Välja naermisest

Mel Brooksi musta komöödia „The Producers“ keskmes on kaks aferistist produtsenti, kelle äriideeks on lavale tuua 100% ebaõnnestuv produktsioon, et ebaõnnestumise pealt ise korralikult teenida. Nii leiavad nad jaburalt halva stsenaariumi „Kevad koidab Hitlerile. Gei-mürgel koos Adolfi ja Evaga  Berchtesgadenis“, mille on kirjutanud natsi-sõbrast asjaarmastaja. Produtsendid otsustavad selle lavale tuua muusikalina, mille lavastaja ja osatäitjad on valitud võimalikult halvad …

Poola juurtega Mel Brooksi suguvõsas oli palju neid, kes kannatasid natside võimu all ning suur osa neist kaotas elu koonduslaagrites. Muidugi küsiti Brooksilt, miks ta juudina üldse võttis teha filmi, kus on roll Hitleril. Ent siiski – Hitleril, keda mängiv halb näitleja kepsutab vahepeal laval balletile kohastes sukkpükstes ja film on kokkuvõttes pööraselt naljakas.

Brooks vastas umbes nii, et ta tahaks Hitlerile kõigi oma lähedaste surmade eest kätte maksta, kuid ei saa – Hitler on ammu surnud. Isegi kui Hitler elaks, jääks tavakodaniku käed kättemaksuks lühikeseks. Mida siis oma valu ja vihaga peale hakata?

Oma tunnetega tuleb tegeleda, muidu jäävad läbitöötamata viha, valu ja kaotusekibedus kummitama ning rikuvad vaimset tervist ka kõige tugevamatel. Brooksi jaoks oli kättemaksuks Hitleri muutmine naeruväärseks – inimene, kes on näinud hirmuvalitsejat ringi kalpsamas sukapükstes, ei karda enam. Vaenlase üle naermine on vabastav ja jõustav, vastupidiselt kõike halvavale hirmule.

Putinit saab samamoodi välja naerda. Pelk mõte Putinist balleriini sukapükstes tõmbab suu naerule. Ta on väike mees, kes tahaks olla suur Vene maailma laiendaja, ning selles on ta juba haledalt läbi kukkunud. Nüüd tasub läbi kukutada Putini ambitsioon jääda ajalukku suure riigimehena – välja naerdud mõrtsukas ei halva meie aju enam hirmuga, mistahes rõvedaid vorme ta juhitud sõda veel ei võtaks. See ei vähenda Putini ohtlikkust, kuid vabastab meid ja teisi tegutsemist kammitsevast hirmust.

Naeru on mitmesugust. Kui vaadata, milline irvitamine ja ilkumine on toimunud Ukraina üle Vene ajakirjanduses, siis irvitav naer pole vabastav – see on ukrainlasi dehumaniseeriv ja viha tekitav.

Et mitte muutuda nende sarnasteks, tasub naerda kollektiivse Putini naeruväärsuse üle, nende valelikkuse, autuse, rumaluse ja argpükslikkuse üle. Need on omadused, mis on inimlikud, mingis koguses on need olemas meis kõigis. Naerdes nende inimliku madaluse üle, me ei dehumaniseeri neid, vaid osutame omadustele, mida me ei tahaks näha enda pärisosana. See aitab ka meid saada inimestena paremaks, kui me praegu oleme.

Minu kui tavakodaniku käed on Putini karistamiseks või sõja lõpetamiseks lühikesed ja annetatud raha kogused liiga väikese mõjuga. See tõsiselt häirib mind, tekitab keskendumisraskuseid, jõuetut valu ja viha.

Võib-olla on see lapselik ja naiivne, kuid putiniste väljanaervate meemide tegemine on olnud vabastav ja pakkunud ajule kaitset. Äkki aitab see teisigi vaadata Kremli sahmerdamist just sellisena nagu see on – ohtliku, kuid jabura ja naeruväärsena. Las nad jääda ajalukku just sellistena. Ehk pärsib see ka mõne tuleviku diktaatorihakatise indu maailma oma luulude järgi ümber kujundada.

Filmiarvustus Edasis. Wes Andersoni uus film “Prantsuse lähetus” – armastuskiri või raju ajakirjanduskriitika?

“Prantsuse lähetus” (“The French Dispatch”). Režissöör Wes Anderson. Näitlejad Bill Murray, Benicio del Toro, Léa Seydoux, Timothée Chalamet, Tilda Swinton, Mathieu Amalric jt. Film kinos.

Kahtlemata kuulub Wes Anderson omanäolise ja äratuntava käekirjaga autorite hulka. Tema filme vaadates on aga kerge takerduda autori visuaalsesse keelde, kus iga kaader on justkui iseseisev kunstiteos. Kompositsioonilt vaimustav on ka “Prantsuse lähetus” oma veidrate portreede galeriiga. Andersoni loomingut armastavate filmisõprade jaoks ei piisa aga vaid vormiliselt huvitava filmikeele ja staaride paraadi mainimisest.

