Klassik(g)a

18641606_1360485904032350_205171235_oMeil oli klass omaette
teistest eemal vanas veskikohas
kus ainus hääl oli kose kohin
ja paisust pääsend jutt
uuristas teed
järve kõrgesse kaldasse
vihm klassiaknal
ammu langetas päid ja silmi
nagu koprad puid
noorteklassist välja kasvand
piiskades paistis ookean
klassivälisel üritusel
avati kogemata korgid
klassikaline vabandus
ikka meelega korgiti
kuid koske korgiga ei sule
koprad üritasid
kahandasid ava oks oksa haaval
aga vool viis endaga
klassivahed klassivaenlased
risu ja langenud puud
murul me olime vennad ja õed
teised muidugi klassi ei näinud
ainult omad

Pühendatud klassikaaslastele Nõmme gümnaasiumi 52, lennust

Anna inimesele võim

imagebase14_18_cAnna inimesele võim ja saad temast päris palju teada. Olgu võim kui tahes väike, avab see inimese olemuse need sopid, mida on varasemalt kiivalt vaos hoitud.

Ma ei tea piisavalt juhtimisteooriatest. Küll näen aga päeva jooksul sadu ja mõnikord isegi tuhandeid juhte, kes enda sügavaima olemuse avavavad liikluskeerises. Ka nemad on väikest võimu omavad juhid, autojuhid.

On teistel tagumikus rippuvaid juhte, on vahele süstijaid, on punasetuleületajaid, on invakohale parkijaid, kõigile vilistavaid sariülbikuid ja oma suure auto võimu nautivaid väikse aruga inimesi. On inimesi, kelle jaoks ongi liiklus ainus koht, kus nad saavad võimu näidata. Mõnda inimest distsiplineerib vaid hirm vahele jääda, teistel on viisakus loomuses ka siis, kui teda keegi rooli taga ära ei tunne. Saladuskatte all võib öelda, et alati on nägijaid, anonüümsus liikluses lõputult ei säili.

Huvitavalt kombel on Eesti liikluses näha sarnane polariseerumine nagu teistes tänastes diskussioonides, sest õnneks on üha rohkem ka viisakaid, alati teisi vahele ja jalakäijaid üle tee laskvaid juhte, enesekindlaid ja teistega arvestavaid, meeldivaid inimesi. Justnagu olekski kaks Eestit, liiklusmölakad ja liiklusviisakad. Käitumine ei sõltu auto margist, võimsusest, hinnast ega vanusest, vaid ikka ja ainult inimese juhirollist roolis.

Kuidas puudutab see kõik kommunikatsiooni?

Liikluskäitumine ongi kommunikatsioon, oma igapäevasuses ehe, aus ja otsekohene, sest autojuhtimine paljastab iseloomu. Turunduskeeles – annab edasi brändi väärtuseid. Ma ei ole veel kohanud organisatsiooni ega inimest, kes kuulutaks oma väärtustena hoolimatust või mölaklust, kuid liiklus oleks justkui mingi eraldi maailm, kus tavapärased ühiselu reeglid ei kehti. Aga kehtivad.

„Ma olen nii kogenud juht, et ei pea suunatuld näitama. Algajad juhid muidugi peavad.“ „Ta on tohutult spontaanne ja energiline, kogu aeg on mitu rauda tules. Kui on vaja, siis kihutab sajaga läbi linna ja punaste tulede alt läbi.“ „See on nii kõrge auto, et ma näen politseid päris pikalt ette.“ „Mis kasu mu viisakusest on, kui igaüks sõidab mu pikivahesse sisse. Muidugi sõidan teisel sabas kinni.“

Need ei ole mu sulepeast välja imetud kommentaarid, vaid reaalsete inimeste vastused mu küsimustele. Iseloom sünnib käitumuslikest harjumustest.  Jah, ka mina olen saanud trahvi nii kiiruse ületamise kui parkimistasu unustamise pärast. Kõigil juhtub. Tuim mölaklus ei kuulu siiski eksimise, vaid väikluse kategooriasse.

