Ühe ajastu inimesed

joalaSattusin lugema järjestikku Ljudmila Ulitskaja Imaagot ja Margit Kilumetsa Kuulsuse ahelaid. Üks ilukirjandus ja teine Jaak Joala elulugu. Lihtsad lood.

Tegelikult ei olnud lihtsad, igavesti keerulised, aga jutustajad lasid lool lihtsalt voolata. Muidugi pole mõtet võrrelda Ulitskajat ja Kilumetsa, ilukirjandust ja biograafiat, traktorit ja sportautot või lusikat ja labidat. Erinevad funktsioonid, erinevad kirjutajad. Ulitskaja kirjanduslikud tegelased ja Joala sattusid elama osalt samal ajal samas ühiskonnas, ja nii nad mu peas kokku saidki.

Avastasin Ljudmila Ulitskaja enda jaoks alles eelmisel aastal ja armusin. Oma raamatutes hakkab kirjanik vaikselt ja aegamööda mõne tegelase elu lahti harutama ning ühtäkki tabad end tõsiselt kaasa elamas tundmatute ja  „tavaliste“ inimeste saatustele. On ka vähem tavalisi, kuid iga inimese tavatud salamõtted ja -tunded on sama huvitavad kui kaanestaaride omad. Isegi huvitavamad, sest neis räägib „päris“ inimene, mitte kaanepilt.

imaagoKuidas mõjutab inimest ajastu ja ühiskonnakord? Kui suure tüki on inimene valmis enda inimlikkusest ohverdama ja kui suurt hinda selle eest maksma? On inimlikkus üldse kogum väärtuseid või midagi universaalset? Ulitskaja inimeseks olemise ja jäämise raamatuid on arvustatud ja analüüsitud.

Margit Kilumetsa Kuulsuse ahelatest on kirjutatud vähe. On mõned intervjuud ja hulk hala teemal, mida kõike oleks võinud veel kirjutada ja et Joala viimased kümme aastat on jäänud käsitlemata. Võib-olla peitub siin mingi kriitikute ühine kokkulepe, et kui raamatut on müüdud kümme tuhat eksemplari, siis ei vaja see enam analüüsi – müüb niigi. See tekitab küsimusi raamatuarvustuse funktsioonide kohta, aga – tsiteerides klassikuid – mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kilumets teeb päris inimesest rääkides sama, mida Ulitskaja fiktiivse tegelasega – avab Joala inimlikud valikud, ohverdused ja kaotused ning laseb lugejal otsustada, kas ja kui suure osa oma inimlikkusest tegelane kaotas. Või alles hoidis.

Joala ülestähendatud pale on sama valusalt inimlik kui Imaago Mihha. Millegipärast on staaride inimlik pool endiselt midagi, mille asemel tahetakse näha kas glamuurset üliinimest või siis põrmu paisatud jumalust. Joala ei olnud neist kumbki ja Kilumets näitab seda. Lihtsa, hästi jutustatud loona, milles ta ei püüa inimlikkust defineerida – nagu ei defineeri seda ka Ulitskaja.

Inimene on eksiv, nii miljonite ebajumal kui süsteemi väiksed inimesed. Sõltumata ühiskonnakorrast ja ajastust defineerib igaüks end tehtud ja tegemata jäetud valikutes. Ulitskaja ja Kilumetsa kirjapandus on üldistusjõudu, mis jätab ruumi rahutuks edasimõtlemiseks. Soovitan soojalt.

Advertisements

Elumängu meister

Ajarefr22n_NUKU-teater_foto-Sander-P6ldsaar-5Küllap kõigi teatriasjatundjate jaoks seostuvad Helle Laasi ja Jaanika Juhansoni nimed ammu kindla tasemega. Oma väheste teadmistega teatrimaailmast olin tabula rasa, mille Nukuteatri Ajarefrään hoogsalt vaimustavaid elamusi täis kirjutas.

Enamasti mul ei ole hea meel oma teadmatuse pärast. Harvadel juhtudel on, kui saan seetõttu ootamatu elamuse osaliseks. Viimati Polygoni teatris Eero Spriidi hiilgavat etteastet vaadates. Nüüd siis Helle Laas, kes on seni olnud mu jaoks hääl kardina tagant ja lihtsalt nägupidi teada, nagu paljud teised näitlejad.

