Ainus ja erakordne elu

moodTänavu on jälle moes
isikupära.
Selleks on erakordselt erandlikud
erafirmad
tootnud miljard trendikat
särki.
Ole koos teistega isikupärane
indiviid!
Ära jää üksinda halliks!

Advertisements

Kolmekesi laval, toolist rääkimata

10600638_664312273683536_7790685805115367133_nMartin Alguse näidend “Väävelmagnooliad,” lavastaja Tamur Tohver. Mängivad Karin Rask, Anti Kobin ja Eero Spriit. Polygoni teater.

Aukartusest teatri ees pole ma kippunud etendusi arvustama. Kui aga lavastaja soovitab lahkelt oma mõtted üles märkida, siis ei jäta ma seda võimalust kasutamata.

Jah, laval oli kolm näitlejat ja tool, neist viimane püsis laval terve etenduse jooksul. Lavakujundus piirduski tooli ja kahe läbipaistva kardinaga. Tavavaatajal tekib alguses sellist minimalismi vaadates hirm, et lahti läheb teatrikunsti kõrgpilotaaž, mida vaid valitud mõistavad. Aga ei. Näha-kuulda sai mõistetavat ja puudutavat teksti, dialoogi kõrgtaset, kus sõna muudab tühja lava näitlejate abiga elavaks keskkonnaks.

Martin Alguse ebamugavustekitavalt hea tekst räägib igapäevaselt tuttavat lugu, argine dialoog vaheldub lüürilisemate monoloogidega. Lavastaja oskas minimaalsete vahenditega luua dialoogi taha elu, mis tekitas minusuguse vaataja pähe terve rea keskkondi ka ilma rikkaliku lavakujunduseta. Julge otsus, mille osatäitjad puhtalt välja mängisid.

Armastajapaar Kobin-Rask pandi kohe alguses suudlema ja üksteist ihaldama, välja tuli see aga liiga ettevaatlikult, et nendevahelise kire olemasolu uskuma jääda. Loo edasine areng sundis samas mõtlema, kui palju seal tegelikult kirge olema pidigi ja kui palju oli selles hoopis enesepettust, põgenemist eelmiste elude eest, enda veenmist kõikematva kire olemasolus. Raski õrna naise tugevus ja Kobini üleolev ebakindlus põrkuvad ja paeluvad, vihastavad ja sunnivad kaasa tundma. Kui naine räägib ja arutab, siis mida teeb selle peale Eesti mees? Muidugi tormab lahendama probleeme. Või pühib need vaiba alla.

Raski ja Kobini korralikku rolli oskasin oodata, kuid Eero Spriidi pea sõnatu osatäitmine üllatas ja lummas. Olen näinud Spriiti vaid üksikutes osades, lasteetendustes või Õnne 13 kogurahva härra Margnana, kelle mängimiseks ilmselt pole vajagi rakendada näitlejaoskuste kogu arsenali.

Spriidi tegelaskuju sõna ei saanud, sest insuldi läbielanu suudab üle huulte pigistada vaid paar sõna, sedagi segaselt. Spriidi mängu nüansirikkus ulatus aga sõna otseses mõttes sõrmeotstest silmadeni. Näitleja, kes suudab silmadega edasi anda viha, meeleheidet, hirmu, usku, lootust ja armastust, kuulub kindlalt näitekunsti kõrgliigasse. Hetkest, mil Spriit lavale lükati, muutus Raski ja Kobini suurepärane mäng Spriidi särava esituse assisteerimiseks. Seda otseses mõttes, sest Spriidi kehastatud vanamees vajaski pidevat assisteerimist.

Eraldi kiidusõnu väärib valgustuskunstnik. Kui lavakujundust on minimaalselt, siis mängib valguse iga nüanss, haaramata siiski eraldi rolli, vaid lastes tagasihoidlikult särada näitlejatel.

Kavalehel öeldakse, et minevik saab su kätte. Küllap on paljud soovinud kasvõi hetkeks stepsli välja tõmmata ja põgeneda. Mille või kelle eest? Enda eest ei põgene ja just enda hirmudega etenduse tegelased silmitsi seisavad. Haarates endaga vaataja.