Sõnamets. WordForEST

37360831092_d78afba50e_zSeptembri lõpus avati Lääne-Virumaal Oandul Sõnamets. Selle keskne mõte on tunnustada häid ajakirjanikke – öelda aitäh neile inimestele, kes ka „enneolematult imeliste kassipiltide“ ajastul jaksavad süveneda Eesti käekäiku ja kelle sõna kandub üle piiride.

Mul oli võimalus osaleda selles EASi turismiarenduskeskuse ja RMK ühisprojektis ligi pool aastat ja teemasse süvenedes õppisin mõndagi. Kinnitust sai ka põhjus, miks ma teen kaastööd Edasile.

Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt?

Eesti kvaliteetne kajastamine välismaal on kõigi Eesti inimeste kasu, seepärast on oluline osa Visit Estonia tööst suhtlus ajakirjanikega. Olen aastaid mantrana rõhutanud turismi tähtsust, valdkonna osakaal on ligi 8% Eesti SKPst, kaudsetelt mõjudelt rohkemgi. Iga väliskülaline on võimalus majanduskasvuks ja investeeringuteks, viib meie kultuuri laia maailma, on osa nii meie julgeolekust kui diplomaatiast ja palju muud. Muuhulgas on ka Eestit külastanud ajakirjanikud turistid – tööreisijad.

Sõnametsa algne impulss oligi Visit Estonia soov hoida kontakti välisajakirjanikega, keda on aastas sadu. Mõte oli kinkida neist igaühele puu, midagi, mis aitaks Eestit meeles hoida. Puu on elav organism ja tal on hing – seda usub umbes kaks kolmandikku eestlastest.

Mida rohkem me teemat arutasime, seda selgemaks rääkisime enda jaoks nii metsa tähenduse meie kultuuris kui hea ajakirjanduse rolli, sest igasuguse ülesande puhul tuleb kahtluse alla seada ülesanne ise – alati see kiuslik miks-küsimus. Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt? Kuidas see mõjutab riikide, poliitikate ja nn tavaliste inimeste elusid nii meil kui raja taga?

Piltlikult öeldes õppisime nägema puude taga metsa ja jõudsime peagi küsimuseni, kas me ikka oleksime ennast 1991.aastal kätest kinni hoides vabaks laulnud? Kui ajakirjanikud poleks teinud siin oma tööd, siis poleks maailm meist kuigivõrd hoolinud. Las laulavad! Kuni tankide tulekuni …

Tänapäeval on teised probleemid. Eeter on täis müra ja „uudiseid“, mille ainus eesmärk on suurem klikkide arv. Kas me vajame maailmalt rohkem klikke või rohkem mõistmist? Need pole tingimata vastandid, kuid üks tasemel ja taasalustatud kajastus võib tuua mõistmist nende seas, kelle jaoks miljon klikki pole esmatähtis.

Kvaliteetne ajakirjandus on nagu õhk, mille puudumist märkame siis, kui seda enam ei ole. Väärt ajakirjandus ei ole ainult Eesti asi, aga meie kultuuris on sõnal olnud alati suurem tähendus kui suurtel rahvastel – sõna on väikerahva jaoks tema kõige suurem jõud. Ka puud ja mets on meie jaoks midagi olemuslikku, selle mõistmiseks tasub vaadata viimase aasta metsa kaitsvaid kirjutisi.

Ja lõpuks – maailmas puudub koht, mis oleks pühendatud kvaliteetsele ajakirjandusele, ajakirjanikele, kelle sõna kandub üle piiride ja mõjutab elusid! Võiks ju selline koht olemas olla ning miks ei võiks see asuda Eesti metsarahus!

Kummardus kvaliteetajakirjandusele

Kas pole ehk maailma ajakirjandusele pühendatud Sõnamets veidi liiga suur mõte väikse Eesti ja veel väiksema EASi turismiarenduskeskuse jaoks? Mulle meeldib, et Visit Estonia võttis vastutuse, mitte ei asunud moodustama komisjoni. Kui ajad oma arust õiget asja, siis miks mitte panna ise alus millelegi, mis kestab kauem kui vaid valimistest valimisteni, millel on võimalus kasvada suuremaks kui Eesti piirid. Mis ongi Eesti piiridest suurem. Ainus piirang on me peades.

