Eksperthinnangud sünnitusvõimele

Äsja nuriseti meedias töövõime eksperthinnangute kulude üle, aga see ei ole tegelik probleem – raha on, las minna! Probleem on hoopis tööjõu vähesus, mistarvis lausa tööjõureform neli aastat tagasi ellu kutsuti.

Reformi üks eesmärke oli tuua tööjõuturule inimesi juurde. Iga töökäsi, ka puuetega inimeste oma, on oodatud, sest täitumata on jäänud tööandjate lootus saada tänu reformile uusi töötajaid. Terve talupojamõistus teeb järelduse, et puudega inimesed hoiavad tööst kõrvale.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi „Liit tunnustab ja austab puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.

Eksperthinnang ongi selline meede, sest ilma selleta ei taha puudega inimesed tööle minna. Terve talupojamõistus ei usu, et enamik vähegi tööd teha suutvaid puudega inimesi juba teevad tööd või et toetusraha kompenseerib erivajadusest tingitud lisakulusid nagu rohud, transport, abivahendid jm. Pigem kulub rikkalik töövõimetusraha tühja-tähja ja restoranides möllamise peale.

Ärme jää poolele teele!

laura-babyTööjõu vähesuse probleemi lahenduseks on veelgi tõhusamaid meetmeid. Terve talupojamõistuse järgi peaks iga täiskasvanud inimene regulaarselt saama eksperthinnangu, millistel mõjuvatel põhjustel on tal nii vähe lapsi. Iga kolme aasta tagant peaks laskma ennast hinnata, miks inimesel ei ole vähemalt viit last.

Naised vanuses kuni 50 eluaastat, miks ainult kaks last? Miks ei sünnita rohkem? Tervist on, kodanik oled, võta vastutus oma tuleviku ees ja sünnita! Mehed vanuses kuni 70 aastat, miks ei seemenda? Hakkate andma iga kolme aasta tagant spermaproovi ja siis otsustatakse, kas on põhjendatud teie kahele lapsele lapsetoetuse maksmine või võiksid siiski kaks-kolm järeltulijat veel toota. Oled mees või ei ole! Vajadusel aitab nõustaja sobiva paarituja leidmisel.

Selliseid eksperthinnanguid võiks vaadelda kui „tunnustust ja austust täiskasvanud inimeste õigusele saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende tuleviku iseseisvus ja toimetulek.“ Lapsed ehk tuleviku tööjõud ongi selle tagatiseks.

Poleks õiglane? Kolmandast lapsest alates pere juba saabki 500 eurot ja vanem ei pea tõestama, et tal seda raha ikka vaja läheb. Erivajadusega inimene peab seda regulaarselt tegema. Kuna see on õiglane, siis on eksperthinnangud sünnitusvõime kohta igati asjakohased. Puuetega inimesed on sellise tunnustuse ja austusega harjunud, küll harjuvad teisedki.

Ma loodan, et terve talupojamõistusega valitsus tõstab antud kodanikuinitsiatiivi küsimuse oma rikkalikult kaetud lauale ja võtab tarvitusele meetmed.

Kuulasin artikli tagasisidet ja igaks juhuks lisan, et kuna ma ei kasuta emotikone, siis tekst võib lugejat eksitada tõsimeelsuse radadele. Tulge neilt radadelt kohe tagasi!

Advertisements

Sataa onnea

soomelippLipun tein lumesta ja pulkasta.
Mistä muusta?
Sillä lipulla,
sillä lipulla
pääsee pitkälle, 
vielä pidemmälle.

Lipu tegin lumest ja kelgust.
Millest muust?
Sest lipuga,
selle lipuga
jõuab kaugele,
veel kaugemale!

Alasti ratastoolis puu otsa

wheelchair-908343_1280Minult on jätkuvalt küsitud, kuidas meedias silma paista? Olen küsinud vastu, et kuidas sa tahad silma paista ja mida sellega saavutada? Universaalset vastust pole, sõltub eesmärgist ja mida uudisväärtuslikku suudad pakkuda.

