Meie igapäevane Untitled ja õuduslahe

Miksteatri Prügi“ ja Zuga ühendatud tantsijate lastelavastus „meeleKoluSõltumatu Tantsu Laval. Väljusin kahel päeval järjest oma mugavustsoonist. Oligi ebamugav.

Prügi

prygi2Prügi esituskoht Telliskivi loomelinnaku Kollases saalis oli külm ja kõle, publikut tervitas laval undav soojapuhur. Omal ajal oli ikka „korralik“ teater, mitte selline nagu need tänased ebamugavad. Miks ei tehta teatrit teatrimajas, kus on puhas, soe vesi, radiaatorid ja puhvet? Ja vaheajal saab koridoris ringiratast jalutada. Ei – kuradi hipsterid kogunevad ikka kusagil räämas peldikus, kus iga poetatud sõna ja heli muutub võrdluses keskkonnaga sügavmõtteliseks süvakultuuriks.

Grumpy old man minus rahunes alles siis, kui lavale tulid näitlejad, kes panid sõrmenipsust rahva endaga kaasa plaksutama. Reigo Ahven on aastaid erinevatel üritustel rahvale rütmi õpetanud ja karismaatilisel mehel polnud probleeme mängida publiku nagu rütmipilliga.

Lavastuse idee on iseenesest lihtne – laval lagastatakse ohjeldamatult, visatakse kõik hetkel mittevajalik maha ja püütakse puhtana hoida vaid sümboolset rohelist ringikest lava keskel. Kuni ka see enam ei õnnestu ja antakse alla. Etendust vaadates meenus Kaur Kenderi UNTITLED-12, mille kohta autor on öelnud, et tahtis tekitada oma tekstiga lugejas maksimaalset vastumeelsust, võõrutusefekti. Prügi süüdimatut laialilaotamist oli ühtviisi vastumeelne vaadata, selle erinevusega, et lapsepilastajaid on tunduvalt vähem kui süüdimatuid prahiloopijaid.

Teatri reklaamist võib lugeda, et Miksteatri uuslavastuses “Prügi” annavad neli näitlejat prügile uue elu – nad võtavad rütmipillidena kasutusele kõikvõimaliku olmeprügi, millega saab helisid tekitada. Laval näitlejad, rütmid, flamenko ja palju prügi.

Rütmides ja flamenkos oli tunda kirge, mis ei lasknud publikut tunni aja jooksul kordagi haardest välja. Maria Rääk oma punase rätiga flamenkot tantsimas viis meeleolu meie laiuskraadist tunduvalt lõuna poole, Ahven mängis kõigel, mis vastu kõlas ning Loore Martma ja Kristo Toots sulandusid sujuvalt ansamblimängu. Kõige mõjusamad olid stseenid piknikult, kus ühekordsed nõud ja õllepurgid lendasid söömise-joomise ajal sünkroniseeritud rütmis. Inimene ongi nagu prügitootmismasin oma harjumuste ja ükskõiksusega. Oli täiesti arusaadav, miks selline etendus just kõledate seinte vahele sobib – mugavas teatrimajas sumbuks sõnum vaataja komfortsusse. Nüüd oli ebamugav.

Minu jaoks oli siiski liiast lõpustseen, kus rohelisele vaibale kuhjatud prügi pöörati koos vaibaga ümber ja vaiba teisele küljele oli joonistatud maakera mandrid ja ookeanid. Liigutus meenutas minuvanusele kunagisi agitbrigaade, kes reipas rütmis mööda NSV-d sõitsid ja näitlike õppevahenditega samuti maailma parandasid. Vaiba alla lükatud prügi oleks mu jaoks olnud täiesti piisav sümbol, mõistmaks, et maailm on ohus.

Ühe asja tahaks veel õiendada. Saal võib olla räämas ja külm, kuid mind on õpetatud näitlejate tööd – nagu tööd üldse – austama. Kui näitlejad on laval, siis on suhteliselt nõme sisse marssida ja rahulikult ringi vaadates vaba kohta otsida. Nii saabus mitu inimest. Kui hilinesid, oled madalam kui muru ja ei tõmba näitlejatelt tähelepanu! Võib-olla on see uus normaalsus, aga häiriv igajuhul.

meeleKolu

Teise ebamugava elamuse pakkusid ZUGA ühendatud tantsijad Helen Reitsnik, Kärt Tõnisson, Tiina Mölder, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma, Päär Pärenson. On üks kunstiliik, mida mul on olnud alati raske vaadata – moderntants. Mõistusega saan kõigest aru, suudan ehk analüüsidagi, kuid tundetasand jääb paraku puudutamata. Puudused koduses kasvatuses, ei muud.

Ma ei soovi aga sugugi, et me lapsed jääksid sama piiratuks kui mina. ZUGA on ainus järjepidevalt ja regulaarselt lastele tantsulavastusi loov tantsukooslus Eestis ja nii said kõik kolm (15, 8 ja 6 a) kaasa ja etendusele. Hoolimata murdeealise järjekindlast protestist.

“meeleKolu” rääkis vihast, rõõmust, kurbusest ja paljudest teistest tunnetest. Kuus tantsijat esitasid valguse ja heli saatel erinevaid emotsioone ning näitasid tohutul hulgal võimalusi lihtsate ja väikeste vahenditega laste huvi üleval hoida. Väike publik elas kaasa ja võimalusel osales – puhus õhupalle, roomas nööride alt lava keskele ja kommenteeris. Minu jaoks olid väikse publiku kommentaarid ja miksid tänuväärt aines, mis õpetas ka enda tähelepanu suunama õigesti, ehk põnnide sõnade järgi.

Väga palju oli huvitavaid detaile, kus näiteks tantsijad olid tardunud mingisse asendisse ja nende taskulambiga valgustamine andis erinevate nurkade alt erinevaid varje. Kohati jäi lausa mulje, et liigub tantsija, mitte tema vari. Pika nööriga läbi mängitud kujundeid võiks rääkida füüsikatunnis, ilmestamaks mõjude ja vastumõjude või inertsi teemasid. Ja publik mõistis, et meeleolu saab kehaliselt edasi anda isegi koolikotid peas, nii et nägu paista ei ole.

zuga2Valgus ja heli olid meeleolu või meeleKolu loomisel olulised, kohati lausa õudu tekitavad. Kaheksaaastase sõnul oligi etendus „õuduslahe.“ Mul on hea meel, et see teda kõnetas ja ta hiljem kodus lasi endale erinevaid tundeid ette öelda, et neid samamoodi kehakeeles etendada. Kuueaastase jaoks oli kohati liiga palju pimedust, mistõttu ta vaatas pool etendust koos emaga kaardina vahelt piiludes. Korralik preemia oli pärast etendust jagatud kakao ja ostetud kodune jäätis.

Kahtlemata arendab meeleKolu just väiksemate laste ruumi- ja liikumistaju ning kõnetab. Kui oleksin seda vaadanud televiisorist, siis oleksin sügavalt kahelnud, kas see lastele ikka midagi annab. Nüüd sain kohapeal veenduda, et annab. Ma ei tunne laste teatrimaitset ikka üldse.

Murdeealise jaoks oli etendus täiesti arusaamatu võimlemine, mis jäi arvutimängude ja internetimaailma kõrval auhinnalisele teisele kohale. Polnud mõeldud tema vanusele. Porinast hoolimata möönis ta siiski, et ükski kogemus ei jookse mööda külgi maha. Ka mina ei pea kõike armastama, kuid ilma erinevate kogemusteta on oht, et aju tõmbub kokku väikseks rosinaks. Seda tuleb iga hinna eest vältida.

Advertisements