37360823502_81c5d3bbb3_z
Aigar Kallas RMKst, Jorma Sarv EV100st, Tarmo Mutso EASist. Foto Sven Zacek

Kui läksime küsimusega RMK jutule, tuli selle juhi jaatav vastus esimese kümne minuti jooksul. Pakuti välja erinevaid variante, millest jäi parimana sõelale Oandu Lääne-Virumaal. Sõna ja mets olid kokku saanud.

Räägi inimestega – nii räägid asjad selgemaks ennekõike iseenda jaoks! Konsulteerisime paljude ajakirjanduse asjatundjatega, välisministeeriumi, majandusministeeriumi ja riigikantseleiga. Kahtlevaid küsimusi oli palju ja need aitasid Sõnametsa olemust ka enda jaoks selgemaks lihvida.

Sõnamets on pühendatud küll konkreetselt Eestit kajastanud ajakirjanikele, kuid kummardus tehakse kvaliteetajakirjandusele laiemalt.

Eestil aitasid taasiseseisvuda tugevad ja julged ajakirjanikud, mitte konjunktuursed kohatäitjad. Just seepärast on põhjust sellistele ajakirjanikele avaldada austust. Just selle eest, et nad pole paljuks pidanud Eestit külastada ja meie elamist-olemist kajastada. Jah, välja tuues ka meie puuduseid – me ei karda tõde otsivat ajakirjandust! Ega ju? Distantsilt heidetud kriitiline pilk aitab meil paremaks muutuda.

Ei, see ei ole ühekordne kampaania, mis kiirelt lisaraha riigi kukrusse toob. Kuid sel on potentsiaali rahulikult kulgedes suureks kasvada. Me ei lase saluuti ega loobi ülivõrdeid, liigume edasi rahulikult, aga järjekindlalt.

Jah, Sõnametsa juured on PR-tegevuses ja seepärast peaks korrigeerima ühe levinud eksiarvamuse. Hea PR eelistab tugevat ajakirjandust ja häid ajakirjanikke, mitte tuulelipuna lehvivaid klikitootjaid või meediasarnaseid tooteid. Hea ajakirjanik näeb uudisväärtuses võimalust maailma paremaks muuta ja sama eesmärk on heal kommunikatsioonitöötajal.

Mis see Sõnamets siis on?

Igale Eestit maailmas tutvustanud ajakirjanikele pühendatakse Sõnametsas üks kasvav puu ja niimoodi moodustub maailmas ainulaadne Sõnamets, laiem austusavaldus maailma vabale ajakirjandusele. Muidu on mets nagu mets ikka, meie jaoks omane ja rahustav, nii mõnegi välismaalase jaoks uudne ja mõne jaoks isegi hirmutav.

Esimesed puud peavad meeles 1991. aastal Eesti sündmusi kajastanud ja oma tööd hingega teinud ajakirjanikke nagu Ulla-Maija Määttänen, Edward Lucas, Jonathan Steele, Jevgeni Kisseljov, Jacob Antoine, Tarmu Tammerk ja mitmed teised. Samuti lisati Sõnametsa puudele välisministeeriumi ja Eesti Vabariik 100 ühisprojekti „100 sõpra“ raames nelja aasta jooksul Eestit külastanud saja noore ajakirjaniku nimesildid. On algus ja on tulevik ning pööripäevadel neli korda aastas täiendatakse Sõnametsa uute Eestit kajastanud ajakirjanike nimedega.

37134363520_1fe8379bd2_z
Foto: Sven Zacek

Sõnametsa hakkab toetama lihtne veebikeskkond, kust on leitavad mh ajakirjanike nimed ja viited nende töödele.

Sõnamets ei moodusta paremusjärjestust, kuid esimene puu pühendati nüüdseks meie hulgast lahkunud Ulla-Maija Määttänenile, Soome Yleisradio legendaarsele korrespondendile. Põhjus on lihtne – tema töö iseloomustab meie arusaama heast ajakirjandusest, ta oli tasakaalukas ja tasakaalustatud, sõbralik, aga mitte kriitikavaba, kriitiline, aga mitte õel ning alati faktidele tuginev.

Sõnamets ei ole kaugeltki valmis ja valmis ei saa see kunagi. Oandu looduskeskuse kõrvalt on mets leitav ja igale soovijale avatud. Nagu kõik riigimetsad. Võtke ette jalutuskäik metsarahus või matkarajal ning mõelge ajakirjanduse rolli üle! Äkki meenub veel mõni nimi, keda lisada aasta 1991 kajastajana? EAS üksi ei suuda jälgida kogu maailma meedias tänapäeval ilmunut.