Olen väga tänulik paarile-kolmele inimesele, kes järjekindlalt ja pädevalt hoiavad fookuses puuetega inimeste temaatikat. Üks neist on Kadri Ibrus, kelle tänane artikkel ajendas kirjutama, ja teine Riigikogu liige Tiina Kangro. Olen kuulnud Kangro suhtes ka kummalist süüdistust: „Nojah, ta on ju teinud sellest endale agenda.“

Agenda

Miks ajakirjandus ei küsi järjekindlalt, mis agenda on teistel riigikogu liikmetel? Mis ülesanded nad on seal mäe otsas endale seadnud? Vastuseks ei piisa „Eesti elu paremaks tegemine“ või „riigi kodanikule lähemale toomine.“ Päriselt ka – mida kuradit te seal teete, mis asja ajate? Ja poliitikaajakirjanikud – kus on teie agenda riigikogulaste töö suhtes? Ma ei usu, et ainult Tiina Kangrol on oma agenda, küllap on ikka mõnel teisel ka.

Kangro ja Ibruse tööd on raske üle hinnata, sest nad on ühed vähestest, kes Eesti elanikkonna ühe kümnendiku teemasid pädevalt ja järjekindlalt käsitlevad. Miks ei tekita see meedias nii jõulist resonantsi, et annaks poliitikutele põhjust midagi muuta? Miks tundub, et väike viga ID-kaardis kahjustab Eesti mainet rohkem kui suured vead puuetega inimesi puudutavas reformis? Kus on erivajaduste #metoo sotsiaalmeedias? Sest teema pole seksikas?

Lihtsalt niisama korraks meediasse tõusta on ju lihtne – koori ennast alasti ja poeta ennast mõne prominendi rüppe. Kajastused on garanteeritud. Iseasi, kui palju see sind rõõmustab praegu ja kui palju tulevikus ning mis sellest muutub.

Alasti puu otsa

Puuetega inimeste temaatika on ebalust ja kohmetust tekitav, keerulise probleemistiku peale vangutatakse korraks pead ja loodetakse, et ehk ikka nii hull asi ei ole. Ilmuvad mõned kangelaslood ise hakkama saajatest, mis ütlevad, et kes tahab, saab alati hakkama. Ja on lugusid õnnetutest, mis paigutatakse sotsiaalporno alla – on ju alati „üksikuid“, kes ei taha ja ei suuda, ehkki „hoolimata üksikutest puudustest on üldiselt kõik palju parem kui Aafrikas.“

Kui puuetega inimesed roniksid puu otsa, siis ei sobiks ju nende üle sama pikalt ja põhjalikult naerda kui remmelgakaitsjate üle. Oleme ikka viisakad! Kui nad ennast ratastoolis alasti võtaksid, siis ei saaks ehk sedavõrd meelierutavaid pilte galeriisse „Vaata, kuidas X paljastas oma ihuvõlud kallimaga hullates.“

Naljalugusid nagu ei tihka, tõsised lood on sotsiaalporno, ise hakkama saajad saavad ise hakkama ja temaatika on üldse nii detailirohkelt keeruline, et ilma Kangro ja Ibruse lihtlauseliste selgitusteta ei saaks üldse aru. Mida siis teha?

Äkki keeraks siiski vindi üle ja tõstaks grupi alasti ratastooliinimesi Toompeale puu otsa rippuma? Superministeeriumi ette pole mõtet ennast riputada, sest seal käib vähe välismaalasi, Toompeal oleks aga turistidel uus objekt, mida pildistada – something you won’t see anywhere in the World.

Tagasi alguse küsimuse juurde – meediakajastus pole ju eesmärk, vaid kõigest vahend millegi saavutamiseks. Kui välismaalased pärast sellist Euroopa eesistumise installatsiooni pahandavad, siis ehk selgitab mõni riigikogulane või ministeeriumi töötaja, mis tema agenda täpsemalt on? Äkki muudab mõni meediaväljaanne puuetega inimeste temaatika enda omaks, Eestit paremaks muutvaks agendaks? Üks väheseid asju, mis meile ju korda läheb, on “mida välismaalased meist arvavad.”

Või jätaks pigem aktsiooni ära, lükkaks mõneks kuuks aktsiisid kõrvale ja annaks sisu põhiseaduses lubatule, et „puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.“ Keskenduks, ja teeks selle tööjõureformi korda. ID-kaardi ümber toimunu annab usku, et kui keskendutakse, siis suudetakse edukalt tegeleda nii agenda kui agendavälisega.