Mulle tundub, et senised arvustajad on aktiivselt mööda vaadanud tõigast, et Andersoni filmi võib vaadata kui karmi kriitikat (kultuuri)ajakirjanduse vastu.

Filmi sissejuhatus toob Andersoni filmide püsistaar Owen Wilson jalgrattaretkel ajakirjanduslikud teemad peatoimetajale, mis nende süngust ja ühekülgsust kritiseerib. Järgneb lugu mõrtsukast kunstnikust, kelle leiab kaasvangist kunstikaupmees ja kelle toob oma looga rambivalgusse kunstikriitik Tilda Swintoni margaret-thatcherlikus kehastuses. Järgnevas loos portreteerib kahekordse Oscari-võitja Frances McDormandi kehastatud ajakirjanik prantsuse noorte rahutusi, mis võiksid vabalt kujutada 1968. aastate revolutsioonilisi meeleolusid Pariisis, nagu mustvalge filmikeel ja 60ndate moelõiked kinnitavad. Kolmas lugu antakse edasi tüpograafilise mäluga staarajakirjaniku jutustusena, kus toidust kirjutamine muutub inimröövist krimidraamaks. Peatoimetaja peab hiljem loo peamise osa prügikastist üles korjama, sest ajakirjanik on krimiloos liiga sees olnud. Film lõpeb järelhüüdega peatoimetajale (Bill Murray) – mehe süda ei pea vastu.

Miks räägib Anderson selliseid lugusid just nüüd? Elavate piltide pillerkaar juhatab vaataja „Prantsuse lähetuse“ peatoimetaja infarktini. Miks? Kas ajakiri tegi tööd nii suure südamega, et peatoimetaja süda lõhkes? Jääb see küsimus vaataja jaoks õhku või annab film siiski vastuse? Mida ajakirjandus nende lugude puhul ei märka?

Kui mitte taotluslikult, siis groteski võtmes edasi antud lood rõhutavad ajakirjanike uppumist enda lugudesse ja piiri, kus kirjeldamisest ja vahendamisest saab osalemine ja mõjutamine.

Kõik ajakirjanikud filmis on sündmustes aktiivsed osalised, ehk oma lugude tegelikud kangelased – kunstikriitik naudib rambivalgust avastatud kunstniku elulugu didaktiliselt lahates või pigem kunstnikust ja endast legendi luues. Revolutsioonilistele noortele tutvustab ajakirjanik nii manifestide kirjutamist kui armurõõme, samas seda kõike voodis ja lahinguväljal dokumenteerides. Kõige selgemalt väljendab ajakirjanduse enese naba nautimist viimase loo esitamise vorm, kus Jeffrey Wrighti kehastatud toiduajakirjanik räägib sündmustest telesaates talk-show juhile (Liev Schreiber). Vägisi tulevad meelde ka kodumaised telesaated, kus ühel diivanil istub imetlev saatejuht ja teisel ennast imetlev ajakirjanik, rääkides vastvalminud vaimustavast loost.

Peatoimetaja hoiab oma kirjutajaid – see mõte leiab filmis mitu korda mainimist. Ajakirjanik peab saama särada, tal on vabadus kirjutada ja luua. Selle vabaduse annab peatoimetaja. Ja tema süda ütleb üles hetkel, mil ajakirjanduslikud kajastused muutuvad ise sündmusi loovateks või nii sügavale loosse minevaks, et tekib ajakirjanike kõige ohtlikum kutsehaigus – lähipimedus, mis ei lase lugu enam näha objektiivselt, vaid kaldub eelistama neid, kellele on kinkinud poolehoiu. Kõige halvemal juhul muutub ajakirjanik enda võimu imetlevaks meediastaariks.

Mu jaoks oli raske mitte märgata vaatenurka, millega on Anderson ühelt poolt avaldanud armastust ajakirjandusele, kuid teisalt hoiatanud ka ohtude eest, mis tänapäeva ajakirjandust varitsevad.

Pikemalt saab edasi lugeda Edasist.

Mart Müürisepp: tahan tunda valu, mida tunnevad karakterid, keda kehastan

Mart Müürisepp lavastuses
Mart Müürisepp lavastuses “Noored hinged”. Autor/allikas: Siim Vahur

Mart Müürisepp tähistab neljapäeval, 28. oktoobril oma 30. sünnipäeva ja rääkis sel puhul, kuidas sündis otsus pühenduda teatrile, kui palju läheb talle korda kriitika, kust ta oma rollideks inspiratsiooni hangib ning miks ta ei tahaks proovida lavastajaametit.