Ajarefrään on Helle Laasi pisike monotükk, mis paisutab näitleja – tegelikult tema enda – elu valusilusaks näitlejarolli ja ajastupildi üldistuseks. Lugu pole kronoloogiliselt kulgev, kuid algus ja lõpp kordavad stseeni, mida ei saa ette ära rääkida, pool mõjust on alguse uus mõistmine ja mõtestamine etenduse lõpus. Muidugi vilksatasid lavalt läbi ka nukud, kellega vestelda ja dialoogi pidada, lavatagused taustajõud ulatasid kardinate vahelt näitlejale erinevaid rekvisiite.

Esmalt tekitas võõristust teiste tegelaste salvestatud hääled, kellega ainsana laval viibiv Laas dialoogi pidas või kelle vestlusi lihtsal vaikides pealt kuulas. Võõristus möödus kiiresti, sest hääled muutusid osaks lavakujundusest – nendega võis suhestuda, nendega mängida, aga tähelepanu püsis Laasil. Kui tõstetud kardina taga nukunäidendit vaadates ei eelda näitlejalt ilmeid või kehakeele valdamist, siis Laas kummutas selle väärarusaama elegantselt. Saali täitis iga tema liigutus ja mõistmiseks polnud sõnu vajagi, rääkis vaid hoiak, ilme või kehakeel – nauditav!

Lavakujundus oli lihtne ja lakooniline, kuid võimaldas lavastajal muuta eesriided lava katvaks ja avavaks, kostüümiks ja dekoratsiooniks. Monoetendustel kipub tihtipeale jääma tekstile liiga suur osa ja näitlejal ei jää muud kui võimalikult ilmekalt tekst ette kanda, käed taskus või taskust väljas, näpitsemas mõnda rekvisiiti või vahetamas asendeid istuvast seisvasse ja tagasi. Lavastaja Jaanika Juhansoni ja Laasi koostöö pani mängima iga ümbritseva detaili, lasi näitlejal kasutada kogu oma väljendusoskuse arsenali ja Laas ei jätnud midagi kasutamata.

Ajarefr22n_NUKU-teater_foto-Sander-P6ldsaar-8Lahti sai mängitud-räägitud näitlejatraagika, ajastutraagika, naise traagika ja inimese traagika. Hoolimata rohkest traagikast ja enda elu kõige julmemate hetkede läbimängust hoidis Laas publikut haiget saamast. Selles oli midagi ilusat, kuidas ta suhtles saali nagu lastenäidendite tavapublikuga. Valusale stseenile järgnes ikka Laasi kerge muigega osutus saalile: okas torkas, valu jäi, aga mis sest enam. Oli laval toimunu tema viis minevikuga tegelda? „Õigel“ vastusel pole tähtsust, kui näed laval kõiki oma vanemaid sugulasi, kelle tagantjärele mõistmisele Laas võib kõvasti kaasa aidata.

Iga inimese elust saab teha draamaetenduse, aga igaühe esituses ei tahaks seda vaadata. Laasi vaatamine-kuulamine oli elamus, kogenud jutuvestja meistriklass. Kui ta pärast pikka aplausi muie silmanurgas küsis, et „no mis, jääme veel siia või“, oleks julguse olemasolul vastanud, et kui ta edasi räägiks, siis jääks küll. Tund ja veerand tundus kuidagi lühike.

Ajarefrään, Nukupõnevik täiskasvanutele
Autor ja lavastaja JAANIKA JUHANSON, lavastuskunstnik SANDER PÕLDSAAR, valguskunstnik MÄRT SELL (Pärnu teater Endla), helikunstnik MAIT VISNAPUU.
Laval HELLE LAAS
Esietendus 22. veebruaril 2015 NUKU teatri ovaalsaalis

Fotod Nukuteatri kodulehelt.