Kui märkate Eestit kajastanud head lugu, olgu teles, raadios, veebis või trükis, siis andke sellest Visit Estonia inimestele teada, peame tegijaid meeles. Algus on tehtud ja koht loodud, nüüd sõltub meist endist, kas suudame hoida sõna ja metsa sellisena, nagu see Sõnametsas mõeldud on.

Ehk aitab Sõnamets tõsta esile ka müravaba ajakirjanduse vajadust ja väärtust?

Ilmunud 16.10.17 Edasi.org.

Advertisements

Сила есть, ума не надо

Kohalike valimiste kandidaadid on oma valimishüüatused plakatile pannud ja kiirpilk paneb haigutama, vaimuvälkusid vastu ei sähvi. Valijatele lubatakse ikka tegutsemist ja jõudu, mõtlemisele ei panusta eriti keegi. Сила есть, ума не надо, nagu venelased ütlevad: kui jõudu on, pole mõistust vajagi.

Jõu poole kalduvad „Isamaaline jõud“, „Tugev Eesti“ ja „Anname tuld“, tegemist teevad „Õige pööre“ ja „Meie teeme“. Lisanduvad Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn ning Rohelised, kellest esimene julgeb öelda ja teha, keskendudes tulevikule, viimased aga rahmeldavad lubadusi räppides ringi.

keskKeskerakonna valimisreklaamid on olnud läbi aegade enesekindlad ja läbimõeldud. Varasemalt on napsatud selleks raha valijatelt, loodetavasti on seekord teisiti. Lubadus on igatahes veenev – tegemist on tegijate erakonnaga. „Teised lubavad, MEIE TEEME“, ka suur-väiketähtede kasutus on hea, väike torge konkurentide suunas ja suurelt endast. Riigikogu valimistel lubati, et „Teeme teisiti“ ja eelmistel kohalikel valimistel, et „Töötab“, sel korral siis teisiti ei tehta, aga tegemine kindlasti töötab. Ainus oht on, et valija jaoks ollakse liiga kindla peale väljas ja liiga ümarad – intriige pakub ju seekord hoopis Savisaare valimisliit.

sodsSotside „Õige pööre“ on kummaline lubadus. Nii „Õige“ kui ka „Pööre“ on iseenesest aktiivse laenguga sõnad, aga ennekõike on ju sotsid plakatitel väljas oma valitsuskoalitsiooni kuuluvate riigikogulastega, et mitte öelda peibutuspartidega. Kuhu nemad siis õigupoolest pöörama hakkavad? Viimastel kohalikel valmistel kutsuti aktiivselt kaasa „Tule meiega! Täna Türi (või mõni teine koht), homme Toompea.“ Riigikogu valimistel saadi hääli plakatiga „Inimeste eest!“ Mida siis nüüd pööratakse? Samahästi oleks võinud Anvelti näo taha panna „Ilus ilm“ või Mikserit iseloomustada hüüatusega „Aus kaubandus“.

irlIRLi väga hea keelemäng on „Aeg uueks linnapeaks“. Linnapeakandidaadi nimi on saanud mänguliselt ja sisuliselt ära kasutatud. „Isamaaline jõud“ meenutab paraku anekdooti, kus pohmellis vares püüab Ameerika passikontrollist läbi saada, väites, et tema pilt ongi ameeriklaste passikaanel. Kahanenud toetus ei näita jõudu, erilisi musklimehi ei ole ning Res Publica haru on lasknud isamaalisust hoopis veidra külje pealt paista. Viimatine „Ajame Eesti asja!“ ja riigikogu valimiste “Parem haridus, parem töö, parem palk” olid isegi jõulisemad.

reformReformi „Tugev Eesti“ ei luba muutusi. Ehkki üle Eesti on loodud kohalikke lubadusi (Tugev Tartu, Tugev meeskond-naiskond jne). Võib ju öelda, et Tallinn on ka praegu tugev, lihtsalt Kesktugev, lubatakse Reformitugevat. What’s the difference? Ja no kuulge – Reform lubab oma kodulehel, et „Värvime Eesti kollaseks! 9.septembril üle Eesti.“ See pidavat olema heade ideede tutvustamise päev, aga nii mõnelgi vanemal inimesel meenub nõukogude armee, kus lund valgeks värviti. Kui oli kasutuses liiga kollaseks muutunud. Vähemalt jään uskuma, et Reform on enesekindlalt tugev, IRLi jõud on selle kõrval kahvatu kekkamine. Viimati ütles Reform, et „Uhke Eesti üle!“ ja riigikogu jaoks koguti hääli hüüatusega „Kindlalt edasi!“ Kui riigivõim on käest läinud, enam uhked ei olda ja kindlalt edasi ei liiguta, tugevad ollakse endiselt. Vähemalt on nad võimelised päevaga Eesti kollaseks värvima.