Intervjuus ERR kultuuriportaalile ütlesid aastal 2015, et “näitleja on nagu lits, kes tahab ja püüab kõigile kogu aeg meeldida. /—/ Ta teeb kõike selleks, et olla ikkagi populaarne ja tahetud näitleja.”Ma tunnen sind pigem privaatsust hindavana. Kas enam ei küsita või ei taha rääkida?

Algusaastatel andsin hea meelega intervjuusid. Ühel hetkel tekkis tunne, et rääkisin kõik asjad ära. Hiljem pole eriti tahtnud midagi rääkida. Keda kotib, mida Mart Müürisepp arvab? Seetõttu tundub, et mis ma ikka targutan.

Algus kõlab küll paljutõotavalt …

Jah, aga ma ei taha teiste inimeste ellu tungida, las inimesed elavad oma elu nii, nagu nemad näevad ja mina nii, nagu ma heaks arvan. Ela ja lase elada.

Räägimegi ainult näitlejatööst, mida oled kolmandiku oma elust teinud Noorsooteatri koosseisulise näitlejana. Voldemar Panso on kirjutanud, et 35–40-aastaseid lavastajaid ja näitlejaid ei tohi enam pidada eeldustega noorteks ega oodata nende suurt puhkemist. “Inimene hakkab neis aastais juba puhkama, mitte puhkema,” kirjutas Panso. Kas sina valmistud puhkama või puhkema?

Kui mõelda Panso öeldule, siis mõlemat. Algusaastatel puhkamist ette ei tulnud, olid mitmed paralleelsed tööd ja hullult palju tegemist. Puhkamine ununes, tekkis läbipõlemise tunne, närvid olid läbi, jonnisin proovis ja ei olnud lõpuks kõige paremas vormis. Nüüd on rohkem julgust öelda “ei” ja julgust võtta iseendale aega. Puhkamine on palju olulisemaks saanud – tänu sellele on olnud ka puhkemisi.

Kui Mirko Rajas meie teatri kunstiliseks juhiks tuli, oli meil jutuajamine. “Mart, ma tean, et paljud tahaksid sind igal pool projektides kasutada, aga mis sa arvad, kui panustame nüüd siia teatrisse ja ainult siia?” Selle otsuse me vastu võtsime ja see on mu arvates ka vilja kandnud. Rollid nagu Karl Raismik (Tammsaare “Noored hinged”, lavastaja Mirko Rajas, 2018) ja kõik teised hiljutised rollid – “Apelsinitüdruku” Georg, “Miks me varastasime auto” Tšikk ja “Ninasarviku” Bérenger– on mulle endale hullult meeldinud. On olnud materjali, mida ja keda mängida, see on teinud mind õnnelikuks.

“Noortes hingedes” paistad teiste kõrval vanem ja kogenum. Kuidas sa noort üldse defineerid?

Mängin Raismikku, kes Tammsaare loos ongi teistest vanem, nii et jäi õige mulje. Olin näitetrupist ka kõige pikemalt teatris olnud – kui noortestuudio juurde arvata, siis olen nüüdseks selle teatriga seotud olnud 13 aastat. Nii et mitmes mõttes vanem.

Mart Müürisepp lavastuses “Miks me varastasime auto”. Autor/allikas: Gabriela Urm

Noor on Eesti Vabariigis kuni 26-aastane. Pärast seda enam ei ole noor. Mu meelest on noorus siiski pigem olemus – su hinges see noorus peitubki. Ma arvan, et olen ka 40-aastaselt veel noor ja lapsemeelne. Mis see 30 muud on kui kahekümnendad, aga püsiva teenistusega. Areneme ja muutume muidugi kogu aeg.

Aga noor näitleja? See nagu sisaldaks allahindlust – alles kogenematu, alles õpib, ega me ootagi midagi. Oled seda ka tundnud?

Võimalik. Esimesed rollid koosseisulisena tegin nii, et ei oodanud ka ise endalt veel palju. Kui oled aga paar rolli edukalt teinud, siis hakkavad mingid eeldused tekkima ja eelkõige kasvab nõudlikkus enda suhtes. Tahaks aina paremini.

Esimene suur roll oli hoopis filmis, mitte teatris? Kokku oled teinud filmides ja sarjades 17 rolli.

Nii palju? Kust sa need kokku lugesid? “Vasha” (rež. Hannu Salonen, 2009) oli esimene kokkupuude näitlemisega üldse. Alles pärast “Vasha” esilinastumist tulin Nukuteatri noortestuudiosse. Tegelesin enne seda imelike asjadega ja emal oli suur mure, et mis sellest poisist niimoodi saab. Tema leidis casting‘u, et mine ja vaata, mis saab. Pärast seda on kuidagi hooga edasi läinud.

Näitlejaks tahtmine oli mul mõtteis suhteliselt varakult. Mulle meeldisid need inimesed, kes filmi juures tegutsesid ja kuidas nad mõtlesid. Mina noore poisina nii ei osanud. Veetsin pika aja koos väga tarkade inimestega, kes süvenesid asjadesse, ja eks ka minu ajju ning olemusse tekkis niimoodi suurem arusaamine; selles protsessis ma avanesin. Meeles on just see tunne, et vanemad inimesed on nii ägedad ja mõtlevad nii lahedalt. Sinnapoole tahtsin ka ise püüelda.