Kui logoga varustatud auto liikluses sigatseb, hüsteeriliseks sõelujaks osutub telesaates elegantseid mõttekäike tutvustav poliitik või lugupeetud tööstusjuht pargib auto teistele jalgu, siis on hiljem vähe abi PR-osakonna maineehitusponnistustest. Ja vastupidi, igapäevane viisakas liikluskäitumine loob usaldust rohkem kui õline enesekiitus. Inimest iseloomustab ennekõike käitumine – lihtne reegel, mis kipub ununema.

 

Suure paugu ootuses

paukKes viitsiks käia erinevate arstide juures? Parem otsida üks korralik ekstrasensitiiv. Eesti bränd? No ei muuda mingi tööriistakast Eestit maailma nabaks! Kooseluseadus? Ei pane see kedagi homosid armastama! Alkoholireklaami piirangud? No juuakse ju ikka edasi!

Inimese loomuses on otsida midagi suurt, mis hoobilt lahendaks kõik probleemid. Igapäevane töö kui tühi vaimunärimine on selgelt ülehinnatud, väikeste sammude vahtimine tekitab vaid frustratsiooni. Isegi hambaarst paikab ühe hamba korraga, ehkki võiks samast asendist eemaldada ka ninakarvad ja kõrvavaigu.

Olen viimasel kuul aidanud Eesti Inimõiguste Keskust mitmekesisuse päeva läbiviimisel ja kuulnud samuti kaastundlikku tõdemust, et “see ei lahenda Eesti probleeme.” Milleks siis üldse punnitada?

Mitmekesine eestlus

Üle 80 Eesti organisatsiooni ja ettevõtte on ennast sidunud mitmekesisuse kokkuleppega ja tänavu liitub veel kümmekond. Need on ettevõtted, kelle jaoks tähistab mitmekesisuses (ingl k diversity) väärtushoiakut ja kes peavad oluliseks sellega tegeleda.

Eesti on olnud läbi ajaloo üsna mitmekesine. Kas meeldib või mitte, kuid see on vorminud eestlaste geneetilist koodi, toidulauda, traditsioone ja keelt, muutes kõik omaks, eestlaslikuks. Täna on Eestis põlisrahvastiku osakaal 73%, nende hulgas nii eestlased kui kõik väiksemad põlisrahvad. Kokku elab Eestis u 190 erinevat rahvust. Võrdluseks on soomlaste osakaal Soome rahvastikust u 90%, koos põliste rootslaste ja saamidega veelgi enam.

Kuumadest teemadest teavad kõik – rass, rahvus, usk ja seksuaalsus. Mitmekesisuse laiema määratluse järgi koosneme aga kõik väikestest või suurematest normikalletest, ja normid omakorda on pidevas muutumises. Teisisõnu, kui ma tahan, et minu erinevustega arvestatakse, siis arvestan ka teistega.

Milline on tänapäeva eestlus? Kas mustanahaline võib olla eestlane? Kas Eesti venelasi peaksime kutsuma vene keelt rääkivateks eestlasteks? Kas peaksime oma senistes traditsioonides ruumi tegema mõnele uuele? Kas mardipäev või halloween?

Lähiminevik ja eestluse defineerimise küsimused annavad tooni ka mitmekesisuse diskussioonis. Milleks peab Eesti Inimõiguste Keskus sellises sipelgapesas kepiga torkima? Äkki ei tegeleks, on ju siiani hakkama saadud? Vist.

First thing first

Inimlik hoiak on heita meelest kõik enda jaoks keeruline ja loota, et siis seda enam pole. Äkki piisaks, kui keskenduks ainult eri vanustele ning püüaks vähemalt erivajadustega inimeste probleemidele lahendusi leida? On ju ülejäänud kõik „europehmode imporditud“ teemad. Võiks tegeleda ennekõike majandusega ja küllap siis kõik muu paika läheb, palgalõhed ja erivajadustega inimeste probleemid ja …

Reeglina kaunistatakse see hoiak loosungiga, kus „omadega“ tuleb tegeleda kõigepealt. Ja et siis kohe tegeletakse? Ilmselt kohe, kui on välja selgitatud, kuidas neid omasid täpsemalt defineerima peaksime. Kes meist suunduks vabatahtlikult järjekorra lõppu?

