududest, et lolle on protsentuaalselt kõikjal sama palju. Viidatud vaidlus eeldas, et ülikoolis või vähemalt ülikooli õppejõudude seas lolle pole. Mu teooria järgi on. Lolle on sama palju nii ülikoolis, tehases, valitsuses, riigikogus, ministeeriumis, koolis, ehitusel kui igas muus süsteemis.

Lollus ei ole mingi universaalne kogus teadmisi. Ülikooli loll erineb oluliselt lollist kraavikaevajast ja loll valitsuses on teistmoodi silmapaistev kui loll liinitööl. Loll president erineb lollist ärimehest. Võib öelda, et tark ärimees võib olla loll president või et targast presidendist võib saada loll ärimees.

Lollus on oma pädevuse piiri ületamine, kriitikavabalt.

Ärge saage valesti aru – me ületame oma pädevuse piire pidevalt, see kuulub õppimisprotsessi. Suuresti tugineb maailma areng lollidel – kõik targad teavad, et mõni asi lihtsalt ei tööta. Siis tuleb mõni loll, kes ei tea ja paneb asja tööle. Googeldus sõnapaariga “piiritu lollus” annab üsna omapärase tulemuse.

piiritulollusTuntud on ka väljend “kasvamine oma kohustuste kõrgusele,” ehk inimene tunnistab oma piiratust, kuid õpib ja areneb. Tahaksin endast niimoodi mõelda, aga eks väljaspoolt ole paremini näha. On üsna kindel, et olen korduvloll, selle leebes tähenduses.

Seepärast ei pea ma oma pädevuse piiri ületamist ehk leebet lollust halvaks.

Halb on see, kui puudub enesekriitika ja soov areneda, juurde õppida. Inimene, kelle arvates pole tal elus enam midagi õppida, ei ole vana, vaid lihtsalt karmimat sorti loll.

Vaimne piir on alati ohtlikum füüsilisest, kivist ja traadist ehitatud piirist . Kui inimene või riik on piiratud, muutub lollus piirituks. Ja lolluse konstant lööb kõikuma.

Kõik tunnevad pobisejat

„Pobiseja üks selline veider mutike, milliseid leidub igas linnas. Kui ta tänaval kõnnib siis ta pobiseb kogu aeg midagi. See on salapärane. Inimesed peavad teda veidrikuks,“ ütleb lastelavastuse „Pobiseja“ tutvustus.image-php

Mina ühtegi pobisejat ei mäleta, aga erinevaid veidrikke oli lapsepõlve Nõmme täis. Olid kohalikud parmud, kes maika väel poe taga õlut libistasid ja kohmetult möödujaid teretasid. Üks lühikest kasvu joodik käis alati moeka nahkpintsaku ja poppide alt laiade teksapükstega, meenutades oma kõikuva kõnnakuga „Nu pogodi“ hunti. Olid vanatädid, kes möödaminnes kommi või õuna pihku pistsid.

Olid ka üksikud kurjad või kurjad üksikud vanainimesed, kelle kohta räägiti hirmu ja õuduse lugusid. Ühe vanamehe kohta “teati”, et ta vihkab lapsi, sest kord olevat ta üle aia kukkunud koolimütsilt mõõdud võtnud ja miilitsasse saatnud. Igasuguseid inimesi oli, peamine oli aga põnevus ja salapära, mis selliseid kummalisi olevusi laste silmis ümbritses.

„Pobiseja“ tõi meelde üsna mitu sellist tegelast. Katrin Valkna kehastatud pobisev tädike kandis iga ilmaga paar numbrit suuremaid kummikuid, ebamäärase lõikega kitlit ja mütsi, mis meenutas lendurite peakatet (sellist tahaks endalegi). Metamorfoos noorest naisest pobisevaks mutikeseks käis kiiresti ja nappide vahenditega, sujuvalt aitas rolle vahetada Venno Loosaare muusikaline kujundus, tekitades kord pinget, kord ootusärevust. Laval võis näha lapsepõlve meenutava jutustaja korduvat muutumist pobisejaks ja tagasi, vahepeal said lapsed pihku vanu asju. Ka mõnele täiskasvanule usaldati jõukohaseid ülesandeid.