ekreEKRE pöördub sotside ja isiklikult Ossinovski poole sõnadega „Anname tuld!“  Tõenäoliselt sotsiaalminister rõõmustab, sest on ju temagi suitsumees. Helmed ja hulk noori tuleandjaid lubavad tuld, aga mis tulemus sellest peaks sündima? „Kõrvetame korruptante“ või „Anname hagu“ oleksid paremad, praegu jääb pigem selline „vannume tuld ja tõrva“, aga midagi sellest ei muutu. Riigikogu valimiskünnis ületati hüüatusega „On aeg!“, seekord ei tasu tõesti aega puutuda, tehtaks teene IRLile. Farsiklassikasse kuuluvad plakatid “Anname tuld! Hoiame Eesti emasid!”

savisaarSavisaare „Julgen öelda, julgen teha“ Valimisliit panustab Savisaarele ja vahet pole, mida ta ütleb. Ta on lihtsalt Savisaar. Muidugi võiks nokkida, et ütlemise ja tegemise pärast tulebki nüüd kohtu uksi kulutada, aga Savisaare valijate jaoks vahet pole. Lubadus ühendab jõu ja tegemise, igati sobiv nii ekrelaste kui savisaarlaste valijatele, kellest paljud kurdavad liigse poliitkorrektsuse ja vaba sõna pärssimise pärast.

Tegusa Tallinna lubadus „Keskendume tulevikule, mitte minevikule. Edasi viib koostöö.“ See kõlab nagu spordiklubi slogan, kus on tahetud, et iga loll aru saaks – milleks muidu see „mitte minevikule“ osa. Või oleks pidanud lisama „mitte minevikule ega olevikule“. Olen kunagi elanud ühiskonnas, kus liiguti üheskoos helge tuleviku poole ja kuidagi tüütu oli pidevalt oleviku ja mineviku arvelt mööndusi teha. Väga positiivne on nende puhul see, et they practice what they preach – unustades lähimineviku, teevadki koostööd Savisaarega. rohelisedRohelised eristuvad oma räpiga kogu ülejäänud vanade nägude kambast. Kogu sümpaatia juures nende programmi osas jääb mu meelest puudu komponent, mis peab eristumisele tingimata lisanduma – nimelt sõnumi relevantsus adressaadi jaoks. Õppida tasuks neil rohkem rahvaluulest, mille alg- või lõppriimi ja korduse kasutamine aitaks kuuldut paremini meelde jätta ja muudaks ka loo asjalikumaks. Võimalik, et nad saavad isikliku karismaga kätte nooremad valijad, kelle jaoks teised eriti vaeva pole näinud – seekord saavad ju 16-aastased samuti hääletada. Punnitatud „lahe“ olemine ja vingerdamine ei pane vanemaid nende poolt hääletama – kurat teab, mis siuksed ullikesed ette võivad võtta. Plakatit kahjuks välitingimustes näinud ei ole, aga plusspunktid lähevad rohelistele julguse eest teha ainsana midagi erinevat.

