Madis, kurat!

madisTäiesti absurdne! Või siis kurat seda teab!

Olavi hommikune kõne kõlas täiesti mõistuseväliselt. Vaatasin numbrit telefonis ja mõtlesin, et kooli sünnipäev ja kokkutulek tulemas, küllap on seekord Olav klassi kokku ajamas.

Nii nagu varem Madis. Või õigupoolest lükkas Madis alati innukalt hoo sisse. Viimasel kokkutulekul veenis ta klassiõdesid kohale ilmuma, aga – kohustused! – jättis ise ilmumata.

Jätab ka järgmisel korral, andis hääl telefonis mõista.

Viimasel ajal kohtusime vähe ja juhuslikult. Madisele peab aga järele hüüdma. Varem oli just tema see, kes teistele kõnesid pidas.

Mida hüüda? Kus Sa, kurat, tõttasid! Oli see Su paljudest naljadest! Kuule, see pole naljakas, tõesti ei ole! Põrgulikult kurb on.

Võisid ju rahulikult igal ajal ennast tukkuma sättida. Olles eelnevalt ajanud juttu pikalt ja põhjalikult kõigist maailma asjadest, nii et mõnikord kadus fookus sootuks. Ja las kadus, meid see ei seganud. Tundsime Sind sõbrana, kes kaasa mõtles, muretses ja ka omavahel alati teiste toetuseks sõna võttis.

Jah, ma ei ole kuulnud Madist kordagi teisi taga rääkimas või halvustamas – ja see on tänapäeva maailmas hoiak omaette, väärikus, mida ei võta surm ka mitte. Eriti mitte surm, va vikatiga molkus.

Ei võta ka jaburaid mälestusi ajast, mil näppasime Su isa keldrist lugematul arvul koduveini. Pärast kooli oli vaba pleiss Sinu juures ja mõnikord minu juures, kassid tööl, hiirtel pidu. Minu keldris veini polnud, enda juurest jagasid Sa alati ja kõike.

Üle kitse Sa ei hüpanud, aga olid tasakaalustaja, kui klassi kraaklejad üksteisest mõõtu võtsid. Mingi ime läbi kippusid ka laulma ja see oli üsna viisist mööda. Nii mööda, et oled väheseid, kellega koos ka mina tihkasin laulu jorutada. Küllap võis teistel olla hirmus kuulata, aga julgus maksab ka midagi. Aitäh julguse ja julgustamise eest!

Ja, kurat, Madis, Sa oled mul kahes pulmas pruudiröövi korraldanud! Just Sinu moodi. Keegi peab ju midagi korraldama, eks ole!

1455017_1438885392990892_393789444_nEsimese röövi lunastasid remondisoovitustega. Ma ei tunne Su töiseid tegemisi kuigivõrd, ainult teiste sõprade juttude järgi. Küll aga mäletan, kuidas ma kodus seina ehitasin ja olin omaarust täitsa hästi valmis saanud. Siis astusid mõneks minutiks läbi ja andsid oma sõbralike soovitustega mulle veel kaheks päevaks tööjärje ette. Tegemata ka ei tihanud jätta, ehkki kirusin omaette. Siiamaani pole pidanud ümber tegema, möödaminnes heidetud näpunäited olid asjatundja antud.

Teise röövi jätsid lunastamata, aga mitte sellepärast ei ole mul kahju. Mul on kahju, et Sinuga kaob üks sõpradest, keda kohates võis aastatetaguse jutuga sama koha pealt jätkata, kus see kunagi pooleli jäi.

Kohtume siis kunagi teisel pool, sõber! Enne teiste tulekut korralda taevased ehitused ja vaba pleiss ning pane laulud valmis – seal peame viisi. Ja Madis, kurat, seal näitame Pavarottile alles õiget klassi!

Sügav kaastunne Madise lähimatele!

Advertisements

Tammsaare rokikava

Nooredhinged
NUKU noored hinged, fotod Siim Vahur.