Foto: Pixapay

Seks – see on naljaasi!

PimedasjatekiallSeks võib tunduda naljaasjana, millega iga täiskasvanu hakkama saab. Sellest rääkimine ja lastele selgitamine paneb aga nii mõnegi kukalt kratsima. On ju teada, et muidu on inimesed sarnased, ainult et tüdrukutel on … Piip! ja poistel on … Tuut! Ja siis … ee … nende vahel on rootsi keeles number kuus.

Miks on lastega seksist rääkimine nii keeruline? Iga täiskasvanu verbaalne suutlikkus peaks seda ju võimaldama, tehniliselt pole tegemist kuigi keerulise ettevõtmisega. Võib muidugi ka keerulisemalt, aga … seda et … no kuidagi ajab pingesse selline intiimne ja delikaatne teema. Mis kõige paremini pinget maandab? Õige – naermine! Piip ja Tuut oskavad naerma ajada ja naerdes ei ole ükski teema liiga keeruline. Naer on vabastav ja võtab pinged maha.

Piip ja Tuut “Pimedas ja teki all” ei võta õnneks lahata tehnilist sooritust, vaid vaatab seksi elu loomuliku osana. Kahe täiskasvanud inimese vahelise armastuse loomuliku osana. Sedakaudu saame ka aimu, kust lapsed tulevad (emme kõhust) ja et emme kõhtu satub laps seemne abil (seeme on issilt). Mõistagi ei koorma klounipaar publikut põhjalike üksikasjadega, kuid annab võtme, kuidas vajadusel hiljem ka üksikasju arutada. Alates komplimentidest ja tähelepanust, lõpetades sellega, kuidas see tants üldse käib … näiteks loomariigis.

Möönan, et meil on peretäis igas vanuses Piibu ja Tuudu fänne. Nautinud nende kontserte, loomalugusid või Hamletit, oligi meil viimane aeg midagi seksist teada saada. Kui keegi on harjunud pimedas ja teki all … näiteks küpsiseid sööma või taskulambi valgel raamatut lugema … siis seekord toodi muidki tekialuseid tegevusi päeva- ja kinovalgusse suure ekraani kaasabil. Delikaatselt, nagu klounipaar rõhutas. Oli eluliselt naljakaid näiteid nii putukate, lindude-loomade, kui ka inimeste elust.

Piip ja Tuut uuslavastus peaks olema kohustuslik kõigile peredele, kus kasvab lapsi, olgu nad siis kui vanad tahes. Kui on päris väiksed, siis saavad nad veidi targemaks ja kindlasti oskavad hiljem küsimustega jätkata. Suuremad lapsed õpivad suhtuma delikaatsesse teemasse pingevabalt ja eluterve huumoriga. Algklasside kooliprogrammi? Kindlasti! Lapsevanemad saavad aga võimaluse peeglisse vaadata ja see, mis sealt vastu vaatab, on kohutavalt naljakas. Ja seeläbi vabastav.

Sõnamets. WordForEST

37360831092_d78afba50e_zSeptembri lõpus avati Lääne-Virumaal Oandul Sõnamets. Selle keskne mõte on tunnustada häid ajakirjanikke – öelda aitäh neile inimestele, kes ka „enneolematult imeliste kassipiltide“ ajastul jaksavad süveneda Eesti käekäiku ja kelle sõna kandub üle piiride.

Mul oli võimalus osaleda selles EASi turismiarenduskeskuse ja RMK ühisprojektis ligi pool aastat ja teemasse süvenedes õppisin mõndagi. Kinnitust sai ka põhjus, miks ma teen kaastööd Edasile.

Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt?

Eesti kvaliteetne kajastamine välismaal on kõigi Eesti inimeste kasu, seepärast on oluline osa Visit Estonia tööst suhtlus ajakirjanikega. Olen aastaid mantrana rõhutanud turismi tähtsust, valdkonna osakaal on ligi 8% Eesti SKPst, kaudsetelt mõjudelt rohkemgi. Iga väliskülaline on võimalus majanduskasvuks ja investeeringuteks, viib meie kultuuri laia maailma, on osa nii meie julgeolekust kui diplomaatiast ja palju muud. Muuhulgas on ka Eestit külastanud ajakirjanikud turistid – tööreisijad.