Kokkuvõtteks

Tervikust rääkides on Keskerakond ja Reformierakond pikaajalise brändinguga parteid, kelle plakatid on selgelt üles ehitatud, tuttav värv domineerib. Sotsidel justkui on identiteet, aga valge tekst punasel taustal jääb linnapildis kahvatuks ega eristu sama tugevalt kui konkurentidel. Isamaaliit panustab rahvuslikule kirjatüübile, muud põnevat sealt ei leia. EKRE puhul paneb imestama, kuidas on suudetud Eesti lipu imekaunist värvikombinatsiooni plakatitel nii koledalt kombineerida, et silmadel hakkab valus. Savisaarlased püüavad visuaalidega valijat veenda enda kuulumises Keskerakonda, Tegusa Tallinna kena leid on punane südameke, mis annab valijale veelgi rohkem trikoloorseid valikuid.tegusSelge sihtgrupivaliku plussid saavad kirja rohelised (noored) ja savisaarlased (korraga nii liigse poliitkorrektsuse kui Eesti “apartheidi” vastased). Ülejäänud patsutavad endale õlale: “Damn, we are good!” Mis pole paha, sest eks tahab valijagi olla kindel, et nende kunagine valik oskab sama udu edasi ajada. Milleks üldse uued lubadused, kui midagi sisuliselt erinevat ei öelda? Jätakski nii, et Nike ja Kesk – just do it! Avis, Sotsid ja IRL – we try harder! Puma ja Reform – Forever faster! Saaremaa Viin ja EKRE – Vötame mõnuga! Greenpeace ja rohelised – Change the World! Circle K, savisaarlased ja tegusad – Uus nimi, samad inimesed!

Oma seekordsed hüüatused võiks aga teistele organisatsioonidele maha müüa. Näiteks nii: “Teised lubavad, meie teeme” – Let’s do it World! Teeme Ära!, “Tugev Eesti” – Rakvere Lihakombinaat, “Anname tuld!” – Eesti Jahimeeste Selts, “Õige pööre” – Õppesõit OÜ, “Isamaaline jõud” – Eestimaa Spordiliit Jõud, “Julgen öelda, julgen teha” – Eesti Psühhiaatrite Selts, “Keskendume tulevikule, mitte minevikule” – Eesti Tuleviku-uuringute Instituut.

vabaArusaadavalt on plakatitelt paistvad lubadused vaid jäämäe veepealne osa ja suur osa tööst tehakse silmast silma kohtumistel, artikleid vorpides või niisama kusagil üritusel ringi virvendades. Kahju, et plakatite põhjal peavad erakonnad valimisi vaid iludusvõistluseks, kus iga kandidaat püüab ennast meeldejäävaks naeratada-pomiseda. Ja kahjuks on neil õigus – keskmine valija ei jaksa süveneda programmidesse. Olen nõus Vabaerakonna üleskutsega valida inimest pardi asemel, kuid seegi eeldab süvenemist. Nii valitakse lihtsalt kõige ilusam kandidaat.

Ometigi ilu kaob ja alles jäävad just lubadused, kas just folkloori, aga veebiavarustesse ja wikipediasse kindlasti. Oma hüüatustega võiksid erakonnad rohkem tööd teha, mitte lihtsalt möllata trafaretsete ja kulunud käibetõdedega. Nagu me ju teame, on nende valimiste põhiküsimused … ee … midagi justkui ikka oli.

Ilmunud Edasi.org 06.09.2017

 

 

 

 

 

 

Kui sõnad ei tähenda midagi

concept _25_Internet on kena leiutis, tänu millele ka see arvamusavaldus ilmavalgust näeb. Iga päev kasutan ja rõõmustan, kui palju kergemaks on elu muutunud tänu ülemaailmsele veebile. Internet on imeline, fantastiline! Super!

Imesid austavas õigeusu traditsioonis ei toimu saja aasta jooksul sedavõrd palju imelist, kui ühe päeva jooksul Eesti tava- ja sotsiaalmeedias. Internet devalveerib suure osa tähenduslikest sõnadest, kuna isegi ülivõrded pole enam piisavad.

Hea näide on super-hüper liited. Need on muutunud aja jooksul lahjaks ja kunagise super-sõna asemel on nüüdsest mega. Inimloomus kord on selline, et iga järgmine elamus peaks olema eelmisest parem ja kui juba imeline ära oli, siis peaks järgnema super-, hüper- ja mega-imeline.

Ma olen ise ülivõrretega pigem tagasihoidlik, keskmise eestlase moodi kümnest kümmet puntki kergesti välja ei käi. Võiks ju öelda, et eestlane ongi liiga tagasihoidlik, elu võikski olla rohkem imeline.

Muidugi võiks, lihtsalt veebiavarused tekitavad moesõnade massi ja lihtsam on neid enda sõnavarasse napsata. Mood on mood, olgu riietes või sõnades. Aga turunduses ja kommunikatsioonis oluline eristumine ja isikupära?

Avage palun veebis aadress http://www.eki.ee ja imestage, kui rikkalikult on eesti keeles erinevaid omadussõnu ja kui hõlpsalt on võimalik tuletada uusi. Kui kõik ümberringi on imeline ja ülivõrdeline, kas on siis elus üldse värve? Ei ole, siis on kõik ühtlaselt hall ja tasane, ilma tähenduseta.