Aplaus, lilled, näitlejad, lavastaja … tegelikult tahaks iga etenduse lõpus aplodeerida ka neile, kes on võtnud vaevaks koostada teatrikülalist lavastuse maailma juhatava kava. Paraku jäävad need inimesed enamasti tagaplaanile, on ju kava vaid „kaduva kunsti“ abimaterjal.

Teatrikava koostamine on aga ühtviisi keeruline kunst, mille meistrid väärivad nii aplausi kui mõnikord lausa ovatsioone. Lühikese, olulise ja huvitava info kokkupanek on kaelamurdev ülesanne, sest olulist ja huvitavat on ju tohutult. Teatrikülalist ei saa materjaliga ära kurnata, see ei täidaks kava ülesannet, ning liiga paks trükis oleks ka liiga kulukas.

Väiketeatrid on kahjuks ebavõrdses seisus, sest harva, kui neil on piisavalt ressurssi põhjaliku kava koostamiseks, enamasti piirdutakse ühe- või kahepoolse A4 formaadis kavalehega. Seda suurem vastutus lasub riigiteatritel. Nii olen näiteks alati huviga süvenenud Estonia teatrikavadesse, mis annavad minusugusele muusikavõhikule hulgaliselt harivat, hästi liigendatud ja etenduse tausta avavat infot.

Seekord läheb kummardus A.H. Tammsaare üliõpilasnovelli põhjal tehtud lavastusele „Noored hinged,“ mille sisuka kava on kokku pannud NUKU teatri kirjandustoimetaja Kati Kuusemets ja dramaturg Priit Põldma.

Muidugi tõestas Tammsaare taas kord oma ajatust. See, et Tammsaarega rokitakse, on ilmselt lavastaja Mirko Rajase ja helilooja ja -kujundaja Markus Robami teene. Tõepoolest, miks peaks klassiku teksti järgi dramatiseeritud teoses kostma vaid rahvaviisid või klassika? Noored rokivad Tammsaarega ja küsivad samu küsimusi, mida enne ja pärast Tammsaaret ning ilmselt jäädaksegi küsima.

Kuidas aga luua lavastusele kontekst, et vaataja algusest peale suunduks rajale, mille dramatiseerija (Helena Läks) ja lavastaja on valmis sillutanud? Või kuidas saaks teatrisõber pärast etendust asetada enda elamused laiemasse raamistikku? Miks peaks üldse klassiku noorpõlveteose täna, 21.sajandi teise kümnendi lõpus lavale tooma? NUKU dramaturg Priit Põldma küsib seda noortelt näitlejatelt ja vastused tuuakse välja just kavas:

Sander Roosimägi: Mõte ise on tunnetuslikult väga äratuntav, klikib väga hästi ära. Aga Tammsaare tekst mõjub värsstekstina, sest ta on oma sõnakasutuses väga täpne. 

Getter Meresmaa: Vaatad alguses kõrvalt ja lased sel materjalil ennast kanda, sest see ei ole ju päris, see on kirjanduslik maailm mingil teisel sajandil. Ja järsku tunned ära probleemid, mis on sul päriselus ka praegu. Seda teravamalt võivad need teemad kohale jõuda, kui äratundmiskõlks käib ootamatult.

Mitmeleheküljeline intervjuu noortega on paigutatud kava lõppu kui tõendusmaterjal, et jah, Tammsaare kõnetab, „klikib ära“ ja tekitab „kõlksu“. Kava algusse on leitud Tammsaare enda tsitaat, mis annab esimese võtme – inimesest rääkides tunduvad ka aastasadu vanad lood huvitavad ja ajakohased.

Järgneb tervitus lavastajalt, mis rõhutab edasimõtlemist, teekonda: Ükski lavalt kõlav mõte, tabatud tõde ei pruugi olla lõpp-punkt, tähtis on edasi mõtelda, edasi minna, et tekiks dialoog autori ja näitlejate, näitlejate ja vaatajate, autori ja vaatajate vahel.

