Tõsiselt naljakas Hamlet

Aeg liigestest on lahti, nii et kohe ei teagi, kas olla või mitte olla. Kaks klouni teavad, sest nende esituses on Shakespeare’i Hamlet – nende enda sõnul – lihtsalt üks komöödia või õigemini tragöödia, tragikoomiline draama,  muusikal, groteski kalduv satiir, muusikaline sõnateater, ballett, ooper, rokk operett, poeetilis- poliitiline teater või krutski ühe vaheajaga  kogu perele.

IMG_0291See viimane, plakatile asetatud määratlus, on ilmselgelt vähene ja vaene. Krutski on riugas või vigur ja kes tahaks teatris vaadata vaid vigurit! See on ainus Piip ja Tuut Hamleti juures, mida tahaks muuta, sest lubab tunduvalt vähem kui etendus pakub.

Lätlasest lavastaja ja dramaturg Lauris Gundars paistab Piipu ja Tuutu (vastavalt Haide Männamäe ja Toomas Tross) hästi tundvat või siis jagavad nad ühist vereringet, sest klounipaari rikkalik oskustepagas saab ometi täielist rakendust. Tulemuseks on rõõmus klassikapillerkaar, kus Hamlet mängitakse, lauldakse ja räägitakse publikule ja koos publikuga. Siim Aimla muhe muusikakaskaad sekundeerib sõnalise-lavalise osaga võrdväärselt, Shakespeare’i teksti räpitakse, lauldakse bluusi IMG_0235ja rocki stiilis või evergreenilikus seades.Hitiainesega algus- ja lõpulugu „Olla või mitte olla“ võiks vabalt esindada Eestit Eurovisioonil. Täpi i-le paneb kunstnik Jaanus Laagrikülli nutikas lavakujundus.

Kes Hamletit vähemalt korra lugenud või laval näinud, see tunneb tegelased, kuulsa monoloogi ja rohked tuttavad tsitaadid muidugi ära. Kelle jaoks on lavastus esimene kokkupuude klassikuga, siis ka lugu ise saab väga selgeks. Kindlasti paremini kui klassiruumis, sest tegelasi ja sündmusi kirjeldatakse üksikasjalikult. Näiteks saab ka rumalaim vaataja aru, kes on Polonius – Ophelia isa. Ja Ophelia vastavalt Poloniuse tütar. Korrates see klassikatarkus ju kogunebki, eks ole.

IMG_0277Ei minda üle piiri, ei labastata teksti. Muidugi on alati puritaane, kelle meelest ei tohiks üldse nalja teha klassika ega eksistentsiaalsete teemade üle. Et kas ikka vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Et siis olla või mitte olla? Minge vaatama ja saate ühe asemel sadakond vastust. Kõik õiged.

Üks pipratera kogu meepoti juures oli kah. Muul ajal ei unista ma miljonär olekust, kuid alati Piibu ja Tuudu majas käies see tunne tekib. Klounipaar koos Koogel-Moogeli, Marek Demjanoviga ja teiste abilistega ajavad unikaalset ja väga olulist asja. Oleksin ma rikas, paneksin iga kuu rahumeeli tuhandeid eurosid huugama, et nad saaksid oma asja teha rahuliku südamega ega peaks muretsema, kas pärast aastaid publikule kordaminekut jäädakse ellu või mitte. Kui mõni rikas inime või firma peaks blogi lugema, siis Piip ja Tuut Teater on koht, kuhu tasub investeerida ja peab investeerima.

NB! Köögilaulude plaat, kus Piip ja Tuur laulavad Janek Kasari lastelaule, toob alati totaka naeratuse näole. Ilmselt olen lapsemeelselt napakas ja pole veel tõsimeelselt täiskasvanuks saanud.

Sisuturundusest šeikspiirlikult

Mu armas kuulaja, kas  oksa  saen,Shake
kui mõtteindu asun ette kandma?
Kõik, mis teil täna räägin, on ju laen,
mis päeva lõpuks edasi peab andma.

Ma pole ihnur, võõrast kukrust kulu
on jagamisel rikkus, kaunis and.
Nii kasvada võiks sisust meile tulu
ja tuttavamaks saada võõras rand.

Kui aga kehklema jääd enda äris,
sa pimedamaks oma pilgu muudad.
Su kindel aim ehk polegi see päris,
mis arvata või sirgeks seada suudad?

Me päris teadmine on iidne hoor,
kes jagades end, püsib sajand noor.

                                                        Ette kantud 17.5 sisuturunduse seminaril.

Miks alasti?