Oletan, et “Vasha” ajal sa veel ei öelnud, et olen näitleja? Mis hetkest see julgus tuli?

Ega praegugi julge liiga kõva häälega öelda, väga ei lehvita sellega. Mäletan oma esimest intervjuud televisioonis, ekraani alla oli tekkinud “Mart Müürisepp, näitleja”. Siis oli esimest korda tunne, et ah soo, kas ma siis nüüd olengi näitleja? Ema helistas ja ütles ka, et Mart, nüüd oled näitleja. See oli lavastus “Väike nõid” (lav. Jevgeni Ibragimov, 2010), kus ma mängisin Iiris Vesiku kõrval pimedat poissi.

Kui teised ütlevad, siis nii on. Nukuteatri noortestuudiost sai sinu näitekool?

Näitekooli kõige lähem variant. Ausalt öeldes ma isegi ei nimetaks kooliks noortestuudiot, vaid neid kümmet aastat siin teatris, mille kohta võin öelda, et olen oma kooli kätte saanud. Noortestuudio aeg oli pigem hea seltskond, uued inimesed, mõnus vibe ja grupitunnetus, mis on jäänud mind saatma siiamaani. Ka Lavakal on kursused, kes jäävad suhtlema. Kuna mina Lavakas ega Viljandis õppida ei saanud, siis sealtkaudu truppi ka ei tekkinud. Loominguline trupp, töö tegemine ja meeskonnatöö on tulnud stuudiost.

Mart Müürisepp lavastuses “Ninasarvik”. Autor/allikas: Siim Vahur

Esimest korda teadvustasin Mart Müürisepa kui näitleja olemasolu, kui mängisid “Dorian Gray portree” nimiosa (lav. Vahur Keller, 2015). On sinus Dorian olemas?

Eks ma natuke olen küll selline. Mõnes mõttes olen Dorian Grayst nüüdseks muutunud “Ninasarviku” (lav. Sander Pukk, 2021) Bérenger’ks. Kui kunagi küsiti, mis oleks mu unistuste roll, siis ütlesin kohe Dorian Gray. Tagantjärele ei jäänud ma ise selle rolliga üldse rahule. Vahel on nii, et kui endale asi liiga palju meeldib ja tahan sellest liiga palju, siis ei pruugi head tulla. Hedonistlik eluviis kippus sel ajal ka mu enda elu valdama, sellepärast tunnen nüüd, et poleks pidanud rolli nii sisse minema.

Noorte näitlejate probleem, et põledki sisemiselt rolli tehes läbi? Kas edaspidi oskad distantsi hoida?

Just, nüüd olen püüdnud distantsi hoida, aga ikkagi – Raiesmik, Georg, Tšikk, Bérenger, kõigis neis rollides on midagi minust. Mulle väga meeldib ka inimesena päriselt neid tundeid tunda, mida minu karakterid tunnevad. Ma tean, et see pole kõige õigem, aga ma tahan tunda seda tunnet, seda valu, kõiki neid probleeme, vaadata, kas ka mu enda elus on neid samu küsimusi.

Ütlesid kunagi, et sul on lihtsam püsida tänaval tundmatuna, sest sa kaod oma tegelaskuju sisse matkides ära. Kuidas rollidele lähened? 

Kindlat meetodit ei oska küll öelda. Kui mulle roll antakse, siis püüan leida elust seda inimest, keda mängin – oma sõprade või mitte-sõprade hulgast, tänavalt. Näiteks Tšikk (“Miks me varastasime auto”, lav. Mirko Rajas, 2020) on ehitatud mitme sõbra pealt, ühelt võtan aktsendi, teiselt oleku, maneerid ja elemendid, mida nad kasutatavad; poogin need endale külge. Analüüs käib alati, istud ja hakkad otsast arutama, et mida tegelane tahab ja mis ta probleem on.

Kas mõni sõber on öelnud ka, et miks sa mind järele teed?

Tšiki rolli eeskuju pole ma veel vaatama kutsunud. Meid mõlemaid tundev inimene on öelnud, et kuule, sa olid täiega tema moodi. Ahaa – no näed siis!

Viimased rollid on kergest pealispinnast hoolimata sisemiselt valulised, nii Tšikk, “Apelsinitüdruku” Georg kui ka “Ninasarviku” Bérenger. Kui sügavale sa tegelase sisse lähed?