Kava kõige mahukam osa tuleb kirjandusteadlase Maarja Vaino sulest. Vaino on Tallinna Kirjanduskeskuse (ehk Tammsaare ja Vilde muuseumi) direktor, kelle jaoks pole ilmselt ükski tahk Tammsaarest saladuseks. Seda raskem võis olla leida lähenemist, mis annaks lühidalt ja kerge lugemisena edasi olulise just lavastuse seisukohast. „Noore hingega Tammsaare“ ongi Vaino suurepärane ekskurss kirjaniku üliõpilas-aega, sealt Tammsaare loomingu kesksete teemade – armastus ja inimene – kaudu tagasi teose juurde ning lõpuks klassiku suhtest noortesse ja oma tegelastesse: Ükskõik, kui hästi või halvasti tema tegelased käituvad, hindab Tammsaare neis kõigis kätkevat inimlikkust.

Kui seni nimetatute kõrvale lisada Britt Urbla Kelleri terviklikult elegantne ja teemasid siduv kujundus, siis ongi valmis sõbralik ja intelligentne abiline sisenemiseks lavastuse maailma. Selles maailmas oli hea olla, aitäh!

NUKU teatri lavastus „Noored hinged“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena).

Minu vanaisa oskas lennata

vanaisa_A3trykk-1Lisaks oskasid lennata mu vanaemad, vanemad ja vanatädid. Oskavad kõik, kes loevad raamatuid. On veel uskumatu hulk oskuseid, mis lugemisega kaasnevad – muuhulgas igavene noorus, kõõrdpilk horisondi taha ja ajas rändamine. Lennuoskus eeldab armastust hästi räägitud loo vastu, nagu on Marek Demjanovi ja Loone Otsa „Minu vanaisa oskas lennata“.

Alustuseks kummardus Venno Loosaarele, kelle jutustamisoskus hoidis publikut pihus. Loosaar on väga hea näitleja ja ma ei saa aru, miks teda nii vähe kasutatakse. Halvatuna lebavast vanaisast muutus ta hetkega vägesid juhatavaks Münchhauseniks ja siis noorust meenutavaks vanaisaks. Üks lavastuse liigutavamaid hetki oli noorpõlve vanaisa (Janek Joost) ja noorpõlve vanaema (Katrin Valkna) esmakohtumine vanaisa Loosaare ja lapselaps Aksel Ojari silme all – vanaisa rääkis lugu, mis ärkas nende silme all ellu. Kui Loosaar räägib, siis nii tavaliselt läheb. Lavastaja Marek Demjanovi sõnul ei teadnud ta lapsena oma vanaisast kuigi palju. Ja sellest sündiski lavastuse idee, nii et Loosaare roll teeb justnagu kummarduse Demjanovi vanaisale.

Irisev kriitik minus ütleks, et Parun von Münchhauseni lugusid kasutava lavastuse käivitav jõud pole kuigi originaalne – Maad väisavad tulnukad uurivad inimeste olemust ühe perekonna näitel. Samas see töötab ja eriti noorema publiku jaoks. Ka sõnum tehakse puust ette ja punaseks – lugemine hea, nutitelefoni ja teleka passimine mitte nii väga. Sisekriitiku algsest irinast hoolimata rullus laval didaktilise õpetuse asemel lahti elav ja armas perelugu.

Lavastus ei manitse iga hinna eest raamatuid lugema või iga hinna eest nutitelefoni vältima. Paatos on muus – nutitelefon ja televiisor röövivad aja, mida saaks täita üksteisele oma (elu) lugudest rääkimisega. Kirjandus on aga doping, mis annab tiivad, need lisavad igale elu loole kübekese fantaasiat.

