eile olin inimene

broken-1223317_1920eile olin inimene

täna homme
liiga
noor vana
liiga
eriline tavaline
liiga
vasakul paremal keskel
liiga
must valge värviline
liiga
palju vähe teen
liiga
täna homme

liiga
inimene olin eile

Mu peeglis on hirmus hüsteeria.
Mu peegel on paranoiline.
Mu peegel on sandarmeeria.
Mina püsin stoiline.

Mu peegel ükskord isegi sülitas mu pihta,
kui ma teda naisenimega kutsusin.

Sellist asja on varemgi juhtunud. Näiteks Lumivalgekese kasuemal oli peegel, mis õõnestas pidevalt tema autoriteeti, nii et kuninganna kulges nagu lossipliidi ja peeglirusika vahel. Lumi, veri ja eebenipuu viibisid välislähetuses. Kas oli keegi sellest siis õnnelikum?

vampire-2080531_1920.jpg

Asjadest õigete nimedega

raivo-järvi-kõike-muud-kui-kukupaiPiret Kooli kirjutatud Raivo Järvi elulugu peaks olema iga poliitiku ja ajakirjaniku öökapil. Kui mõistusest ja sõnadest puudu tuleb, saab heita pilgu raamatusse ja autorilt õppida, kuidas rääkida asjadest õigete nimedega ja nii, nagu need on.

„Asjade nimetamine õigete nimedega ja nii nagu need on“ on muutunud ropendamise, solvangute ja madalalaubalise kraaklemise sünonüümiks. Piret Kooli raamat annab mõistele tagasi selle õige sisu. Autor ei jäta midagi ütlemata, kuid ütlemine teeb au kirjutajale, suhtub aupaklikult lugejasse ja austavalt kõigisse raamatus kirjeldatud inimestesse. Kõige kohal troonibki kirjutaja ülim delikaatsus ja inimlikkus, püüe mõista igaüht ja anda sõna kõigile neile, keda võimalik kriitikanool puudutab.

Kas me saame Raivo Järvist teada midagi uut? Jah. Kas võiks nii mõnestki teemast keerutada üles skandaali? Ilmselt küll. Kas on valusaid paljastusi ja ülimat avameelsust? Jah, on seda ja kõike muud, mis maalivad Järvist inimliku portree oma täies alastuses. Milles pole kollase ajakirjanduse lamedat paljastuslikkust.

Pireti Kooli tunneb kirjutajana sõnade väärtust ja jõudu. Nii joonistub raamatus inimene kõigi oma vigade, eksimuste ja kompromissidega, mis annab meile pildi … meist endast ja meid ümbritsevast maailmast. Hea elulugu räägib paratamatult meist kõigist ja tervest ajastust peategelase ümber. Me teame situatsioone, milles onu Raivo pidi tegema otsuseid, me tunneme sama iha parema elu järele, meile on tuttav vajadus näida paremad, kui me olla suudame.

Raamatu autor pole neutraalne kirjeldaja, vaid tunneb oma peategelase vastu ilmset sümpaatiat. Kui tulemuseks oleks klantspilt, võiks autori hoiakut võtta miinusena. Antud juhul ei kujutagi ette, et elulooraamat Raivo Järvist oleks kirjutatud täiesti neutraalselt positsioonilt.

Mulle ei olnud kõik Raivo Järvi valikud meelepärased. Ei tahtnud ma enne, ega taha ka pärast raamatu lugemist olla nagu tema. Inimest saab aga tagantjärele hinnata selle järgi, kas ja kuidas temast pärast lahkumist räägitakse, olgu lähedaste meenutustes või kaugemalt vaatajate silmade läbi.

Selles võiksime me kõik tahta Raivo Järvile sarnaneda. Ja inimene, kelle elu annab põhjust raamatuks, võiks soovida selle kirjutajaks kedagi Piret Kooli sarnast.

Piret Kooli, „Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI” (Kirjastus Pegasus, 2019)

sooneutraalne süvalollus

divine-486226_1920tundub et tundub
nagu polekski sugusid
nagu naised kannaks pükse
nagu sugu keelataks üldse ära
nagu mehed saaks lapsi sünnitada
nagu naised saaks nagu mehed saaks

ma ütlen haa ütlen ma

kulla inimene
vaata kuud
rahune

mis inimene haa mis inimene
ma olen kulla mees
kuldkihar jahune
kullaprooviga
kaine mõistus
hakkab vastu
mu selge pilk
taipab kohe
et su sõrm pole mingi kuu
pole jüri-, jaani- ega mihklikuu

Ajaviiteullikeste ajastu

dr-house-572353_1920Veidrate poliitikute esiletõus on tekitanud kummastust ja sundinud senistel poliitikutel endale tuhka pähe raputama. Eks nad ole ju ka päris palju valetanud, nagu poliitikas ikka. Oleks aga ebaõiglane süüdistada vaid senist poliitikat. Tuleb tõsta pilk teleekraanilt ja vaadata peeglisse.