Lugu oli lihtne ja lihtsalt jälgitav, teemaks justkui taaskasutus, kuid otsest näpuviibutust polnud. Tuntav oli dramaturg Piret Jaaksi pikaajaline suhe Lets do it world maailmakoristusaktsiooniga –hoiduti liigsest moraliseerimisest ja keskenduti pigem taaskasutuse põnevamale küljele, kummalistele asjadele, millega tänapäeva lastel puudub igasugune kokkupuude. Mulle siiski miskit meenus. Näiteks puust pesutangid, millega pesu masinast või katlast välja õngitseti. Samasugused leidsin oma pesuköögist, kus juba 50 aastat pole pesu pestud, aga ruumi nimetus on säilinud.

Vanadele asjadele oleks võinud isegi rohkem tähelepanu pöörata ja nende funktsioone selgitada. Praegu näidati mõningaid viise, kuidas asjadest midagi uut saab. Võib-olla oligi eesmärk jätta osa vastuseid kodus vastamiseks. Lavastuse eelkooliealise sihtgrupi jaoks on 40 minutit just paras pikkus, et tähelepanu ja huvi püsiksid. Väga palju erinevat lühikese aja sisse ei mahugi.

Eraldi komplimenti väärib Kristel Maamägi kunstnikutöö. Lavastuse jaoks oli loodud (taaskasutus) papist väike linnake majade ja tänavatega. Nii toodi vaataja ette terve linnaosa ja näitleja võis näpuga osutada, kus keegi parajasti elas. Karbis helendav taskulamp oli täiesti piisav, et papist karbikesse elu tuua.

Idee ja lavastuse autor Marek Demjanov on võtnud rääkida tänuväärsel teemal mõnusalt kerges vormis. Eelkooliealist köidab hästi räägitud lugu, mõned veidrad asjad ja inimesed – peaasi, et saaks esitada „mis“ ja „miks“ küsimusi.

NB! Täiskasvanu arvamusele on andnud heakskiidu 8-aastane vaataja. Kuueaastase jaoks oli tekst veidi pikk lugeda, kuid tema jagab omakorda kaheksaaastase heakskiitu.

Lastealavastus „PobisejaPiip ja Tuut Mängumajas, lastele vanuses kuni 3-7 eluaastat. Idee ja lavastus Marek Demjanov, dramaturg Piret Jaaks, muusikaline kujundaja Venno Loosaar, kunstnik Kristel Maamägi, graafiline disain Maite Kotta, peamistes rollides Katrin Valkna.

Väga-väga kallis ja imeline koolitus

393px-pulitzerHei, sina, kes sa ei suuda oma valdkonda maakeeli ja arusaadavalt teistele selgitada, tekitades paksu verd nii endas kui teistes! Olgu tegemist brändimise, disaini või mõne muu uueaja märksõnaga – sina pole süüdi! Süüdi on kaasaegse Eesti elukorraldus, kus pole toatüdrukuid! Joseph Pulitzer ju õpetas, et “ära kirjuta kunagi seda, mida ei suuda mõista sinu toatüdruk” – nii kirjutatakse ja räägitaksegi täitsa mõistetamatult!

Õnneks on olemas minu väga-väga kallis ja imeline nädalane koolitus, mille sisu on alljärgnev.

1. päev. Igaüks läheb külla oma vanematele või vanavanematele. Veel paremini sobib võhivõõras vanainimene, mida üksikum, seda parem. Valikul mängib olulist rolli vanainimese vähene või suisa olematu võõrkeeleoskus ja vanus vähemalt üle 80 eluaasta. Arvutit ei tohi kaasa võtta, nuppudega mobiiltelefoni võib.