Joosti ja Valknat olen tihemini laval näinud ja julgen arvata, et kiirustavate spordinarkomaanidest lapsevanematena esinesid nad oma tuntud headuses. Kui keegi publiku isadest või emadest ennast neis rollides üldse ära ei tunne, siis ta ilmselt valetab. Mõnusalt üllatas Ojari nutipubekana, kes leiab halvatud vanaisas sõbra, kellele lugeda ja kellega suhelda. Vanemad on ju tööl, trennis või teleka ees. Esietendusel kõlas mõni fraas küll veidi plakatlikult („ega ma enda jaoks ei loe, ikka vanemate ja õpetajate jaoks“), kuid pigem oli sisemonoloogi repliik plakatlikult kirjutatud, nii et kriitika läheb dramaturgi kapsaaeda. Sellist pisukest alguse rabedust ilmselt järgmiste etenduste vaatajad enam ei näe.

Muud dramaturgi kapsaaeda polegi visata. Loone Ots on Demjanovi ideest vorminud lihtsalt mõistetava loo. Lihtne ei tähenda siinkohal sugugi mitte primitiivset, tekst võimaldab minna mitmes suunas – näiteks küsides, kas ja kuidas me omavahel suhtleme, kuidas me maailma tajume, mis või kes on eeskuju, mida lugeda või kuidas „lendamine“ avardab. Heale loole omaselt leiab igaüks enda jaoks sobiva rõhu. Loodetavasti ei satu publiku hulka neid, kelle meelest ei tasu lastele kahurikuuli otsas lendamisest rääkida, sest see on siiski ohtlik …

Ma usun, et pärast etendust küsib nii mõnigi laps vanavanematelt, kuidas nad kohtusid või kuidas nende nooruses elati. Ja nii mõnigi isa-ema jätab mõne seriaali vahele, et lapsele lugu pajatada. Kui see niimoodi läheb, väärivad Demjanov-Ots ja terve trupp auhinda nii kirjastajatelt kui lapsevanematelt.

Kui te aga ei usu, et raamatute lugemine avardab, siis tehke nagu dieedireklaamides: mõõtke enda ajuümbermõõtu enne ja pärast raamatu lugemist. Uskumatu! See mõjub minutitega!

Piip ja Tuut Teater, „Minu vanaisa oskas lennata,“ idee ja lavastus: Marek Demjanov, tekst: Loone Ots, näitlejad: Katrin Valkna, Venno Loosaar, Janek Joost, Aksel Ojari, muusikaline kujundus: Katri Rebane, kunstnik: Terje Kähr, video ja valgus: Rene Topolev, 3D graafika: Robert Olisah, graafiline disain: Maite Kotta. Esietendus: 23. septembril 2018 kell 13.00, Energia Avastuskeskuses. Etendus on kogu perele, lastele alates viiendast eluaastast, pikkus: 55 min. Sündmuse koduleht: http://www.piipjatuut.ee

Sõna pilgatu(d)(s) pimeduses

pimedus_lavastuse_piltKuidas suhtuda lavastusse, kus esimesed 14 minutit ei ole laval toimuvast midagi näha? Tajuda võib vaid mõningast virvendust eesriidel, dialoog voolab kõlaritest rahulikult ja jutustavalt. Nagu raadiokuuldemäng?

Pilgatud pimedus“ just niimoodi täielikus pimeduses algabki, kuid läbimängu publik jälgis iga sõna pingsalt vaikides. „Enesetapumissioon ühes vaatuses“, nagu kavaleht sedastab, hoiab publikut haardes algusest lõpuni, nii siis, kui neli näitlejat erinevaid rolle kombineerides prožektorite valguses tegutsevad, kui siis, kui tajume neid vaid pilkases pimeduses.

Olen alati imetlenud VAT Teatri nutikust oma väike lava minimaalsete vahenditega elama panna, nii et laval ollakse pidevas liikumises, aga tähelepanu koondub sõnale. Sõna suunas tõukab iga liigutus, rekvisiit või lavakujunduselement ka „Pilgatud pimeduses“.