Kui on rasked teemad, siis mu meelest ei tasu kaamost otsida, vaid leida nende traagikas huumorit. Kui sügavale minna? Eks iga rolli kannan igapäevaselt kaasas, pidevalt mõtlen sellele. Ma pole aga selline, kes võtab tööd koju kaasa. Tekstiraamat jääb mul alati valvelauda, pole kunagi kodus tekstiraamatut analüüsinud. Tööaeg on proovid, need on igapäevased ja intensiivsed, ning koju ei taha ma tööd viia.

Tšikk ja Georg on mõlemad 15-aastased, sinust poole nooremad. Ehitad sa neid rolle enda mälu pealt või oled juba sellest vanusest liiga kaugel?

Ei ole, ikka enda pealt. Mu neiu ütleb iga rolli kohta, mida ta vaatamas on käinud, et sa mängid ju iseennast.

Oled viimaste rollide eest palju kiita saanud. Palju sa üldse kriitikat kuulad?

Dorian Gray eest sain ma täiega peksa. See läks mulle väga hinge. Arvasin, et olen hästi paksu nahaga, miski ei saa mind kõigutada, ma ei võta midagi hinge. Ühel hetkel see muutus, võtsin väga südamesse. Mingist ajast ma isegi ei loe kriitikat. See jääb kuklasse ja hakkab ka etenduse ajal painama. Üritan endale paksu nahka tagasi kasvatada, aga see tuleb ainult läbi hoiaku, et mina annan endast parima, muu mind ei huvita. Tegelikult ikka huvitab küll.

Mart Müürisepp (vasakul) ja Mihkel Tikerpalu lavastuses “Apelsinitüdruk”. Autor/allikas: Kulla Laas

Pärast “Vashat” on sul ka suurel ekraanil ja sarjades olnud erinevaid rolle, pooled neist tudengifilmid. Kuidas sinna satud?

Kevadeti, kui tudengitel on vaja lõputöid teha, kutsutakse. Ma hea meelega lähen ja teen. Minu arvates on see investeering tulevikku, tööd teeme ju tasuta. Kunagi hakkavad need noored filmitegijad ka päris filme tegema ja ehk on siis meeles ka mind kutsuda. Kahjuks saab Eestis filmi jube vähe teha. Film on see, millest ma alustasin, film on olnud mu väga suur armastus ja unistus, aga kogu aeg ei saa seda teha. Ka ajaliselt on keeruline filmides kaasa teha, olen koosseisuline teatrinäitleja ja praegu on prioriteet ikkagi teater.

Jean-Paul Belmondo rabas 30 aastat filme teha, aga siis triumfeeris teatris, ta sõnul miski ei kaalunud üles aplausi pärast iga etendust.

Mul võiks olla vastupidi. Võib-olla oleks vaja paar aastat vanemaks saada – et näkku tekiksid õiged jooned ja saaks hakata filmides õigeid rolle mängida. Äkki olen veel liiga noor filmi jaoks?

Priit Põldroosil oli umbes selline mõte, et näitlejal peaks olema ambitsiooni ühel hetkel tõusta lavastaja asemele. Sul pole lavastaja-ambitsiooni?

Tahan olla näitleja. Olen näinud paljusid lavastajaid ja saanud aru, kui üksik on lavastajaamet ja kui suurt vastutust peab ta kandma. Mulle meeldib olla see mutter ja ettur, mida lavastaja saab oma äranägemise järgi paika panna.

Ambitsioon on olla parim. Mida iganes see teatri mõttes tähendab. Me ei ole ju sportlased, kelle tulemusi mõõta saab, ikka tahad olla parem kui su eelmine roll.

Vanemad kolleegid on juba palju saavutanud, nende pagas on nii palju suurem, et ma ei saaks neid kunagi troonilt tõugata. Naljaga pooleks võib öelda, et tulevasi hauakaevajaid pean hakkama hoopis mina nooremate seast jälgima. Pigem niipidi.

Oled mõelnud, milline on teater 20 aasta pärast, kui oled 50?

Hea näitleja läheb ajaga aina paremaks, eks ole, oli selline ütlus? Või oli see veini kohta? Olemuslikult teater ei muutu. Ma ei tahaks uskuda, et näitleja elus inimesena lavalt kuhugi ära kaob. Ma ei usu ka eriti sellesse, et teatrit läbi ekraani saab teha. Saab, aga see on siis juba film. Teatri võlu selles ongi, et ta on olemuslikult dialoog siin ja praegu, see ei saa drastiliselt muutuda.

Kes sa oleksid, kui sa ei töötaks teatris näitlejana?

Enne “Vashat” olin kümme aastat jalgpallur. Nüüd olen kümme aastat teatris olnud. Olen mõelnud, et Covid ja kõik need piirangud ei soosi näitlejaametit. Äkki peaks kümme aastat nüüd midagi muud tegema?

Kui ma ei oleks näitleja, siis ma tegelikult ei tea, kas ma üldse praegu elus oleksin. Ei ole isegi mõelnud olla keegi muu.

Mida teater annab ja mida teater võtab?