Punasest varieteest tänase kabareeni

Manfred Vainokivi „Punane varietee“ on intrigeerivalt komponeeritud, varieteemaailma kulisse kergitav, delikaatsuse piire kombates hea maitse poolele jääv dokumentaalfilm. Milline on filmiintriigi tänane taust?

ETA_SC_uuslavastus2014_ foto_indrek_arula_weeb7Kohe filmi alguses heidavad Kalju Saareke (pildil) ja Ago Endrik Kerge kriitikanooli Mait Agu pihta, kes ennast küll enam kaitsta ei saa, kuid lisatud oli tema väljaütlemisi varasemate aastakümnete intervjuudest. Edasi selgitasid Kerge ja Saareke Liivimaa parimat varieteetegijat. Monteeritud oli see piikemurdva dialoogina, ehkki mõlema intervjuud oli üles võetud eraldi. Taustaks põnev sissevaade nõukogude aega, intervjuud tollaste lavatähtedega ja hoolikalt valitud arhiivimaterjal.

Autor on ise tunnistanud, et varieteest hakkas ta filmi tegema huvist ilusate naiste vastu, isikutevahelise intriigi fookus tuli tegemise ajal. Tõepoolest ajab üks pikantne kaader riideid vahetavatest görlidest teist taga ja kindlasti sai sellega rahuldatud nii autori kui vaataja huvi. Mõned lavatagused kaadrid saavad sümboli väärtuse – vanadusest küürus Saareke nooruse riidevahetust pealt vaatamas või laval särava artisti lavaootus kitsastes tagaruumides, kõrvuti pottide-pannidega. Lavaline glamuur kaob lähivaates.

Loomingulise kummarduse Saarekesele jõudis Starlight Cabaret teha Merineitsi restoranis veel vanameistri eluajal. Järelhüüdeks sobib film rohkemgi, sest osutab nii loovinimeste universaalsele tunnustusvajadusele kui žanri üldisele rollile kultuuripildis.

Balleti kergemeelne sugulane?

IMG_1080Tänapäeval korraldab statsionaarselt kabareeõhtuid ainult Merineitsi restoran Viru hotellis. Lugesite õigesti, kabareeõhtuid, Viru hotell teeb koostööd ETA revüüteatriga Starlight Cabaret. Viru Varietee Virus ei esine, vaid jõulude aegu hoopis Meritoni hotellis.

Filmis näidati ilmselt taotluslikult läbisegi mõlemat, nii et kes ei tea, siis sellele jäigi ebaselgeks, kes parajasti ekraanilt läbi tantsis. Filmi kontseptsiooni seisukohast võis sellele segadusele vaid plaksutada, nii kabaree kui varietee esindajad kinnitasid, et Viru Varietee nimi tekitab arusaamatusi mõlemale. Teisisõnu intriigid jätkuvad.

Autor ei aseta endale eesmärki žanri eripära selgitada, oma sõnul ei tunne ta seda kuigivõrd. Filmis on juttu, kuidas omal ajal joosti pärast kunstilist põlemist balletilaval varieteesse raha teenima ja kuidas balletijuhid sellesse halvakspanuga suhtusid. Võis jääda mulje, justkui oleks kabareekunst elitaarse balleti kergemeelne sugulane, kus publiku tähelepanu hajutamiseks on keegi laulma pandud. Publik võib kabareelaval ja -laudadel toimuvale küll püsti seistes plaksutada, kuid kas kabaree üldse kuulub kaunite kunstide ritta või on pelk endiste balletiartistide hiline eneserahuldus?

Siin on üks intriigi lahti seletamata sõlmpunkte, mis tingib ka filmikangelaste rahuldamata tunnustusvajaduse. Isegi kui kunagised tantsuõpetajad käisid samas koolis, on ballett ja kabaree kaks erinevat, oma spetsiifikaga žanrit, mille tipud ei suhtu ühtegi liigutusse kui haltuurasse. Pärast naeruturtsatusi väikeste omavaheliste ärapanekute ja naljakate dokumentaalkaadrite üle, jääb filmivaatajal kurb meel tollastele kangelastele jagatud vähese tunnustuse tõttu. Tipptasemel kabareekunsti tegevad inimesed on jäänud kultuurimaastiku marginaalideks ja jõuavad kultuuriuudistesse siis, kui kabareest filmis või raamatus juttu tuleb. Seetõttu oli tänaste tegijate jaoks ülimalt oluline valdkonna ühe vähese asjatundja Ülle Tomingu arvustus (Sirp, 31.10.2014).