Millest lugu räägib? Kaks eesti sõdurit (Jaak Prints ja Tanel Saar) on saadetud ohtlikule missioonile, et vihmametsast üles leida kolonel, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid. Enamik lavastuse ajast sõdurid jõge mööda sihi poole liiguvadki. Saksa näitekirjanik Wolfram Lotz lasi end seda näidendit kirjutades inspireerida Joseph Conradi romaanil „Pimeduse süda” ja Francis Ford Coppola filmil „Apocalypse Now.”

Neist esimest pole ma kahjuks lugenud, viited filmi brutaalsele vägivallale aga meenutasid, et ega inimene pole muutunud, sõltumata aegadest ja kohtadest. Tegevuspaik on tinglik, libisedes Afganistani, Eesti, Aafrika ja vihmametsade vahel, kuid oluline ei ole koht ise, vaid teekond sihi suunas. Ja kuhu mujale õigupoolest saab kohale jõuda, kui mitte iseenese juurde. Sest vee kaudu on maailm omavahel seotud – jõed ja järved, mered ja ookeanid on, Jaan Kaplinskit tsiteerides, „seesama meri meis kõigis.“

„See on pime maailm, kus on peaaegu võimatu orienteeruda. Nii pime ja hirmus, et vaikselt hakkab juba naljakas. Need kaks eesti sõdurit loodavad oma missioonilt ühes tükis tagasi jõuda, kuigi, jah, see teekond pole määratud nii roosiliselt lõppema…,“ kirjutab kodulehe tutvustus.

Ilmselt peab tõesti üle ütlema, et tehislikult deep’i lugu kartma ei pea. Lavastaja Christian Römer Saksamaalt on küll mänginud ebatavalise vormiga, kuid mängulust, teravmeelne lavakujundus, kohati süsimust huumor ja sõnumiga lugu on nauditavad algusest lõpuni. Lavastus, kus sõna kannab ja kandub publikuni, on sõnateater oma parimal kujul, mis jätab mõne mõtte veel pikemaks pähe tiksuma.

VAT Teater. „Pilgatud pimedus.“ Enesetapumissioon ühes vaatuses. Esietendus 20. septembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis, etendus on ühes vaatuses ja kestab poolteist tundi.

Autor Wolfram Lotz, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), tõlkija ja dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Arne Vogelgesang (Saksamaa), koreograaf Marge Ehrenbusch. Osades Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots.

Valimised – solvumiste tšempionaat

monk-146246_1280Viimaste aastate kõige tõhusam kommunikatsioonitrend on solvumine, milles süüdistatakse peamiselt noori liberaale, sõnalaenuna lumehelbekesi. Solvuvad aga tunduvalt häälekamalt vanad konservatiivid, nende kohaliku hääletoru järgi lumehelmekesed. Solvumiste tšempionaadi auhinnakohad jagatakse riigikogus.

Solvumine on võimas vahend, mis põhineb reeglina enda vähesel enesekindlusel. Alati saab arvestada solvujate kui kindla sihtgrupiga, sest kellele meist poleks liiga tehtud, kes meist oleks üleliia enesekindlad! Enesekindel inimene otsib ebaõnnestumise põhjuseid endast, enesekindlusetu otsib teisi, kes nende ebaedus süüdi võiks olla. Ning muidugi seda ühte enesekindlat, kes arvatavaid süüdlasi karistaks.

Teadlik solvamine on lihtne ja isegi primitiivne nagu koolikiusamine, piisab suvalise inimese või grupi kallal irisemisest. Poliitikas on solvamist vaja selleks, et ka solvaja saaks solvuda: meid ei mõisteta, meid tahetakse tsenseerida, kõik on meie vastu, ja üldse on solvav, kui enam ei tohi midagi solvavat öelda, nii et solvuja vait oleks. Üheskoos solvumine on tugevam emotsioon kui koos solvamine.