Üllatav oli Donald Trumpi sattumine USA etteotsa, Boris Johnsoni peaministri tiitel ja „rahvalike“ sõnaseadjate esiletõus Euroopas, sh Eestis. Rahvamehed viskasid kive „eliidi“ kapsaaeda ning targemate „süüdlaste“ otsimine jätkub seniajani. Mulle tundub, et poliit-kummaliste esiletõusu põhjuseid loetledes on vähem tähelepanu pööratud telesarjade ja filmide mõjule ning fiktiivsetele kangelastele.

Telesarjad on kõige operatiivsemad muutuste kajastajad ja kasutajad, sarjad vahendavad väärtuseid. Mõnikord on nad isegi ajast ees, olles ise muutuseid loomas. Ukraina propagandaekspert Peter Pomerantsevi sõnul on teleseriaalidel, eriti kodumaistel, propagandas ääretult oluline roll. Meenutame, et Barack Obama presidendiksvalimisele eelnes aastaid telesarja „24“, kus presidenti mängis mustanahaline näitleja Dennis Haysbert. See harjutas ameeriklasi mõttega, et president võib olla ka mustanahaline. Kuni selle ajani polnud mustanahaline president masside jaoks tõsiseltvõetav, pigem tegelane komöödiates ja ulmefilmides.

Väärtused ja muutused

Tänapäeva lääne (liberaalne) demokraatia on järjekindlalt ja edukalt kaasanud ühiskonda erinevaid vähemusi. Erisuste mõtestamine, nendega arvestamine ja väärtustamine on andnud telesarjade tootjatele kuldaväärt materjali – alati midagi uut, mis aitab vaatajat raputada ja muutuvate väärtuste maailmas orienteeruda.

Kogu maailmas näidatavad ameerika teleseriaalid ja filmid, sekka põhjamaiseid, kubisevad kangelastest, kelle sotsiaalsed oskused on pehmelt öeldes problemaatilised, kuid nende väärtuseks on vaimustavad teadmised. „Dr House’i“ nimitegelane on geniaalne arst, kes ütleb otsekoheselt ja enamasti ebaviisakalt igaühele valusa tõe näkku. „Kontide“ peategelanna on inimsuhetes saamatu, kuid paljastab kurikaelu tänu oma intelligentsile. „Sherlock (Holmes) New Yorgis“ on pehmelt öeldes ekstsentriline ja tahumatu. Lohetätoveeringuga tüdruk lööb häkkides ja madistades korra majja eliidi poolt korrumpeerunud maailmas, ehkki ta sotsiaalsed oskused on olematud.

Nimekirja võib veel pikalt jätkata, kuid neid kangelasi iseloomustab kõrge intellekti kõrval hoolimatu, otsekohene ja kohati ebaviisakas väljenduslaad. Sarjad on ajaviide, me naerame situatsioonide üle, kus keegi käitub tavapärasest erinevalt, ebakonventsionaalselt. Ebatavalisusest sünnibki draama. Sarjad on meie igaõhtused kaaslased ja me ei mõista karaktereid hukka, pikapeale saame neist ja nende eripäradest aru ning hindame näilise ebaviisakuse taga peituvat tarkust.

Aga siis saab Ameerika presidendiks „ütlen-mida-sülg-suhu-toob-mees“ ja ta kohalikud kloonid maailma eri paigus järgivad eeskuju. Ajaviide ja reality-meelelahutus muutub üha realistlikumaks, elulähedasemaks. Oleme sellist kõnepruuki ja käitumist ju varasemalt hinnanud ja nautinud. Miks siis päriselus, poliitikas, peaks teisiti olema? Miks nimetame ekraanimaailma vahvat ekstsentrilisust päriselus nõmeduseks? Ameerika Trump pole Dr House ja kohalikud kloonid on kaugel lohetätoveeringuga tüdruku säravast mõistusest, kuid me oleme harjunud eeldama, et viisakuseta otseütlemiste taga on tõeline sisu. Aga kui ei ole?

Teleekraanil esinevad kangelased on enamasti diagnoosi või diagnoositud käitumusliku eripäraga spetsialistid. Spetsialisti pädevust me poliitikutelt enam ammu ei oota. Äkki peaksime nõmeda käitumise tolereerimiseks nõudma arstitõendit ja IQ testi? Poliitik, kas sul on põhjendus, miks sa käitud nagu tropp? Diagnoos? Ei? Siis ei ole sa kangelane nagu Dr House või Lisa Salander, vaid lihtsalt arutu ullike.

Kuni nad vastavaid pabereid ei esita, peame ise tegema vahet filmikangelastel ja päriselu poliitikutel, kes ei oma üleloomulikke võimeid ega diagnoosi.