Venus_de_Milo_Louvre_Ma399_n2Kui ühel nädalal saavad kokku Kaur Kenderi kohtuprotsess, Tarmo Jüristo artikkel ja enda ettevalmistused sisuturunduse konverentsiks, siis meenub, kuidas ma Nõukogude armees Vikerkaart ja Sirpi ja Vasarat turundasin.

Teenisin armees 1985-87, neist viimased poolteist aastat Turkmeenias. Meie pataljonis olin ainus eestlane, mis tähendas, et kuude kaupa ei õnnestunud eesti keeles rääkida. Küll aga saadeti mulle Eestist regulaarselt panderolle, kus oli väljalõikeid ajaleheartiklitest, kohalikest uudistest, tervikuna kultuuriajakirjandust nagu Sirp ja Vasar ja 1986. aastast ilmuma hakanud Vikerkaart.

Enne kättesaamist vaatas poliittöö eest vastutav ohvitser panderolli sisu läbi. Vikerkaares esitleti mh kunstireprosid, peamiselt kaasaegsest kunstist. Ja häda mulle, sest ühest ajakirjanumbrist tuvastas ohvitser, küll häguselt, kuid ilmselgelt alasti naise pildi.

„Lootsite pornograafiat sisse smugeldada?“ küsis ohvitser, olles mind vaibale kutsunud.

Küsimus tabas mind ootamatult, sest vanematel polnud kombeks mulle pornot saata, kust pidi nõukogude inimene seda üldse hankima. Kui ma nägin ohvitseri viidatud reprosid aktimaalidest, siis oli mu esimene vastus, et see on ju kunst. „Mis siis?“ ei saanud ohvitser aru.

Ma ei ole ei enne ega pärast pidanud vene keeles kunstist sedavõrd kirglikult rääkima. Oleks mul olnud abiks Tarmo äsjane artikkel, ehk oleksin saanud ajakirja tervikuna säilitada, kuid pärast mu paariminutilise kunstikäsitluse ärakuulamist vaatas ohvitser mulle otsa ja küsis stoilise rahuga:

„Я понимаю, я понимаю. Но почему голая?“ Ehk loomulikult mõistis nõukogude ohvitser kunsti olemust, ei ole probleemi, kuid miks oli pildil olev naine alasti? Tõepoolest! Ma ka ei teadnud, mis kunstnikul küll arus oli. Jõudsime kompromissile, et saan ajakirja sisu endale, kui ohvitser on pornograafilised leheküljed vahelt välja rebinud.

Ja üldse, väeosas on olemas värsked ajalehed nagu näiteks Krasnaja Zvezda, miks peab üldse Eestist mingeid ajalehti saatma, uuris ohvitser edasi. See oli viide Sirbile ja Vasarale. Kui ma tõlkisin ära ajalehe nime, siis ohvitser küll leebus, kuid näitas üles seda suuremat arusaamatust – kui ei ole isegi porno, vaid Krasnaja Zvezdaga üsna samakõlaline. Kirjutab kultuurist? Siis ikkagi porno sirbi ja vasara nime all?

Lõpuks sai minu turundusoskus otsa ja tõdesin, et meie ajalehepaber on peldikus kasutamiseks palju pehmem kui kohalik. Ohvitser mudis kultuurilehte asjatundlikult näppude vahel ja noogutas mõistvalt: „Ну вы, французы …!“

Kultuurileht oli saanud kõrgeima heakskiidu ja vanemad võisid panderolle edasi saata. Kahju ainult, et kolmkümmend aastat hiljem esitatakse samu küsimusi eesti keeles. Oleks Kender oma loo ajalehes avaldanud, oleks saanud vähemalt pehmele paberile viidata.

Oleme ebanormaalsed

stupido

Ma arvasin, et olen täitsa normaalne mees, selline keskealine valge hetero. Pärast eneseanalüüsi ei jää aga üle muud, kui kapist välja tulla ja tunnistada enda ebanormaalsust. Vabandan kõigi ees, kes mind eelnevalt on normaalseks pidanud, selline pööre oli eneselgi ootamatu.

Normaalne mees huvitub autodest, tehnikast ja kõigest põrisevad, muidugi ka alkoholist, et ise põriseda. Vähemalt meesteajakirjad pakuvad normina peamiselt sellist valikut, aga mind need teemad absoluutselt ei sütita. Alkoholi tarbin nii harva, et minult laekuv alkoholiaktsiis kultuurielu toetuseks on ebanormaalselt väike.

Sekretärina olen teinud ebanormaalset naiste tööd ja kunagi kiireabihaiglas töötades olin munadega õde. Eks praegune naiste ülekaalus turismivaldkond on mehe jaoks samuti ülimalt ebanormaalne keskkond. Luban enne pensioni end metallitöö, masinate ja muu meheliku osas täiendada.