Kui lumehelbeke ütleb, et ta ei kavatse taluda kehva palka, halbu tingimusi, ega seda, et mingi näss teda käperdab, siis kas ta on lahkudes solvuja? Kui lumehelbeke arvab, et kiusamine ja ahistamine võiks lõppeda, kas ta on siis solvuja? Võrdsete võimaluste või paremate tingimuste nõudmine on solvumine?

Nagu meie põlvkonnal omal ajal, nii on ka tänaste kohalike lumehelbekeste solvumised ajendatud peamiselt õiglustundest, mida kunagi nimetati ka nooruse uljuseks või nooruse lolluseks. Solvumisest enam näen neis siiski püüdu oma seisukohti argumenteerida, neid on selleks koolis ka päris hästi ette valmistatud – inimeste jaoks, kes „teavad, kuidas asjad käivad,“ kõlab see mõistagi solvumisena. Paraku jäid meie põlvkonna solvumised köögilaua taha, sest tänasele sarnane argumentatsioon keskkonna või riigi vastu oleks tollal viinud vangimajja.

Nüüd on ka meie põlvkonnal lõpuks võimalus häälekalt solvuda, ilma kartuseta, et keegi meid selle eest karistaks – sõnavabadus. Seepärast tulebki suurem osa viimase aja solvumistest lumehelmekeste suunalt, kes on solvunud kõigi muutuste peale, mis „meie ajal“ ei tulnud kõne allagi. Enam ei tohi ülemus ahistada ega kabistada, IT-oskustega noored on kõrgemalt tasustatud kui meie aastakümnete elukogemus, ehkki nad majandusest midagi ei tea, ning samasoolised paarid ei häbene enam oma eelistusi.

Lumehelmekeste jaoks on solvav, kui vaba inimene teeb vabas riigis isekaid otsuseid, valivad ise elukohariiki või tassivad endaga koju võõramaalasi kaasa! Kui meie olime nõus vabaduse nimel kartulikoori sööma, siis lumehelbekesed ei kavatsegi, kolivad mujale rohkem teenima või lepivad vähesega. Kurta Eestis mõne suurriigi „sotsiaalse õigluse sõdalaste“ üle kõlab siiski mõnevõrra hüsteeriliselt, kuna Eestis hoiavad „sotsiaalse ebaõigluse sõdalased“ oma positsioone üsna kindlalt. Kui mõni üksik kohalik lumehelbeke suu lahti teebki, siis ründab teda meedias kogu lumehelmekeste solvunud raskekahurvägi.

Lumehelmekesed on õige nupu üles leidnud, parafraseerides kunagist lööklauset: Kõigi maade solvunud, ühinege! Ja nad ongi ühinemas Ameerikast Aasiani.

Klassikaline vastandus, kus ühed tahaksid maailma muuta ja teised tahaks, et maailma nii palju ei muudetaks. Võiks ju keskpõrandal muutuste tempos kokku leppida, aga ei saa – solvumine on end ajas tõestanud poliitika. Kui edasiviiv rahulolematus konverteerida kibestunud solvumiseks, siis sealt edasi muutub see häältesaagiks. Üks kohalikele solvujatele keskendunud erakond on võimul, teine sinna pürgimas.

Kui asi oleks vaid vanuses, siis aastaks 2025 kuulub tervelt 75% tööjõust lumehelbekeste hulka ja peaks haarama juhtohjad. Või siis on lumehelbekesed sel ajal tööl, kui lumehelmekesed raske solvumistöö ise ära teevad. Saab näha, kes lööb järgmise aasta valimistel solvumisrekordeid – vanus on vaid number ka solvumiste puhul.

Alandatud ja allasurutud, noorusest nõdrad või vanadusest väetid, privileegid kaotanud või neid mitte kunagi omanud – solvuge, valige meid ja me aitame!
Ärge ainult unustage, et peamiselt aitame teil veel rohkem solvuda!