Sõnametsa algne impulss oligi Visit Estonia soov hoida kontakti välisajakirjanikega, keda on aastas sadu. Mõte oli kinkida neist igaühele puu, midagi, mis aitaks Eestit meeles hoida. Puu on elav organism ja tal on hing – seda usub umbes kaks kolmandikku eestlastest.

Mida rohkem me teemat arutasime, seda selgemaks rääkisime enda jaoks nii metsa tähenduse meie kultuuris kui hea ajakirjanduse rolli, sest igasuguse ülesande puhul tuleb kahtluse alla seada ülesanne ise – alati see kiuslik miks-küsimus. Milline tähendus on ajakirjaniku heal tööl laiemalt? Kuidas see mõjutab riikide, poliitikate ja nn tavaliste inimeste elusid nii meil kui raja taga?

Piltlikult öeldes õppisime nägema puude taga metsa ja jõudsime peagi küsimuseni, kas me ikka oleksime ennast 1991.aastal kätest kinni hoides vabaks laulnud? Kui ajakirjanikud poleks teinud siin oma tööd, siis poleks maailm meist kuigivõrd hoolinud. Las laulavad! Kuni tankide tulekuni …

Tänapäeval on teised probleemid. Eeter on täis müra ja „uudiseid“, mille ainus eesmärk on suurem klikkide arv. Kas me vajame maailmalt rohkem klikke või rohkem mõistmist? Need pole tingimata vastandid, kuid üks tasemel ja taasalustatud kajastus võib tuua mõistmist nende seas, kelle jaoks miljon klikki pole esmatähtis.

Kvaliteetne ajakirjandus on nagu õhk, mille puudumist märkame siis, kui seda enam ei ole. Väärt ajakirjandus ei ole ainult Eesti asi, aga meie kultuuris on sõnal olnud alati suurem tähendus kui suurtel rahvastel – sõna on väikerahva jaoks tema kõige suurem jõud. Ka puud ja mets on meie jaoks midagi olemuslikku, selle mõistmiseks tasub vaadata viimase aasta metsa kaitsvaid kirjutisi.

Ja lõpuks – maailmas puudub koht, mis oleks pühendatud kvaliteetsele ajakirjandusele, ajakirjanikele, kelle sõna kandub üle piiride ja mõjutab elusid! Võiks ju selline koht olemas olla ning miks ei võiks see asuda Eesti metsarahus!

Kummardus kvaliteetajakirjandusele

Kas pole ehk maailma ajakirjandusele pühendatud Sõnamets veidi liiga suur mõte väikse Eesti ja veel väiksema EASi turismiarenduskeskuse jaoks? Mulle meeldib, et Visit Estonia võttis vastutuse, mitte ei asunud moodustama komisjoni. Kui ajad oma arust õiget asja, siis miks mitte panna ise alus millelegi, mis kestab kauem kui vaid valimistest valimisteni, millel on võimalus kasvada suuremaks kui Eesti piirid. Mis ongi Eesti piiridest suurem. Ainus piirang on me peades.

37360823502_81c5d3bbb3_z
Aigar Kallas RMKst, Jorma Sarv EV100st, Tarmo Mutso EASist. Foto Sven Zacek

Kui läksime küsimusega RMK jutule, tuli selle juhi jaatav vastus esimese kümne minuti jooksul. Pakuti välja erinevaid variante, millest jäi parimana sõelale Oandu Lääne-Virumaal. Sõna ja mets olid kokku saanud.

Räägi inimestega – nii räägid asjad selgemaks ennekõike iseenda jaoks! Konsulteerisime paljude ajakirjanduse asjatundjatega, välisministeeriumi, majandusministeeriumi ja riigikantseleiga. Kahtlevaid küsimusi oli palju ja need aitasid Sõnametsa olemust ka enda jaoks selgemaks lihvida.

Sõnamets on pühendatud küll konkreetselt Eestit kajastanud ajakirjanikele, kuid kummardus tehakse kvaliteetajakirjandusele laiemalt.

