Pool muna juba oli

telepultParem pool muna kui tühi koor, ütleb vanarahvas ja nii on ka kultuuriuudiste toomine igapäevaselt prime time’i väga positiivne uudis. Au neile, kes kultuurile rohkem ruumi eraldasid!

Aga oota – pool muna ju juba oli kl 18.30 uudistes! Nüüd on mitte üks terve, vaid kaks poolikut muna, üks 18.30 ETV-s ja teine ETV2 kanalil 21.30. Terve muna oleks kultuuriuudised AK põhiuudiste järel ETVs.

«ETV2 õhtune programm on suunatud kultuurihuvilisele avatud pilguga vaatajale, nii et kultuuriuudiste toomine nendele vaatajatele lähemale tundub igati loogiline samm,» selgitas ETV2 peatoimetaja Marje Jurtšenko.

Selle kontseptsiooni kohaselt on kultuur endiselt midagi „avatud pilguga vaatajale,“ millest lihtsurelik aru ei saa ega peagi saama.

Kas on AK vaataja kuidagi kultuuritum? Või on igaõhtused spordiuudised suunatud kitsama pilguga vaatajale, nii et spordiuudiste näitamine kohe AK järel tundub igati loogiline? Või siis et „spordi nagu Ligi ja Ansip, aga jäta need reinraualikud ja tiitojasoolikud vigurdused inimestele, kes naudivad purkisittumist – oleme neile veidrikele niigi vastu tulnud!“

Muidugi olen sarkastiline. Hoolimata oma spordileigusest ei arva, et spordi peaks kultuuriga asendama. Samamoodi ma ei arva, et kultuuriuudised oleks midagi sedavõrd elitaarset, et need peaks osaks saama vaid valituile.

Kirjutasin novembris: Kuidas kultuurile meediapinda juurde võita olukorras, kus sport ja ilmateade tunduvad vältimatud, kultuur aga välditav? Kui inimene ei taju, et kunstinäitused, plaadid, raamatud või etendused on sama normaalne osa argipäevast kui sport ja ilm, siis on seda ka kerge ignoreerida.

Spordiuudiste edastamine kohe pärast AKd annab sõnumi, et sport on kõigi jaoks oluline. Kultuuriuudiste lükkamine teisele kanalile annab sõnumi, et kultuur ei pea kõigile kuuluma – avatumat pilku niimoodi ka juurde ei teki.

Ja siis imestame, miks me oma kultuuri ei väärtusta. Aga sellepärast, et kultuur pole kõigi, vaid ainult „avatud pilguga kultuurihuviliste“ pärusmaa.

Advertisements

Ennustus 2016

Aasta viimasel päeval sai selline suvaline mõttevool kirja. Kui midagi paika peab, olen täiega prohvet. Kui ei pea, siis olen vaid pooleldi prohvet, eksivad ju ka mangid ja pauksonid. 

Aasta algab kohe vapustusega ja algus läheb üldse üle kivide ja kändude. Kusagil kevadel hakkavad asjad saama selgemaks ning saab hakata otsustama tulevase üle. Suvi on kuum ja pooleldi päikseline. Inimeste rõõm asendub suve teises pooles millegi üllatavaga ning septembrist saab alguse vähemalt kümme aastat kestev suund, mille hämmastav ilu saab selgeks hiljemalt novembris.

Järgmine aasta tuleb pingeline just loovatele inimestele. Kes teeb rohkem liinitööd, sellel väga suuri muresid pole.

Pingelisemad ajad on mai ja november, detsembris hoog vaibub ja tiksutakse kuni lõpuni. Suur leid tehakse oktoobris, midagi, mida on otsitud juba aasta algusest peale. See ei ole siiski president, kelle tulekuga sellel leiul siiski mõnevõrra sarnasust on.

Suvekuumuses küpsevad mitmed ideed, mis öeldakse välja alles detsembris, nii et nende teostumine saab olema alles ülejärgmisel aastal. Hämmastav, et kõik vaatavad õiges suunas, aga ei näe. Alles detsember muudab paljud nägijaks.

Ennustajad ja sensitiivid saavad veelgi suurema positsiooni ning mitme riigijuhi suhe selgeltnägijatega leiab kinnitust. Ennustajad aga panevad mööda ühes olulises küsimuses, mis suvel endast märku annab.

Hoia piip ja prillid veebruaris, mais ja augustis. Ülejäänud ajal tasub hoida kinni rutiinist, et mitte suure lainetusega kaasa minna. Laine lööb, aga mitte tugevalt – nende jaoks, kellel on rutiinid välja kujunenud.

Aasta on tänavu aeglane. Kiirust soovitakse, kuid kui see aasta lõpus saabub, siis on see midagi muud, kui oodati.