Koolituspäeva sisu seisneb vanainimesega suhtlemises. Väga hästi aitab kaasa nende mälestuste kuulamine ja muredesse süvenemine. Esimesel koolituspäeval brändist rääkida ei tohi. Seda reeglit võib olla raske järgida, sest kangesti tahaks kellegi omasugusega mõtteid vahetada, kuid esimesel päeval peadki mõtlema vanainimese peale. Tema tahaks ka rääkida ja tal on põnevaid mõtteid, kui neid päriselt kuulata. Võta vastu kogu toit, mida sulle pakutakse.

Päeva lõpus peab iga koolitusel osaleja mõtlema, mis kasu sellisest vanainimesest üldse on. Näiteks mõtle, kuidas sa siia sattusid. Mõtlema peab täiesti üksi, keegi ei tohi aidata.

2. päev. Nüüd räägi vanainimesele, kuidas sa tahaksid muuta Eestit ja kogu maailma. Kasutada ei tohi ühtegi võõrsõna. Kui sa ei tea, millised on võõrsõnad, võid „Võõrsõnade leksikoni“ kaasa võtta. Bränding on ka võõrsõna, ehkki seda trükitud leksikonis pole. Eriti keeruline on vältida sõnu nagu visioon, strateegia, kontseptsioon, formaat ja platvorm, aga vanainimene julgustab sind otsima uusi lahendusi.

Ole aus! Kui sa ei taha maailma ega Eestit muuta, siis mine koju, sinu jaoks on koolitus lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui siiski tahad muuta, siis kuula, kuidas vanainimene sind toetab. Või siis räägib, kuidas on sinusuguseid ennegi näinud. Seda vestlust võid jätkata terve päeva. Õhtuks old-people-crossing-the-road-md on vanainimesel aeg lõpuks teada saada, mis on bränd. Nüüd sa ju oskad seletada, eks! Enne magama ei saa.

3. päev. Jäta vanainimesega südamlikult hüvasti. Kui sa ei kavatse enam kunagi tagasi minna, siis on sinu jaoks koolitus lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui inimlik suhtlus endast kogenumaga jättis mingi jälje, oled koolituse esimese osa läbinud. Oled avastanud endas inimliku oskuse kaasa tunda ja kaasa elada inimesele, kes on üks neist, kellele brändi ehitada.

Koolituse üks paratamatuid kõrvalmõjusid on suhtluspartneri parem mõistmine, mis tuleneb äsjaomandatud inimlikest oskustest. See on umbes sama asi nagu empaatia, millest oled kindlasti kuulnud mõnes reklaamikampaanias, millega kogutakse raha nii lähematele kui kaugematele abivajajatele. Vanainimene ei vajagi abi, nii ta sulle ütleb. Aga koolituse selles etapis sa juba taipad, et päris nii see pole. Sa oled loonud ju teise inimesega suhte ja oleks südametu tema maailmast jäädavalt lahkuda. See mõjuks halvasti ka brändile.

4. päev. Nüüd mine mõnda tootmisüksusse, tehasesse, farmi või kombinaati, eelistatavalt maapiirkonnas. Sobivad ka suurehitused või teeehitusobjektid. Astu sisse ja hakka neile kohe brändist rääkima. Kui saad peksa, on koolitus sinu jaoks lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui sa peksa ei saa, oled edasijõudnud ja koolituse esimesest osast on olnud kasu. Tehases pead sa kõigile selgitama, miks sa Eestit muuta tahad ja arvestama, et sind peetakse napakaks. Kui sind napakaks ei peeta, oled läbinud järgmise koolitusetapi. Kui peetakse, võid siiski koolitusel edasi viibida – oled ju niigi kaugele jõudnud.

Pärast tööpäeva lähed kaasa mõne pereinimesega ja sööd nendega koos õhtust. Suhtled nii vanemate kui lastega nutiseadmeid kasutamata, ennekõike kuulad, mida nemad räägivad. Sobib ükskõik milline perekonnavorm, ei pea olema isa-ema-laps(ed).

lapsÕhtusöögilauas püüa vältida väljendeid nagu mõttetu elukutse, maakad, pööbel, prole või mõnda muud vestluspartneri erinevat elukogemust rõhutavat seika. Üldse püüa laua taga istudes kasutada väljendit “meie”, istute ju ühe laua taga. Vastastikune austus aitab suhtlusele üllatavalt palju kaasa ja on võimalus, et saad veelgi targemaks. Lapse olemasolu peres on sinu ülesande seisukohast siiski hädavajalik, sest neile pöörad eritähelepanu ja selgitad, mida bränd tähendab. Üle 10 aastane laps ei kvalifitseeru, pead leidma mõne nelja kuni kümne aastase. Kui ei leia, mine järgmisse perekonda ja korda harjutust.