Eestil aitasid taasiseseisvuda tugevad ja julged ajakirjanikud, mitte konjunktuursed kohatäitjad. Just seepärast on põhjust sellistele ajakirjanikele avaldada austust. Just selle eest, et nad pole paljuks pidanud Eestit külastada ja meie elamist-olemist kajastada. Jah, välja tuues ka meie puuduseid – me ei karda tõde otsivat ajakirjandust! Ega ju? Distantsilt heidetud kriitiline pilk aitab meil paremaks muutuda.

Ei, see ei ole ühekordne kampaania, mis kiirelt lisaraha riigi kukrusse toob. Kuid sel on potentsiaali rahulikult kulgedes suureks kasvada. Me ei lase saluuti ega loobi ülivõrdeid, liigume edasi rahulikult, aga järjekindlalt.

Jah, Sõnametsa juured on PR-tegevuses ja seepärast peaks korrigeerima ühe levinud eksiarvamuse. Hea PR eelistab tugevat ajakirjandust ja häid ajakirjanikke, mitte tuulelipuna lehvivaid klikitootjaid või meediasarnaseid tooteid. Hea ajakirjanik näeb uudisväärtuses võimalust maailma paremaks muuta ja sama eesmärk on heal kommunikatsioonitöötajal.

Mis see Sõnamets siis on?

Igale Eestit maailmas tutvustanud ajakirjanikele pühendatakse Sõnametsas üks kasvav puu ja niimoodi moodustub maailmas ainulaadne Sõnamets, laiem austusavaldus maailma vabale ajakirjandusele. Muidu on mets nagu mets ikka, meie jaoks omane ja rahustav, nii mõnegi välismaalase jaoks uudne ja mõne jaoks isegi hirmutav.

Esimesed puud peavad meeles 1991. aastal Eesti sündmusi kajastanud ja oma tööd hingega teinud ajakirjanikke nagu Ulla-Maija Määttänen, Edward Lucas, Jonathan Steele, Jevgeni Kisseljov, Jacob Antoine, Tarmu Tammerk ja mitmed teised. Samuti lisati Sõnametsa puudele välisministeeriumi ja Eesti Vabariik 100 ühisprojekti „100 sõpra“ raames nelja aasta jooksul Eestit külastanud saja noore ajakirjaniku nimesildid. On algus ja on tulevik ning pööripäevadel neli korda aastas täiendatakse Sõnametsa uute Eestit kajastanud ajakirjanike nimedega.

37134363520_1fe8379bd2_z
Foto: Sven Zacek

Sõnametsa hakkab toetama lihtne veebikeskkond, kust on leitavad mh ajakirjanike nimed ja viited nende töödele.

Sõnamets ei moodusta paremusjärjestust, kuid esimene puu pühendati nüüdseks meie hulgast lahkunud Ulla-Maija Määttänenile, Soome Yleisradio legendaarsele korrespondendile. Põhjus on lihtne – tema töö iseloomustab meie arusaama heast ajakirjandusest, ta oli tasakaalukas ja tasakaalustatud, sõbralik, aga mitte kriitikavaba, kriitiline, aga mitte õel ning alati faktidele tuginev.

Sõnamets ei ole kaugeltki valmis ja valmis ei saa see kunagi. Oandu looduskeskuse kõrvalt on mets leitav ja igale soovijale avatud. Nagu kõik riigimetsad. Võtke ette jalutuskäik metsarahus või matkarajal ning mõelge ajakirjanduse rolli üle! Äkki meenub veel mõni nimi, keda lisada aasta 1991 kajastajana? EAS üksi ei suuda jälgida kogu maailma meedias tänapäeval ilmunut.

Kui märkate Eestit kajastanud head lugu, olgu teles, raadios, veebis või trükis, siis andke sellest Visit Estonia inimestele teada, peame tegijaid meeles. Algus on tehtud ja koht loodud, nüüd sõltub meist endist, kas suudame hoida sõna ja metsa sellisena, nagu see Sõnametsas mõeldud on.

Ehk aitab Sõnamets tõsta esile ka müravaba ajakirjanduse vajadust ja väärtust?

Ilmunud 16.10.17 Edasi.org.