Trikkideta raamatud

marta_varbad-220x220Hea lasteraamatu tunned ära sellest, kuidas lapsed seda kuulavad. Mis saladus peitub kahes lasteraamatus, et neid ikka-jälle õhtulugemiseks nõutakse – Marta varbad ja Anna hambad?

Epp Petrone lood on lühikesed ja lastega peredele tuttavad, isegi argised. Ei printsesse, ei suuri seiklusi. Ometigi kuulavad tüdrukud neid süvenenult ja aeg-ajalt taritakse need uuesti lugemiseks vanemate sülle. Marta ja Anna lugusid ongi kerge ette lugeda, lauserütm on kõva häälega lugemiseks sobiv ja tekst loob silme ette turvaliselt koduse keskkonna.

Et laste raamatueelistuste põhjustest paremini aru saaks – ja endal põnevam oleks – olen teinud  väikseid katseid. Kas väikelastel pole mitte ükskõik, mida ette loetakse ja peamine on hoopis ettelugeja rahulik, et mitte öelda uinutavalt monotoonne hääletoon? Võtsin lugeda uudiseid ja tegin seda samasuguse tooni ja rütmiga nagu Petrone raamatuid lugedes.

Taavi Rõivase juhitud valitsus pidas täna oma esimest istungit. Rõivase juhitud kevadkoalitsiooni ministrid andsid oma esimese pressikonverentsi ministritena täna kell 12 …

„Issiii!!!“ kutsuti mind kiirelt korrale. Ei soovita lugusid Ansipist, Savisaarest ega Ossinovskist, ehkki olen püüdnud häälde manada kõige soojemaid unetoone.

anna_hambad-220x227Või on tegemist pelga nimemaagiaga, on ju meilgi kodus Marta? Endal on tulnud pärast tulede kustutamist mõnigi kord vesta uut lugu sarjast  „Elasid kord Mirtel, Pärtel ja Marta, draakon ja nähtamatu saar …“  Tüdrukud tõdesid esimesel korral pärast loo lõppu, et „nimed nagu meil,“ kuid lugude Martaga püsib distants, samastumine pole vahetu ja nimest üksi ei piisa.

Olen püüdnud Petrone loo poole lühemalt ette lugeda. Või lisanud autori tekstile lugemise käigus „põnevamaid“ sündmusi, näiteks viib tuul emaga öösel rõdule tulnud Marta lendu või roheline sõber putukas osutub teiselt planeedilt pärit olevaks teadlaseks või issi naba on nii suur, et ulatub Nõmmelt Ameerikani …

„Issiii!!!“ Kui muidu ei püsi tüdrukutel meeles sokke jalga panna või lusikat suhu tõsta, siis nende lugude puhul ei saa midagi juurde panna, ega midagi ära jätta.

Niisama trikid lapsi ei veena, vaja on midagi rohkemat. Marta ja Anna lugude võlu on armastuses. Kirjanik armastab neid, kellele ja kellest kirjutab ning nii sünnivadki head lasteraamatud. Sellise sooja loo saatel on lastel mõnus oma sooja voodisse pugeda. Oma lapsi armastada on muidugi lihtne, kuid Epp Petrone on üks vähestest, kellel õnnestub armastus heaks lastelooks kokku kududa.

Häid jõule heade raamatute seltsis!

Advertisements

Nihilist.fmile jõuludeks

object17-444052231Sõna peab olema kõva
nagu tellis või pea või sein
nagu kivistund pilk
või kivis mõte
nagu kuusepuu mille tagant
pole näha metsasanitari
sõna on nagu erekteerunud peenis
ja üldse oleks hea öelda türa
siis oleks ekspressiivsem
ja mõni ehmataks
et kuidas see sõna nüüd kirja sai
sellises hirmsas alastuses
tekstis on aga türal hoopis teine tähendus
see on alguses nagu hüüumärk
ja lõpus nagu koma
kes on punkti pannud
oh kuusepuud
pole sellise metsa tagant nähagi

Munadeta muinasjutud

Kristin Myers„Mis raamatut sa viimati lugesid?“ „Sinist!“ „Väga huvitav, ma peaks endale ka ühe sinise ostma.“  „Aga osta kindlasti nuditud variant, selles pole nii palju häirivaid sündmusi!“ Täiskasvanute vahel tunduks selline dialoog jabur. Aga laste puhul on värvi järgi raamatu valimine ja kirjanduse nudimine täitsa normaalne?

