Tõsiselt naljakas Hamlet

Aeg liigestest on lahti, nii et kohe ei teagi, kas olla või mitte olla. Kaks klouni teavad, sest nende esituses on Shakespeare’i Hamlet – nende enda sõnul – lihtsalt üks komöödia või õigemini tragöödia, tragikoomiline draama,  muusikal, groteski kalduv satiir, muusikaline sõnateater, ballett, ooper, rokk operett, poeetilis- poliitiline teater või krutski ühe vaheajaga  kogu perele.

IMG_0291See viimane, plakatile asetatud määratlus, on ilmselgelt vähene ja vaene. Krutski on riugas või vigur ja kes tahaks teatris vaadata vaid vigurit! See on ainus Piip ja Tuut Hamleti juures, mida tahaks muuta, sest lubab tunduvalt vähem kui etendus pakub.

Lätlasest lavastaja ja dramaturg Lauris Gundars paistab Piipu ja Tuutu (vastavalt Haide Männamäe ja Toomas Tross) hästi tundvat või siis jagavad nad ühist vereringet, sest klounipaari rikkalik oskustepagas saab ometi täielist rakendust. Tulemuseks on rõõmus klassikapillerkaar, kus Hamlet mängitakse, lauldakse ja räägitakse publikule ja koos publikuga. Siim Aimla muhe muusikakaskaad sekundeerib sõnalise-lavalise osaga võrdväärselt, Shakespeare’i teksti räpitakse, lauldakse bluusi IMG_0235ja rocki stiilis või evergreenilikus seades.Hitiainesega algus- ja lõpulugu „Olla või mitte olla“ võiks vabalt esindada Eestit Eurovisioonil. Täpi i-le paneb kunstnik Jaanus Laagrikülli nutikas lavakujundus.

Kes Hamletit vähemalt korra lugenud või laval näinud, see tunneb tegelased, kuulsa monoloogi ja rohked tuttavad tsitaadid muidugi ära. Kelle jaoks on lavastus esimene kokkupuude klassikuga, siis ka lugu ise saab väga selgeks. Kindlasti paremini kui klassiruumis, sest tegelasi ja sündmusi kirjeldatakse üksikasjalikult. Näiteks saab ka rumalaim vaataja aru, kes on Polonius – Ophelia isa. Ja Ophelia vastavalt Poloniuse tütar. Korrates see klassikatarkus ju kogunebki, eks ole.

IMG_0277Ei minda üle piiri, ei labastata teksti. Muidugi on alati puritaane, kelle meelest ei tohiks üldse nalja teha klassika ega eksistentsiaalsete teemade üle. Et kas ikka vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või, tõstes relvad hädamere vastu, vaev lõpetada? Et siis olla või mitte olla? Minge vaatama ja saate ühe asemel sadakond vastust. Kõik õiged.

Üks pipratera kogu meepoti juures oli kah. Muul ajal ei unista ma miljonär olekust, kuid alati Piibu ja Tuudu majas käies see tunne tekib. Klounipaar koos Koogel-Moogeli, Marek Demjanoviga ja teiste abilistega ajavad unikaalset ja väga olulist asja. Oleksin ma rikas, paneksin iga kuu rahumeeli tuhandeid eurosid huugama, et nad saaksid oma asja teha rahuliku südamega ega peaks muretsema, kas pärast aastaid publikule kordaminekut jäädakse ellu või mitte. Kui mõni rikas inime või firma peaks blogi lugema, siis Piip ja Tuut Teater on koht, kuhu tasub investeerida ja peab investeerima.

NB! Köögilaulude plaat, kus Piip ja Tuur laulavad Janek Kasari lastelaule, toob alati totaka naeratuse näole. Ilmselt olen lapsemeelselt napakas ja pole veel tõsimeelselt täiskasvanuks saanud.

Advertisements

Sisuturundusest šeikspiirlikult

Mu armas kuulaja, kas  oksa  saen,Shake
kui mõtteindu asun ette kandma?
Kõik, mis teil täna räägin, on ju laen,
mis päeva lõpuks edasi peab andma.