Tänaste koreograafide ja tantsijate haridus- ja kogemustaust on klassikalisest balletikoolist erinevad ning tööpõld samuti. Kõige rohkem kuulsust koguvad ETA artistid ilmselt telesaadetes, näiteks muusikaauhindade galal või TV3 näosaates, kus keegi ei eeldagi balleti stiili ja tempot. See on ka erinevus, mida Saareke on kunagise ja tänase lavapildi vahel nimetanud – publikule ei piisa enam suled peas ringi defileerimisest. Olle Mirmele (PM, 30.1.2016) võin kinnitada, et kabareepubliku tänane vanus jääb valdavalt 25-50 aasta vahele, pole see noorte teadvusest kuhugi kadunud.

Vainokivi tuletab meelde, et oma eluõhtul küsib inimene niikuinii – isegi pärast publikumenu, ordeneid, medaleid ja preemiaid – kas see kõik oli piisav, et mind mäletataks? Olgu siis rõhutatud – kabareed teevad loomingulised inimesed, kunstnikud, kes suudavad tõsta meelelahutuse kunsti tasemele. Neid tasub mäletada.

Intriigide tausta

Kabaree on Eestis pigem kohaliku turu toode, nii oli see siis, ja ka tänapäeval on Merineitsi kabareeõhtute publikust üle 80% kohalik ning ka ülejäänud 20% jõuab kabareesse suuresti kohalike vahendusel, kes soovitavad oma väliskülalistele tasemel kohalikku meelelahutust.

Filmi tänapäevase intriigi taustal pole siiski konflikt loovisikute vahel, vaid hotelli erastamise aeg aastal 1994, mil muutus kogu me maailm. Soomlasest hotellijuhi eestvedamisel suleti varietee koos paljude teiste kahjumlike teenustega. Kindlasti mängis oma osa ka traditsioonide erinevus, Eesti kabareekultuur on sada aastat vana, samas pole põhjanaabrite juures kabaree kanda kinnitanud. Eestlaste jaoks oli see valus hoop, sest varietee üle oldi uhked. Soomlased ei näinud majanduslikku mõttekust varieteed reanimeerida, hotelli eest makstud raha tuli tagasi teenida oludes, kus terve hotell vajas kapitaalset renoveerimist.

Filmis nimetas Kerge ühe varietee koomasse jõudmise põhjuse – ettevõtjal oli kergem pakkuda odavat makimuusikat. Ta jättis aga tähelepanuta teise põhjuse, millest esimene tingitud oli – keskmine palk oli 1734 krooni kuus. Inimeste sissetulek ei võimaldanud osta nii kalleid pileteid, et varietee oleks ennast ära tasunud või oleks olnud mõttekas mõnelgi õhtul uksed lahti hoida, odavamaid valikuid oli juurde tulnud ja kogu maailm avatud. Turumajanduse olemus polnud aastal 1994 eestlastele sugugi nii arusaadav kui tänapäeval, hotellidirektorit noomis varietee sulgemise teemal isegi tollane kultuuriminister. Muidugi polnud aga riigil raha ega valmidust varietee tööd doteerida.

Tööta jäänud varieteetrupp lahkus ja registreeris Viru Varietee kaubamärgi enda nimele. Endistes varieteeruumides avati ööklubi Amigo, mis on Tallinna vanima ööklubina siiani igal ööl avatud, kolmel päeval elav muusika, neljal ööl diskorid. Turg asetab teised reeglid ja loob uued soosikud.

Aastaks 2007 oli inimeste sissetulekud sedavõrd kasvanud, et võis mõelda uuesti kabareekultuuri sõna otseses mõttes maaletoomisele, sest merd sõitvatel laevadel artistid veel esinesid. Viru hotelli Merineitsi restorani ehitati kabaree tarbeks lava. Koostööpartnerit otsides kutsuti ennast näitama ka Viru Varietee, kuid nagu filmiski öeldi, ei jõutud kokkuleppele, nimi polnud piisav põhjus. Mõningate katsetuste järel jäädi pidama koostööle revüüteatriga Starlight Cabaret, kelle etendused on läinud viimasel kuuel aastal täissaalidele.