Mõnikord võtab nii palju, et ei jätku isegi energiat, et olla oma lähedastega. Väga rasked perioodid on kaks nädalat enne esietendust, mil tekib tunne, et koliks ise välja või mind visatakse välja. Aga annab samas päris palju.

Suvel pärast eriolukorda oli päris suur hirm. Olin nii kaua jõude olnud, et polnud enam kindel, kas ma üldse oskan näidelda. Enne lavale minekut oli surmahirm. Ma värisesin, et nüüd on kõik, ma ei saa sellega hakkama. Kui aga kõik läks hästi, sain aru, et see tuleb mul välja küll. Siis tuli eluisu tagasi. Vahepeal olid sellised tunded, et ei viitsi mitte midagi. Tõmbaks juhtme välja ja … Aga Raismik, Georg, Tšikk, Bérenger – ausalt, need rollid aitavad mul elada.

Ilmunud ERR kultuuriportaalis 28.10.21

Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka

Kunstnik Erki Kasemets. Foto: Targo Miilimaa

Hiljuti Noorsooteatris publiku ette jõudnud lavastuse “Poiss ja liblik” kunstniku Erki Kasemetsa sõnul on teatrikunstnikul alguses kutsehaigus, et liiga palju tahetakse korraga ühte kujundusse panna.

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmeil on Erki Kasemets “installatsiooni-, maali-, performance’i- ja teatrikunstnik, kelle looming hõlmab eri tegevusvaldkondi: prügikunst, polügoonteater, isikliku elu süstemaatiline dokumenteerimine, materjalikultuur, kineetiline kunst, keskkonna- ja lavakujundused /–/. Kasemets mõtestab oma praktikat ning töömeetodit brikolaažina, luues oma teoseid sageli olmeobjektidest, mis on katkised, tarbetud või äravisatud. Paljud tema tööd kõnelevad aja ja mälu teemadel subjektiivsest vaatepunktist.”

Päris pikk nimekiri. Polemiseerid oma doktoritöös (2017) mh kunsti lahtritesse jagamise üle. Kas selline lahterdav tööriistakast on vajalik või vastutulek publikule?

Mingis mõttes on see vastutulek. Aegu tagasi oli arusaam, et kui oled midagi õppinud, siis justkui ei tohiks muud teha. Jaotus on üsna meelevaldne, kunstiõpetuse õppekavad ju suuresti kattuvad. Kaasaegne lähenemine on kunsti kaudu mingeid probleeme lahendada või leida märksõnu. Nii on ka endale kasulik, hakkad ära tundma, kas mingi vorm sobib või, vastupidi, hakkab piirama.

Küllap kastid jäävad, ilma päris ei saa – muidu on kõik kunstnikud sarnased. Ma olen palju mõelnud, et oleksin võibolla pidanud selgemalt endale piirid paika panema.

Brikolöörina nagu kuulud kõikjale ja samas keegi ei tunnista omaks?

Mul on nagu väikelapse mõtlemine, et kui näen midagi põnevat, siis jätan eelmise tegevuse pooleli. See on mäng. Brikolaaži vastand on ka insenerimõtlemine, kus on selge kalkulatsioon ja plaan. Brikolaaž on juhuslik ja kõrvalekalduv ning võib-olla ei viigi kuhugi. Ringiliikumine.

Vastad sellega ju väga hästi romantismisaja kunstnikutüübile, kes ongi veidi lapselik, impulsiivne.

Oleks võimalus täiel rinnal mängida, siis täiel rinnal ka pühenduks mängule, aga elu toob kitsendusi. Olengi kahe vahele jäänud, nagu mainisid – natuke romantiline ja natuke traagiline.

Kui kunstnik just doktoritööd ei tee, siis kui palju üldse peab vaatajale oma kunsti selgitama?

Hea küsimus. Olen osa võtnud konkurssidest, kus on välja tulnud, et teistele tunduvad need asjad väga keerulised. Teiste jaoks selgitama asudes jääd kusagile kinni. Mu enda jaoks on kõik väga selge ja loogiline. Ma näen asjade vahel palju seoseid ja see on mu viga.

Pigem väärtus, mitte viga.

See esitab teistele liiga suuri nõudmisi. Kui asjad on omavahel liiga läbi põimunud, siis pole nende käsitlemine lihtne.

Kui ma su vanadest piimapakenditest tehtud teoseid vaadates piimapakke ära ei tunneks või ei teaks, siis looksin oma pähe hoopis teise teose. Kas see sobib sulle või eeldad, et mõtleksin sinu mõeldud suunas?

Ei eelda, olen loobunud. Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.

Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.

Kas sa brikolöörina näed igapäevaasjade ilu esteetilise kategooriana või näed sa kõiges lihtsalt kasutusotstarvet, midagi, millest annab midagi teha?

Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereerib arvude ja mõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi on palju, siis tekkivad mingid rütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka. Kordus ja süsteemialged on paljudest elementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.