Nädala alguse  konverentsil räägiti mh muinasjuttude järjekindlast kärpimisest, eesmärgiks lapsi koleda maailma eest hoida. Punamütsike ei vii vanaemale enam ammu algses versioonis olnud veini, vaid mahla või piima. Juba leidub versioone, kus hunt niisama pahasena ringi tuuseldab, aga vanaema peidab ennast seestpoolt lukustatavasse kappi ja enne kui Punamütsike klassikalise „Miks sul nii suured … on“ küsimusega lõpule jõuab, on puuraidur aknast sisse vahtimas. Kõik jäävad terveks, verd ei valata, kõhtu ei lõiguta ja hunt teeb niisama minekut. Ja jutu mõte oli, et … ee … igaühel võiks kodus olla seest lukustatav kapp?

Nudimise kõrval jõutakse jagada muinasjutud laste soo põhjal. Jah, on teadustöid, mis viitavad poiste geneetilisele plärinaarmastusele ja tüdrukute suhtemängudele. Samas osutavad uuringud ka selgelt nais-mees-rollide pealesurumisele kaubanduslikest vajadustest lähtuvalt. On ju meeldiv vastutulek tarbijale, kui saab raamatu tütrele roosade kaantega ja poistele sinistega. “Punamütsike” on tüdrukutele ja “Kolm põrsakest ja kuri hunt” poistele. Really? Olen mõlemaid lugenud nii pojale kui tütardele ning sootunnuseid muinasjuttude vahelt põrandale pudenenud pole.

Millised on need lapsepõlvelood, millega su lapsed üles kasvavad? Kas need harjutavad teda erinevaid tundeid ja värve täis maailmaga või jõuab puberteedieas lapseni šokeeriv teadmine, et maailm polegi vaid roosa ja sinine? Kas tüdrukud õpivad elu ainult oma ajas sündinud klassikaliste lugude järgi, kus nende rollimudel ootab kasvõi sada aastat, et prints teda suudlusega ärataks? Ja poisid harjuvad, et nendel tarvitseb abiellumiseks vaid õigel ajal kohale tulla?

Muidugi püüab raamatuturundus tabada sihtgruppi. Sihtgrupp on näiteks poisid 3-10 või tüdrukud 3-10. Laste arengutempo on erinev, kuid sel juhul peaks defineerima ju veelgi täpsemalt „5-10 aastastele tüdrukutele, kes oskavad juba kümne piires arvutada ja kellel on piimahambad hakanud ära kukkuma.“ Nagu Krista Kumberg muinasjuttude kohta kostis – kui 3-aastane on veel liiga väike, siis ei pea talle lugema muinasjutte, mida ta veel ei mõista. Aga mitte pakkuma selle nuditud olematu sõnumi ja sõnavaraga varianti. Ettelugemisel on hea võtta aega selgitamiseks.

Kaubanduslikkusega pole mõtet kaubelda. Kui nii saab kergemini raamatuid müüa, siis olgu. Mulle ei meeldi aga signaal, mis raamatu nuditud ja värvi järgi valimine lastele annab – ei pea mõtlema, värvi järgi on lihtne valida. Täsikasvanute mõttelaiskust ei tasu lastele üle kanda.

Palun ärge meile raamatuid värvi järgi kinkige! Üllatage lapsi ning siduge seekord oma poja jõulukink roosa paelaga ning pange tütre pakk sinisesse sussi. Olgu nad oma valikutes vabamad kui värvid seda ette näevad.

(Pildi olen laenanud Kristin Myersilt)