Viru Varietee kaebas aga Viru hotelli kohtusse, süüdistades hotelli oma kaubamärgi kasutamise pärast. Väide ei pidanud paika ja varitee kaotas protsessi. Nende tõenduseks esitatud ajaleheartiklid viitasid mitte hotelli väärkäitumisele, vaid kaubamärgi tugevale kohale ajakirjanike teadvuses, Viru hotellis toimuvaid kabareeõhtuid kutsuti automaatselt Viru varieteeks. Hotell oli tulnud teadlikult turule kabaree ja hoopis teise nimega. Aga nagu Vainokivi film osutab, intriig ja segadus püsivad.

kabaree8Üheksakümnendate varietee sulgemisotsuse on seadnud kahtluse alla vaid tänane Viru hotell ise. Teised viimastel aastatel varieteeteatri või -restoraniga katsetanud on lühikese ajaga pidanud uksed sulgema. Elamusliku terviku loomine laval ja laudadel toimuvast koos täpse teenindusmustriga on väga nõudlik ja kallis töö. Žanri tasemel elushoidmine ilma riigipoolse toeta nõuab lisaks suurepärastele tantsu- ja lauluartistidele ambitsioonikaid eestvedajaid, nagu Merineitsi juht ja peakokk Margus Tammpere (pildil) ja ETA stsenarist-lavastaja Kristjan Kurm.

Kabaree või varietee

Vainokivi filmi ingliskeelsetes tiitrites oli varietee järjekindlalt tõlgitud cabaret, ehkki oleks võinud tõlkida ka variety. Eestis kasutatakse sõnu kabaree ja varietee sünonüümidena, kuid ajalooliselt ja mõisteliselt neil erinevus siiski on. Varietee on mõeldud kontsertlavale, see on koosnenud – nagu nimigi ütleb – mitmekesisest numbritevalikust, millest tänases Eestis on alles jäänud vaid tants ja laul. Kabaree alguseks on kohvikud 19. sajandi Prantsusmaal, kus külastajad ise laval esinemas käisid. Edasi arenes nähtusest juba professionaalsete artistide ja seotud programmiga show, mille kuulsaim esindaja on Moulin Rouge Pariisis. Mõlemat eristatakse ka selle järgi, kas pakutakse programmi terviklikku süžeed nagu Merineitsis või esitatakse lihtsalt omavahel sidumata tantse/laule.

Ehkki Viru Varietee on äärmiselt tugev ja õnnestunud nimi oma lühiduse ja suupärase alliteratsiooniga, oli algselt kasutusel ka kabaree nimi, mh Nõukogude Eesti Ringvaates loetleti uue hotelli teenuste hulgas nimelt kabareed kui varietee-õhtute esituskohta. Viru hotelli avamisega samal aastal, 1972, valmis muusikafilm Cabaret Liza Minelliga peaosas, mille tegevuskohaks oli 1931. aasta Saksamaa. Eestissegi jõudis kabaree mitte Prantsusmaalt, vaid sõdadevahelise aja Saksamaalt. Nii sattusid kokku kaks nõukogude ühiskonnale vastuvõetamatut asja: ameerika film ja saksa 1930ndate temaatika ning pärast nii jubedat kooslust ei tundunud nõukogude Eestis kabaree nimetus enam kuigi atraktiivne.

Merineitsi Starlight Cabaret’ ja Viru Varietee vahel nõukogude ajaga sarnast vägikaikavedu enam ei ole, sest pole nõukogude ajaga võrreldavat kohtade paljusust. Üks on statsionaarne kabaree, teine annab varieteekontserte mitmel pool mujal. Oma fännid on mõlemal.

Ilmunud: http://kultuur.err.ee/v/film/ba595085-2f46-48cf-b483-44443b379afb/kommentaar-punasest-varieteest-tanase-kabareeni