Millest üldse räägib rikkalik sõnavara? See räägib mitmekesisest ja avarast mõtlemisest. Näiteks Wittgensteini järgi on inimese keele piirid tema maailma piirid ja ma kipun austet filosoofi selles osas uskuma. Kes soovikski jääda lamedalt imeliseks, kui on võimalus oma vaimustust näidata sada korda vaimukamalt ja nüansirikkamalt. Oleks ju sellist inimest huvitavam kuulata? Kui teid kuulataks tähelepanelikumalt ja isegi huviga, siis oleks ju superhüpermegaäge?

Ilmunud edasi.org 7.8.17

Kas eestlane on kalk ja kitsi?

heaArtikkel heategevuse edetabelist osutab, et eestlased on kehvad annetajad. Näpuviibutus ei muuda olukorda paremaks, pilk põhjustele statistika taga võib olla abiks.

1990-ndate alguses olime olukorras, kus tuli defineerida oma taasvaba riigi arengusuund. Mulle tundub, et ühekorraga hakati minema kolmes erinevas suunas: ühelt poolt oli eesmärgiks ameerikalik konkurentsiühiskond, teisalt seati suund põhjamaadele. Ja kolmandaks ei saanud nõukogude aega täielikult lahti raputatud.

Solidaarne ühiskonnamudel, konkurentsiühiskond ja plaanimajandus on põhimõtteliselt erinevad. Nende kokkupanek on ideaalis küll ihaldusväärne, aga äärmiselt ebatõenäoline.

Ameerikalik elukorraldus on konkurentsitihe, kuid see tähendab ka konkurentsi kirikute ja heategevusorganisatsioonide vahel. Sotsiaalkindlustussüsteem on Eestiga võrreldes karm, ise maksad kindlustused ja kui ei maksa, siis kahetsed. Või siis aitab mõni heategevusorganisatsioon või kirik, kes on välja õppinud ja harjutanud annetuste kogumist. See on nende sotsiaalkindlus.

Liis Klaar kirjutas veel Mõõdukate erakonda kuuludes: Heategevus ja heategevusorganisatsioonid on kõige paremini välja kujunenud maades, kus puudub riiklik sotsiaalabi, nagu nt USA-s. Sõjaeelses Eestis tegutsenud heategevusorganisatsioonid olid peamiselt kirikud, Punane Rist ja naisorganisatsioonid. Korraldati heategevusballe jm üritusi. Sissetulekust abistati vanureid, haigeid ja paljulapselisi peresid. — USA seadused on kindlasti kõige liberaalsemad ja lubavad maksusoodustusi neile, kes teevad annetusi heategevusele (Burlingame 1997). USA-s võib maksustavast tulust maha arvata annetusi kuni 50%, Prantsusmaal ainult 5%, viimane kehtib ka Eesti kohta. 10 ameeriklasest 7 annetavad heategevusele vähemalt kord aastas, 10 sakslasest ja prantslasest üksnes 4. Aastas kogutakse heategevuseks USA-s 850, Saksamaal 120 ja Prantsusmaal 96 dollarit inimese kohta.

Põhjamaade sotsiaalkindlustus põhineb solidaarsusel, nii nagu nende maksusüsteemgi. See tähendab, et suurema sissetulekuga maksavad suurema protsendi makse – neil on see võimalus. Kellel on võimalus, see annetab heategevusse, sest ka see väljendab solidaarsust. Sõja järel otsustati Soomes, et olgu valitsus milline tahes, tervishoid ja haridus on edu pant ning sellesse panustatakse solidaarselt. Tänapäeval kärbitakse ka teisel pool lahte, kuid vaesel sõjajärgsel ajal ehitati üles hoiak kaveria ei jätetä (sõpra maha ei jäeta).

Ja kolmandaks, nõukogude aeg on pärandanud tunde, et riik peaks kõik „tasuta“ andma ja meie maksame vaid 2 kopikat komsomolimaksu. Milleks heategevus? Kõigil on ju kõike ja annetusi kogub vaid kirik-hulluke, jäänuk kapitalismist-vereimejast.