Ma pole ihnur, võõrast kukrust kulu
on jagamisel rikkus, kaunis and.
Nii kasvada võiks sisust meile tulu
ja tuttavamaks saada võõras rand.

Kui aga kehklema jääd enda äris,
sa pimedamaks oma pilgu muudad.
Su kindel aim ehk polegi see päris,
mis arvata või sirgeks seada suudad?

Me päris teadmine on iidne hoor,
kes jagades end, püsib sajand noor.

                                                        Ette kantud 17.5 sisuturunduse seminaril.

Miks alasti?

Venus_de_Milo_Louvre_Ma399_n2Kui ühel nädalal saavad kokku Kaur Kenderi kohtuprotsess, Tarmo Jüristo artikkel ja enda ettevalmistused sisuturunduse konverentsiks, siis meenub, kuidas ma Nõukogude armees Vikerkaart ja Sirpi ja Vasarat turundasin.

Teenisin armees 1985-87, neist viimased poolteist aastat Turkmeenias. Meie pataljonis olin ainus eestlane, mis tähendas, et kuude kaupa ei õnnestunud eesti keeles rääkida. Küll aga saadeti mulle Eestist regulaarselt panderolle, kus oli väljalõikeid ajaleheartiklitest, kohalikest uudistest, tervikuna kultuuriajakirjandust nagu Sirp ja Vasar ja 1986. aastast ilmuma hakanud Vikerkaart.

Enne kättesaamist vaatas poliittöö eest vastutav ohvitser panderolli sisu läbi. Vikerkaares esitleti mh kunstireprosid, peamiselt kaasaegsest kunstist. Ja häda mulle, sest ühest ajakirjanumbrist tuvastas ohvitser, küll häguselt, kuid ilmselgelt alasti naise pildi.

„Lootsite pornograafiat sisse smugeldada?“ küsis ohvitser, olles mind vaibale kutsunud.

Küsimus tabas mind ootamatult, sest vanematel polnud kombeks mulle pornot saata, kust pidi nõukogude inimene seda üldse hankima. Kui ma nägin ohvitseri viidatud reprosid aktimaalidest, siis oli mu esimene vastus, et see on ju kunst. „Mis siis?“ ei saanud ohvitser aru.

Ma ei ole ei enne ega pärast pidanud vene keeles kunstist sedavõrd kirglikult rääkima. Oleks mul olnud abiks Tarmo äsjane artikkel, ehk oleksin saanud ajakirja tervikuna säilitada, kuid pärast mu paariminutilise kunstikäsitluse ärakuulamist vaatas ohvitser mulle otsa ja küsis stoilise rahuga:

„Я понимаю, я понимаю. Но почему голая?“ Ehk loomulikult mõistis nõukogude ohvitser kunsti olemust, ei ole probleemi, kuid miks oli pildil olev naine alasti? Tõepoolest! Ma ka ei teadnud, mis kunstnikul küll arus oli. Jõudsime kompromissile, et saan ajakirja sisu endale, kui ohvitser on pornograafilised leheküljed vahelt välja rebinud.

Ja üldse, väeosas on olemas värsked ajalehed nagu näiteks Krasnaja Zvezda, miks peab üldse Eestist mingeid ajalehti saatma, uuris ohvitser edasi. See oli viide Sirbile ja Vasarale. Kui ma tõlkisin ära ajalehe nime, siis ohvitser küll leebus, kuid näitas üles seda suuremat arusaamatust – kui ei ole isegi porno, vaid Krasnaja Zvezdaga üsna samakõlaline. Kirjutab kultuurist? Siis ikkagi porno sirbi ja vasara nime all?

Lõpuks sai minu turundusoskus otsa ja tõdesin, et meie ajalehepaber on peldikus kasutamiseks palju pehmem kui kohalik. Ohvitser mudis kultuurilehte asjatundlikult näppude vahel ja noogutas mõistvalt: „Ну вы, французы …!“

Kultuurileht oli saanud kõrgeima heakskiidu ja vanemad võisid panderolle edasi saata. Kahju ainult, et kolmkümmend aastat hiljem esitatakse samu küsimusi eesti keeles. Oleks Kender oma loo ajalehes avaldanud, oleks saanud vähemalt pehmele paberile viidata.