Ütled, et lähtud kvantiteedist, aga su doktoritööd vaadates tundub, et sind huvitab ennekõike, miks ja kuidas asjad on.

Ei tohi jääda paigale ja kapselduda miks-kuidas küsimustele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega vastused ei avane, kvantitatiivselt tuleb eksperimente korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.

Kuidas su brikolaažitehnika sünnib? Vaatad enda ümber, et millest midagi teha annab?

Midagi peab olemas olema, mingi aine või materjal, sealt hakkab mõte tööle. Brikolaaž tähendab, et märkad asju ja võimalusi: kuskil on midagi võimalik teha või saadaval, näiteks polügoonteatri puhul koht. Brikolööri teadvuses on kogu aeg kasutada ulatuslik instrumentaarium, talle teadaolev andmebaas erinevatest materjalidest. Kohe ei pruugi juhtuda, kuid kõrva taga on teadmine, mida kuskilt saada.

Võimaluste arv, mida sellistest vahenditest saaks kombineerida, on pea lõputu. Nende hulgast realiseerimisse jõuab tegelikult väike osa. Võimaluste ehk prügi mõttes kaasas kandmine on kohati lausa koormav. Ideid langeb pidevalt ära, üksikud jõuavad tulemuseni.

Kahju on ka neist, mis ära langevad?

On küll. Maksimalism on paha omadus. Tahaksin kvantitatiivselt kõik ära kasutada. Teatrikunstnikul on alguses kutsehaigus, et liiga palju tahetakse korraga ühte kujundusse panna, kõiki ideid kohe ära kasutada. Kunagi olen seda ka mina põdenud, nüüd oskan valida.

Laura Nõlvak ja Mirko Rajas lavastuses. Foto: Targo Miilimaa

“Poisi ja libliku” lavakujunduses kasutad prügi, ja see kõlab Tammsaare mitmekihilise miniatuuriga väga hästi kokku. Loo poiss tallab oma teel ilu, aga kas vaataja peaks ilus prügi nägema, peaks taipama, millest ja kuidas lavakujundus on sündinud või pigem nautima selle ilu ja omapära?

Läheneda võib mitut moodi. Ese võib anda lisatähenduse, aga seda ei pea märkama. Kõige parem on jääda vahepeale – ei tõsta esile ega peida. Mis puutub ilu märkamisse kõikjal, siis see nõuab pidevat tööd ja treenitust. Ja tuleb teha vahet, kus ilu võib olla ja kus ei tohi olla.

Tarbides tahavad inimesed, et kõik materjalid oleksid uued, häälestatud uuele algusele, selgusele, puhtusele – seda ei saa pahaks panna. Kui näed aga uue vananemist, võib see olla hirmutav, isegi eemaletõukav. Vana ja uue äärmused on sageli sarnased. Vahepealne maa pakub rohkelt tõlgendusvõimalusi.

Kas vanemad võiksid suunata, et vaadake, teie viskate ära, aga lavastuses kasutatakse nii nutikalt?

Laste jaoks on käegakatsutavatest esemetest millegi tegemine loomulik ja tavaline, kõik on võrdsed mängumaterjalid. Eks ka seda maailma püütakse ette disainida, aga vaba mänguvõimalust ja kulgemist pakuvad just juhuslikud esemed.

Nii et vastupidi, lapsed osutavad täiskasvanutele?

Jah, täpselt. Vanemate roll on mitte halvustada, eemale lükata. Lapse maailmas on võimalik kõike muuta millekski muuks.

Laura Nõlvak lavastuses. Foto Targo Miilimaa

Millest “Poiss ja liblik” loona räägib?

Igale inimesele räägib eri asja. Mina lähtun mõtestamisel enda elukaarest ja vaatan tagasi oma tegevustele – mis on see, mida olen märganud ja mida mitte märganud? Millele rõhku pannud? Mitte küll traagiliselt, aga paneb mõtlema. Samas ei saa midagi ette heita ka mängurõõmule, tagaajamisrõõm on ju puhas mäng. Kui midagi on maha trambitud, siis ju pidi see hetkes niimoodi minema. Lastele räägib lavastus tegevuslikult selgemat liini, aga minu jaoks läheb suund ajaliini mõtestamisele.

“Minu kõigi tegevuste ja loomingu liikumapanevaks jõuks on ebaselge päritoluga “ajakiiks”,” ütled aastal 2009 ja ka doktoritöös kirjutad palju ajast.

Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas muutused toimuvad. Aja kaduvuses on midagi hirmutavat ja aukartust äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks motiveerijaks. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka hinnanguid ja väärtusi. Aeg annab hinnangu esemetele, ka kunstiteostele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid prügiks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute kaupade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks.

Kunst peaks olema ajatu. Kas paradoksi pole, et teed teatrikunstnikuna tööd lühikesse ajaaknasse?

Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordnesündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.

Püüdsid polügoonteatriga teatri mõistet avardada, on see õnnestunud?

Ma arvan, et enda jaoks kindlasti, see on jäänud minu enda arengu mõõdupuuks. Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilised ääremaad pakuvad kõigest teoreetilisi rõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikud aktsioonid järjestatud ajapaelal.

Millal taipasid, kuidas pead oma kunstnikurada käima?

Minu kunstitegemise kõige olulisemad impulsid on varajased lapsepõlvekogemused, kus väikese inimese ettekujutus maailmast avardub iga hetkega ning kõik tema meeled on kõigele erakordselt vastuvõtlikud. Varajaste kordumatute kogemuste eripära jääb inimest saatma terveks tema eluks. Mälupildid võivad olla üllatavalt detailsed, mõned läbi lapsesilma nähtud lausa mikroskoopilised.

Tagantjärele on kõik läinud vaikselt ja märkamatult, pole teadlikku äratundmist olnudki. Ega ma väga rahul sellega ole, kuidas asjad läinud on. Ma pole olnud sihikindel ja süstemaatiline, palju on kokkusattumisi. Kui kindlat otsust pole, siis satud oma teele vaikselt.

Samas on prügikunst täna aktuaalsem kui kunagi varem.

See on natuke selline seisva kella fenomen, et kaks korda päevas näitab seier ikka õiget aega. Mõned asjad, millega olen juhuslikult pikka aega tegelenud, on nüüd aktuaalsuspunkti jõudnud hoopis teisel kujul. Huvitav nähtus.

Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.

Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.

Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.

Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on ühiskonnas juhtunud.

Jõudsimegi uuesti aja juurde.

Nii lavastuse kui mu loomingu juures üldiselt on omamoodi märksõnaks taasringlus. Mul oli ka näitus “Aja taasringlus” (1996). Aeg ja asjad tulevad uuel kujul tagasi. Prügi ja aja taasringlus võtab kokku väga paljud olulised teemad.

Intervjuu ilmus ERR Kultuuriportaalis 30.09.21

Inimese suurusest

Ma ei tunne Jaan Kaplinski loomingut ega teda inimesena sedavõrd, et oskaksin lisada teiste meenutustele midagi ohkamisest rohkemat. Ometigi. Mind ei lasknud lahti vajadus üks temaga seotud mälestus kirja panna. Põhjus on lihtne – temaga kohtumine aitas suurt inimest ära tunda.

Sattusin üliõpilasena aastal 1995 olema autojuhiks, kes sõidutas Kaplinski oma päevinäinud Volvoga Tartust Tallinna sadamasse ja sealt tagasi Tartusse. Eesti Nobeli kandidaat läks vastu sõbrale, Tartusse esinema kutsutud maailmakuulsale Soome filosoofile, mh Cambridge’i Ülikoolis Ludwig Wittgensteini ametijärglasena õpetanud Georg Henrik von Wright’ile.

Nii me Tartu poole tagasi suundusime, kaks tarka meest mu Volvo tagaistmel vestlemas. Kas nende tarkus tähendas mulle midagi? Muidugi tähendas, kuid pelk tarkus ei tee inimest tingimata suureks.

Nad vestlesid omavahel rootsi keeles, mida mina paraku ei valda. Midagi nad mu käest küsisid ning pidin oma keeleoskamatuse üles tunnistama. Kaks maailmanime vabandasid, et nad sellise võimalusega arvestanud polnud, vahetasid rahulikult keelt ja jätkasid vestlust soome keeles. Soovitasin jätkata juttu neile sobivamas keeles, olin ju kõigest autojuhiks ja vestluses osalemiseks ilmselgelt liiga juhm. Mehed jätkasid siiski soome keeles, ning nende hoiakus puudus igasugune žest või üleolev suuremeelsus.

Ei julge väita, et ma Kaplinski ja von Wrighti tagapingi mõtterännakutest ka eesti keeles oleksin rohkem aru saanud, ehkki mõistagi oli kuulata huvitav. Jutust käisid läbi enamasti minu jaoks võõrad nimed ja mõtteuperpallid keerlesid tundmatute teemade ümber.

Küll sain aga selgelt aru, mis teeb inimese suureks – see, kuidas ta arvestab vähematega, kuidas ta suhtub teistesse inimestesse. Inimlik suurus on rohkem kui vaid teadmiste summa. Ja õpetamine rohkem kui rääkimine. Selle teadmise eest aitäh mõlemale nüüdseks lahkunud suurmehele.

PS. Võtsin uuesti ette Kaplinski artikli Sirbis, mille ta kirjutas von Wrighti sajandal sünniaastapäeval. Soovitan. Muuhulgas mainib ta: “Võib-olla ongi ainus ratsionaalne, mõistlik viis suuri probleeme käsitleda kirjandus.

Võib-olla. Vist kindlasti.