5. päev. Varahommikul suundu turule, näiteks kalaturule. Püüa leida mõni eesti keelt mittevaldav venelane, ja räägi talle, kuidas sa aitad tal tulevikus rohkem kala müüa. Inglise keelt selle ülesande puhul kasutada ei tohi, mis siis, et sa vene keelt ei oska. Püüa siiski hakkama saada. Kui müüja mõistab ja heaks kiidab plaani, mis sa tema kalaga teha tahad, oled eesmärgile väga lähedal.

Nüüd omad piisavat kvalifikatsiooni, et suunduda mõne üldhariduskooli õpetajate tuppa. Tohid kasutada võõrsõnu. Ülesanne on püüda pooleks minutiks õpetaja tähelepanu tundide vaheajal, et selgitada oma soovi Eestit maailmas tutvustada. Kui aega jääb, siis räägi ka brändist. Kui ta sind lõpuni kuulab, oled temalt midagi õppinud. Kui ei, siis pead rohkem pingutama. Koolitust ei tohi enam pooleli jätta, sest oled saavutamas kvalifikatsiooni, millest paljud vaid unistavad.

6. päev. Nüüd mine sõprade või endiste klassikaaslaste juurde ja hakka ilma sissejuhatuseta brändingust rääkima. Võid kasutada nutiseadmeid, ilma selleta võid imeliku mulje jätta, kuid koolituse selles etapis oleks see lubamatu. Kui vanad sõbrad sind sõbralikult välja ei naera, siis võid ette võtta kõik pealinna kontorid. Arvesse lähevad ka kontorid mujal Eestis, v.a ehitussoojakud, seal sa juba olid. Vältima peab turundusosakondi, sest praeguses etapis võib see vähendada koolituse mõju. Meditsiinitöötajad jäta rahule, neil on ilma sinutagi pingeid küllalt. Ülikooli ära samuti mine, sest seal läheks sul liiga kaua aega küsimustele vastamiseks. Nii tugev sa veel pole.

beach7. päev. Sõida soojale maale. Välismaa rannas on kerge leida mõnda välismaalast, kellele selgitada Eesti brändi. Oled sattunud õige inimese peale, kui tema esimene küsimus on, “mis on Eesti?” Minutiga pead ära rääkima, mis, kus ja milline on Eesti nii brändita kui brändiga. Võimas – oled jõudnud tõesti kaugele! Nüüd jäta välismaalane imestusest ja imetlusest lahtise suuga päikest neelama. Ise sõida koju tagasi ja maga ennast välja.

Esimene boonus!! Nädalaga oled leidnud endas üllatavaid võimeid, omandanud kõik toatüdrukule vajalikud teadmised ja suudad kõike selgitada nii oma- kui teistsugustele. Teine boonus!!! Teistsugustele pole enam vaja, sest neile sa juba seletasid. Omasugustele pole ka vaja, nad teavad niigi. Oled tutvunud väga paljude brändiehitajatega! Jah, tõesti, on ka kolmas boonus!!!! Kui tegid kõik sõidud ühistranspordiga, saad koolituse maksumusest tagasi tervelt 0,01%! NB! Boonus – koolitus sobib ka ajakirjanikele, kes leiavad nii palju aega. Seega sobib paraku vaid töötutele ajakirjanikele.

Ja seegi pole veel kõik!!!! Kui koolituse sisust jäi pihku vaid inimeste räige kastikestesse paigutamine, siis ära koolitusele üldse tule – oled lootusetu ning võitnud võimaluse saata ainult väga-väga palju raha!