Kelle erinevus on tähtsam? Kõlaks kenasti, kui esimesel päeval teeme majanduse korda, teisel kultuuri, siis võtame kartulit ja ehitame laudale katuse. Ning seejärel ongi järg jõudnud puuetega inimesteni?

Kui me peame erinevusi väärtuslikuks, siis näeme neid kõiki. Kui ei pea, siis … järjekordsed segadused rehabilitatsioonirahade ja tööjõureformiga osutavad, et kui väärtused pole paigas, siis mitmekesisusega tegelemine kauniks loosungiks jääbki. Tegelemine ei tähenda tingimata raha ja arusaadavalt kõike ei saa korraga (siinkohal suurt pauku ei tasu oodata). Kuid kes paneks erinevused tähtsuse järjekorda?

Keskendume majandusele

Uuringud kinnitavad, et kui mitmekesisusega tegeleda, siis võib sellest sündida kasu, nii majanduslik kui sotsiaalne. Kui tegelemata jätta, siis probleemid on kiired tulema. Kõlab üsna loogiliselt ka ilma uuringuteta.

Mida riigi majanduse all täpsemalt mõeldakse? Majandus oleks justkui hiiglaslik kratt, kes vaikselt nurgas uriseb ja kõigi tähelepanu nõuab, et ette valmistada suurt õnnepauku. Tootmine on majandus, tootmiskeskkond ei ole? Investeering masinasse on, investeering „pehmetesse väärtustesse“ ei ole? „Ääs huuga, alasile haamer löö“ on, aga soe kontor pole? Tööandjad on siin õnneks jämeda otsa enda kätte haaranud ja osutavad praktikas, et erinevustega arvestamine on nii kõva majandus, et haamriga pole mõtet läheneda.

Mitmekesisuse kokkulepe koondab tööandjaid, kelle jaoks on „omad“ nende töötajad, igapäevaselt ja oma väärtuslikus mitmekesisuses. See on osa majanduse ehitamisest, lihtsalt pole ühte suurt pauku, ei kohest Skype’i ega Nokiat, küll aga võimalus nende sünniks. Küsimus pole vaid uute inimeste värbamises, vaid Eesti olemasoleva mitmekesisuse parimas kasutamises.

Vastastikune austus, võrdne kohtlemine, erinevustega arvestamine peaks kuuluma normaalsete inimsuhete ja eluterve töökeskkonna juurde. Paraku pole see kõigile ja alati arusaadav ning normaalsuse eest tuleb seista nii Eestis kui mujal maailmas. Normaalsus ei sisalda probleemide eitamist, vaid nendega tegelemist. Päevast päeva ja aastast aastasse, järjekindlalt, ilma ühe suure pauguta.

Ilmunud 19.4.17 Edasi.org.

Abiks töövõimelistele

Esitasin Töötukassale küsimuse ja sain vastuse. Avaldan mõlemad ilma üleliigsete isikuandmeteta, äkki on abiks ka teistele 16-aastastele koolilastele, kellel on “õigus töövõime hindamisele” ja kaks kuud pärast eelmist hindamist “endiselt õigus taotleda puude raskusastme tuvastamist.” Edu uuele tööjõureformile ja misiganes teistele reformidele, mis inimestele aina õigusi juurde annavad.

Tere!
Me poeg X saab xx.mail 16-aastaseks. Hetkel on tal xxx xxx puue, /—/
Puue määrati talle uuesti aprillis, kuid lapse oma kehtib sünnipäevani, ehkki pärast seda on ta ilmselgelt samasugune abi vajav koolilaps edasi.
Mida puude pikendamiseks tegema peame? Kuhu minema? Kuidas see uus süsteem üldse toimib? Hetkel tundub mõõdukalt rumal poolteist kuud ühe süsteemi järgi tegutseda ja seejärel uuesti sama asja tõestada. Kas on võimalik anda kuhugi kinnitus, et e-riik ja X-road toimiks nii, et inimese andmed liiguksid otse vajalike registrite ja ametnikeni?
Heade soovidega
Peep Ehasalu, isa

Lugupeetud Peep Ehasalu

Alates 2017 aastast hindab töövõimet ja maksab töövõimetoetust Eesti Töötukassa.