On täiesti ebanormaalne, et inimesele üldse noaga lähenetakse, aga mul on lõigatud põlve, selga ja kaela. Olen ka nutnud, ehkki tõeline mees seda ei tee. Mitte lõikamise ajal, neil kordadel ma magasin.

Ja siis veel see eestluse asi. Mulle endiselt tundub, et eesti perede hulka kuuluvad ka geid ja lesbipaarid. Ja muidugi venelased ja teise nahavärviga inimesed. Eluga tuttavad küll imestavad, et ma midagi küüditamisest ja terrorismist õppinud ei ole, aga täiesti eluvõõralt kipun neis nägema ennekõike inimesi. Eestlastes muidugi ka. Eesti on üldse unikaalselt mitmekesine riik, nii haigelt kui selline statement ka ei kõlaks. Eks probleeme on, aga on teistelgi ning selles mõttes ma Eestit jällegi unikaalseks ei pea.

Ebanormaalne töökoht

Õnneks on meil töö juures kõik vähemalt sama ebanormaalsed. On päris vanu ja täitsa noori. Naisi on rohkem – seda ma juba ütlesin. Aga mehi on ka mehemoodi palju, ilmselt on nemadki imelikud, et sellist naistetööd üldse teevad. On kümmekond kuulmispuudega inimest, kes teevad küll suurepärast tööd, aga ennekõike tasub ikka vaadata normikallet. Mitte et see pealt näha oleks. Ja üle kümne erineva rahvuse – isegi selline asi on jutu sees välja tulnud! Karta on, et meil on ka seksuaalse sättumuse poolest ebanormaalseid, aga seda pole kah pealt näha ja üldist nakatumist pole veel täheldatud.

Tegime oma töötajate harrastustest konverentsikeskusse näituse, mille mitmekesisuse päeval avame. Tulge palun vaadake seda ebanormaalsuse paraadi! Meil on näiteks inimesi, kes vormivad keraamilisi kasutatud kingi (ise veel hotellijuht) või tikivad sajast erinevast niiditoonist pilte, mida on fotost raske eristada! Üks värvib portselani, naised fännavad jalgpalli ja õudukaid, teised valmistavad ehteid. Üks noormees heegeldab pitsi ja mõned armastavad hobuseid või jalgrattaid, mängivad klaverit ja tantsivad rahvatantsu, mõni talisupleb ja teine kogub vihmavarje … Ilmselt sai pilt juba selgeks – ebanormaalsetest vähemustest me kollektiiv koosnebki.

Muidu on tore. Majutusturg elab keerulisi aegu, aga sellise hullult mitmekesise seltskonnaga saame päris hästi hakkama. Külalised on veelgi mitmekesisemad, aga neile on see lubatud, mujalt tulnud on ju automaatselt ebanormaalsed. See-eest meil – ebanormaalsetel – on alati, millest omavahel rääkida. Nagu öeldud, päris tore ja huvitav on.

Tõsiselt

Minu puhul on ainus täiesti normaalne asi see, et ma ajan järjekindlalt segamini normaalsuse, Eesti keskmise, traditsioonid ja stereotüübid, probleemid ja lahendused, hirmud ja väärtused.

Kui eelnev irooniline ülestunnistus põrkus vastu lugeja tõsimeelsuse müüri, siis ütlen igaks juhuks üle. Ma ei räägi sõjast ega terrorismist. Me ei pea erinevustest rääkides kindlasti keskenduma teisele rassile, usule või seksuaalsusele, ega armastama kõike endast erinevat. Tõelist armastust ju ongi normaalne vähestega jagada. Ometigi koosneme me kõik väikestest, silmale nähtamatutest või väga nähtavatest normikalletest, ja normid omakorda on pidevas muutumises.

Olekski kohutavalt igav, kui kõik meie 260 inimest oleksid samasugused. Rohkem erinevaid vaatenurki annab võimalusi millegi uue sünniks. Nii on meie kirju seltskonna toel kaks südalinnahotelli, Viru ja Estoria, laienemas majutusasutustest mitmekülgset programmi pakkuvaks kultuurikeskuseks ning näitus on osa sellest – Mitmekesisuse päeval tasub oma erinevuste üle üheskoos rõõmustada. Väikseid erinevusi mõistes õpime paremini aru saama ka suurematest. See aga muudab meist igaühe elu mitmekesisemaks, põnevamaks ja hirmuvabamaks. Üleüldiselt vabamaks.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/oleme-ebanormaalsed-ja-seega-head?id=74213505

Nauditav liiva-annus

Aida pilt„Oh sa püha issa rist, mis nad Aidaga tegid!“ oleks ütelnud mu kadunud vanatädi, kes ei võinud kannatada, kuidas Tõnis Mägi „oma pükse väristas.“ Aga harjus ära ja kuulas ikka.

