Munadeta muinasjutud

Kristin Myers„Mis raamatut sa viimati lugesid?“ „Sinist!“ „Väga huvitav, ma peaks endale ka ühe sinise ostma.“  „Aga osta kindlasti nuditud variant, selles pole nii palju häirivaid sündmusi!“ Täiskasvanute vahel tunduks selline dialoog jabur. Aga laste puhul on värvi järgi raamatu valimine ja kirjanduse nudimine täitsa normaalne?

Nädala alguse  konverentsil räägiti mh muinasjuttude järjekindlast kärpimisest, eesmärgiks lapsi koleda maailma eest hoida. Punamütsike ei vii vanaemale enam ammu algses versioonis olnud veini, vaid mahla või piima. Juba leidub versioone, kus hunt niisama pahasena ringi tuuseldab, aga vanaema peidab ennast seestpoolt lukustatavasse kappi ja enne kui Punamütsike klassikalise „Miks sul nii suured … on“ küsimusega lõpule jõuab, on puuraidur aknast sisse vahtimas. Kõik jäävad terveks, verd ei valata, kõhtu ei lõiguta ja hunt teeb niisama minekut. Ja jutu mõte oli, et … ee … igaühel võiks kodus olla seest lukustatav kapp?

Nudimise kõrval jõutakse jagada muinasjutud laste soo põhjal. Jah, on teadustöid, mis viitavad poiste geneetilisele plärinaarmastusele ja tüdrukute suhtemängudele. Samas osutavad uuringud ka selgelt nais-mees-rollide pealesurumisele kaubanduslikest vajadustest lähtuvalt. On ju meeldiv vastutulek tarbijale, kui saab raamatu tütrele roosade kaantega ja poistele sinistega. “Punamütsike” on tüdrukutele ja “Kolm põrsakest ja kuri hunt” poistele. Really? Olen mõlemaid lugenud nii pojale kui tütardele ning sootunnuseid muinasjuttude vahelt põrandale pudenenud pole.

Millised on need lapsepõlvelood, millega su lapsed üles kasvavad? Kas need harjutavad teda erinevaid tundeid ja värve täis maailmaga või jõuab puberteedieas lapseni šokeeriv teadmine, et maailm polegi vaid roosa ja sinine? Kas tüdrukud õpivad elu ainult oma ajas sündinud klassikaliste lugude järgi, kus nende rollimudel ootab kasvõi sada aastat, et prints teda suudlusega ärataks? Ja poisid harjuvad, et nendel tarvitseb abiellumiseks vaid õigel ajal kohale tulla?

Muidugi püüab raamatuturundus tabada sihtgruppi. Sihtgrupp on näiteks poisid 3-10 või tüdrukud 3-10. Laste arengutempo on erinev, kuid sel juhul peaks defineerima ju veelgi täpsemalt „5-10 aastastele tüdrukutele, kes oskavad juba kümne piires arvutada ja kellel on piimahambad hakanud ära kukkuma.“ Nagu Krista Kumberg muinasjuttude kohta kostis – kui 3-aastane on veel liiga väike, siis ei pea talle lugema muinasjutte, mida ta veel ei mõista. Aga mitte pakkuma selle nuditud olematu sõnumi ja sõnavaraga varianti. Ettelugemisel on hea võtta aega selgitamiseks.

Kaubanduslikkusega pole mõtet kaubelda. Kui nii saab kergemini raamatuid müüa, siis olgu. Mulle ei meeldi aga signaal, mis raamatu nuditud ja värvi järgi valimine lastele annab – ei pea mõtlema, värvi järgi on lihtne valida. Täsikasvanute mõttelaiskust ei tasu lastele üle kanda.

Palun ärge meile raamatuid värvi järgi kinkige! Üllatage lapsi ning siduge seekord oma poja jõulukink roosa paelaga ning pange tütre pakk sinisesse sussi. Olgu nad oma valikutes vabamad kui värvid seda ette näevad.

(Pildi olen laenanud Kristin Myersilt)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s