Ka puudega lapsel on 16-aastaseks saamisel õigus töövõime hindamisele ja töövõime toetusele osalise või puuduva töövõime korral.
Tal on endiselt õigus taotleda ka puude raskusastme tuvastamist ja puuetega inimeste sotsiaaltoetusi Sotsiaalkindlustusametilt.
Töövõime hindamist ja puude raskusastme tuvastamist võib taotleda koos, sel juhul saab esitada taotluse kas töötukassas või Sotsiaalkindlustusametis.
Töövõime hindamine koosneb viiest sammust:
1) arstivisiit;
2) töövõime hindamise taotluse esitamine;
3) eksperdiarvamuse koostamine;
4) töövõime ulatuse otsustamine;
5) töövõimetoetuse maksmine ja vajadusel inimese nõustamine ning tööturuteenuste osutamine töötamise jätkamiseks või tööle saamiseks.
Töövõime hindamise taotluse esitamiseks tuleb taotlusele eelneva kuue kuu jooksul käia pere-, eri- või töötervishoiuarsti vastuvõtul.
Arst kirjeldab inimese terviseseisundit ja sisestab terviseandmed e-tervisesse.
Seejärel tuleb töövõime hindamise taotlus esitada töötukassale. 16 aastase lapse töövõime hindamise ja töövõimetoetuse taotluse saab lapsevanem esitada mitte varem, kui nädal enne 16 aastaseks saamist.

Taotlust saab täita mitmel viisil:
– töötukassa iseteenindusportaali kaudu https://www.tootukassa.ee/tkauth/login
– saates elektroonilise taotlusvormi (digiallkirjastatult) e-posti teel,
vormi leiate pdf vormingus meie kodulehelt: https://www.tootukassa.ee/sites/tootukassa.ee/files/tvh_taotlusvorm_puude_tuvastamine.pdf
– paberkandjal (allkirjastatuna) postiasutuse kaudu töötukassa üldisele postiaadressile.
Töötukassa teeb ekspertarvamuse põhjal otsuse töövõime ulatuse kohta, mis saab uue seaduse alusel olla:
– töövõimeline – töötamine ei ole terviseseisundi tõttu takistatud;
– osaline töövõime – töötamine on terviseseisundi ja sellest tulenevate piirangute tõttu osaliselt takistatud;
– puuduv töövõime – inimene ei ole terviseseisundi ja sellest tulenevate piirangute tõttu võimeline töötama.
Osalise või puuduva töövõime korral makstakse töövõimetoetust. Osalise töövõime puhul peab inimene toetuse saamiseks olema aktiivne: õppima, otsima tööd, töötama või olema hõivatud muu tegevusega, mis annab õiguse töövõime¬toetusele: https://www.tootukassa.ee/content/toovoimereform/toovoimetoetuse-saamise-tingimused

Lugupidamisega
xxx
avalike suhete osakond, infospetsialist

Pessimismikoolitus

Pole leidnud endale sobivat õnnekoolitust, hingamine ei vabasta ja positiivne mõtlemine ei ahvatle? Võib-olla pole sa lihtsalt selline inimene!

195 copyKas tunned hoopis, et elu on mõttetu ja lõpeb niikuinii surmaga? Oled palju edutum keskmisest eestlasest? Ilu pole maailmas enam olemaski ja peegel sakib? Teised inimesed samuti? Just, mis inimesed need üldse on! Miks peavad nad kõik olema nii lollid? Ja siis veel see meedia! On ju puhas solk ja kallutatud okse?

Kui kõik tundub täpselt nii halb, siis ära arva, et me ei suudaks lasta kõike veel hullemana paista! Tule pessimismikooli ja õpetame sulle, kuidas näha halba absoluutselt kõiges! Õpid ära tehnoloogia, kuidas see käib. See käib väga lihtsalt. Rõõm on läinud ja kannatused on alanud. Usu – lisaks enda masendusele suudad sa pärast koolitust kõik teised viia lausa meeleheitele!

IMG_2467 copyKui aga tunned, et oled rõõmsameelne inimene, kellel läheb elus hästi ja kes pessimismi enda ellu ei vaja – siis mine parem pikalt persse, kuradi veidrik!