Eesmärk ei ole kritiseerida neid, kes 1990ndate alguses riigi suunad seadsid. Nad olid sunnitud tegutsema ja tegid, mis oskasid ja võisid. Võibolla oleks nüüd aeg valida kahe esimese vahel ja lasta kolmandal minna? Tasuta ei saa midagi, aga kuidas ehitada solidaarset konkurentsiühiskonda? Praegu jutlustame mõne teema puhul solidaarsust, teise puhul unustame solidaarsuse sootuks ning tulemuseks on pettumine lubadustes.

Või siis ütleme ausalt, et raha pole ja nüüd kindlustage end ise? Fondid ja heategevusorganisatsioonid leiavad süsteemis oma koha ning ehk saab isegi kirik rohkem liikmeid. Kui pakutaks heategevuse eest maksusoodustusi, ehk head tegemise eest tunnustust ja tänu, oleks ka rohkem heategijaid.

Kõik taandub lõpuks küsimusele, millist riiki me tahame? Kui keskenduks rohkem selle vastuse otsimisele, siis leiaks lahenduse nii mõnigi väiksem küsimus. Seni pole sel eestlasel häda midagi, saab üllatavalt hästi kolme süsteemi vahepeal balansseerides hakkama.

Sigrid ja Jaanus on Eesti julgeolekugarandid

Mirtel laulupeol
Mirtel oma esimesel laulupeorongkäigul. Foto autor õde Marta.

Keda NATO Eestis õigupoolest kaitseb? Loomulikult Getter Jaanit ja Koit Toomet, tantsu- ja koorijuhte, lauljaid ja tantsijaid. Ennekõike aga õpetaja Sigridit ja õpetaja Jaanust, sest just nemad garanteerivad Eesti julgeoleku ja püsimise.

Meie (ja lätlased) oleme täiega imelikud. Kusagil õpitakse muusikat, et olla tuleviku Elvis Presley, Eestis jälgitakse unistavalt Ene Üleoja või Hirvo Surva taktikeppi. Kui tavaliselt hulluvad noored Justin Bieberi või Robbie Williamsi peale, siis meie kümned tuhanded noored lähevad pöördesse, kui koorijuht pulti tõuseb: „Jee, kirjutasid meile koorilaulu! Viimase peal! Nüüd saame sinu käeviibutuse peale seda koos laulda!“

Võitlesin minagi lauluväljakul pisaratega. Midagi pole teha, muusika emotsionaalne mõju on tohutu ning oma laps laulukaare all lisab tunnetele volüümi veelgi. Pärjatud staarideta seda pidu ei pea, karismaatiline koorijuht on kingitus igale koorile, külale või vallale. See kõik on aga tulemus. Argikangelased on õpetaja Sigrid ja õpetaja Jaanus, kes teevad ära 99% laulupeo õnnestumiseks ja möödaminnes annavad põhjuse NATO-le meid kaitsta.

Sigrid ja Jaanus on konkreetsed inimesed. Sigrid töötab Mikumanni lasteaias muusikaõpetajana ja Jaanus juhatab koore Tallinna Nõmme Gümnaasiumis. Ma ei saa täpselt aru, kuidas nad lastega ilma häält tõstmata hakkama saavad, aga lapsed hoiavad neid ja laulavad rõõmuga. Tänu kõigile sigriditele ja jaanustele on meie lastel muusika, mida asjatundlikult fännata ja laulukaare all järgida särasilmi staardirigentide iga näpuliigutust.

Kuidas mahuvad skeemi Getter Jaani, Koit Toome ja kõik teised levilaulikud? Kultuuril on erinevad kihid ning meie julgeoleku seisukohast on ajaviitel vähemalt sama oluline tähtsus kui kõrgkultuuril – lastel ja noortel on, mida siin fännata!

Eestikeelne muusika või ka lihtsalt eesti muusika ühendab rohkem kui poliitikute ilukõned või kohustuslik kirjandus. Kirjutava inimesena pole mul sellest kahju, muusika on kergemini kogetav esimene samm iseseisvat osalemist kultuuris, mille tähti alles hakatakse veerima. Ka koori- ja levilaul ei ole vastandid, vaid ühe kultuuri erinevad osad.

Nii laulupeole kui estraadilavale lennutavad lapsi sigridid ja jaanused, luues nii paatosevabalt tugeva sideme kohavaimu ja -kultuuriga. Nii on NATO-l, mida siin kaitsta ja meil, mida hoida. Aitäh, Sigrid ja Jaanus, särasilmsete laste ja noorte eest!