Läksin Aidat vaatama nagu juut Tevje, varustatud teadmisega „ühelt poolt ja teiselt poolt.“  Ma ei vaimustu automaatselt klassika kaasajastamise üle, kuid hoian meeled avali – teadmises, et kui ka esituses vaid „pükse väristatakse,“ siis Giuseppe Verdi muusikaga ei saa alt minna. Olgu kohe öeldud, et vaimustusin nii muusikast kui lavastusest, mulle meeldib Estonia julgus katsetada.

Avamängu ajal jäi aega harjumiseks tavatu lavakujundusega. Kullakarvalise suurejoonelisuse asemel oli laval eemaletõukavalt standardne hotellituba. Petseri või Pariis, Tokio või Tambov – selliseid tube leiab reisifotodelt üle kogu maailma. Hotellivoodis ärkas Radames, kes nägi oma maikasärgis välja nagu mõne trenni vahele jätnud Mihkel Kunnus. Osatäitja Michael Wade Lee hämmastav sarnasus kultuurikriitikule andis veidra tõlgendusnihke, kuid Lee kõlav ja kaunis tenor suunas tähelepanu kiirelt ooperirajale tagasi.

Muusikavõhikuna on mu muusikamõõdikuks külmavärinad – kas muusika toob kananaha ihule? Tõi küll! Nii Lee, Heli Veskus Aidana, vaimustav Monika-Evelin Liiv Amnerisena kui soliste loožides ümbritsev koor ja orkester Vello Pähna juhatusel. Lavastusest käisid läbi äratuntavad stereotüübid kogu maailma poliitikutest, kes näevad sõda vaid ooperikulissina ja kelle suhu sobis ooperlik paatos orgaaniliselt. Neid toetas silmakirjalik preester Ramfis Denis Sedovi mõjusas esituses.

„Inimene ei muutu, kuigi muutuvad tema rõivad ja ka sõnad tema keeles,“ võiks öelda lavastuse kohta ning lisada, et „rahva suurim rõõm on võida üheskoos hüüda ja et polegi tähtis millepärast hüütakse, vaid koos teistega karjudes tunneb igaüks end vägevana ja asja, millepärast karjub, ainsa õige asjana.“ Need ei ole sõnad Aida libretost, vaid Mika Waltari romaanist Sinuhe, egiptlane (tõlk. Piret Saluri).

Kaasajast rääkimiseks kasutasid vana Egiptust nii Aida stsenaariumi autor Auguste Mariette, Waltari kui tänase Aida lavastaja Tobias Kratzer. Sinuhe ilmus aastal 1945, üle seitsmekümne aasta Aidast hiljem ning sellest loeti välja sõjajärgseid masendusmeeleolusid. Aida AD 2016 toob veenvalt lavale sama mõtte – muutuda võib aeg ja koht, kuid mitte inimese loomus.

Hotell on kultuuride kohtumispaik, sõjas ja armastuses, andutakse ja unustatakse, siit minnakse lahingusse ja jälgitakse teleriekraanilt võidumarssi. Sõja tegelikud võitjad ei käi ise lahinguväljal, ka lavastuses lasid nad võidetud maa endale seljakotiga kohale lohistada. Teise vaatuse ajal on terve lava kaetud liivaga – lõpuks jääb kõigest vaid Liiva-Annus, sest „aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres.“ Jälle Sinuhe, kuid Aida kinnitab, et nii on ja jääb.

Küllap voolas enamik sümboleid ja viiteid minust liivana läbi, veidi ehk kriipides, kuid märgatavaid kahjustusi jätmata. Vaevalt oligi lavastaja ja kunstnik Rainer Sellmaieri eesmärk leida ideaalne vaataja, kes mõistaks kõiki võimalikke tõlgendusi. Vana ooper ja uus lavastus lõid ladusa terviku, värske ja nauditava mängu tähendustega.

PS! Viru ja Estoria hotellides ei leia lavastuse jubedaid standardtube. Oma külalistele pakume kohalikku disaini, rohkelt värve ja hubasust.

PS!PS! Heli Veskus ja Tobias Kratzer korruseteenindajana meil tööd ei saaks. Esiteks ei panda puhast lina vahetades kasutatud padjapüüriga patja voodile tagasi, vahetatakse ikka kogu pesu! Teiseks oli baarikapp ilmselgelt liiga täis laotud, nii et terve koor sealt endale pudelid pihku sai.

PS!PS!PS! Laske veel võhik ooperisse! Hea, et ma lavalt liiva ära ei pühkinud.

http://www.opera.ee/arhiiv/51300/