Lolluse summa

Mul on teooria, et maailma lolluse summa on konstant. Unistus on kah – mis oleks, kui lollusele saaks panna piiri? Paraku on sel unistusel teooriast tulenev takistus.

Viimasel ajal on silma torganud, et vaidlema hakatakse kusagilt keskelt, ilma põhimõisteid selgitamata. Nii eeldati brändirahnu puhul, et kõik mõistavad brändi üheselt ja seda pole vajagi lahti seletada. Nii paistab see olevat ka lolluse üle vaidlemisel.

imagebase5_31Jälgisin äsja Facebookis keskustelu teemal, kas Donald Trump on loll või mitte. Argumentidena esitati ühelt poolt Trumpi pehmelt öeldes põrutavaid väljaütlemisi. Teisalt leiti, et inimene on ikkagi käinud ülikoolis, vist isegi mitmes, ja sealt ikka päris lollid läbi ei pääse. Edasi keskendus vaidlus küsimusele, kas suure raha eest on võimalik hea ülikool lollina lõpetada või mitte. Aga mis on see lollus, millest räägitakse?

Kunagi ohkas üks mu õppejõududest, et lolle on protsentuaalselt kõikjal sama palju. Viidatud vaidlus eeldas, et ülikoolis või vähemalt ülikooli õppejõudude seas lolle pole. Mu teooria järgi on. Lolle on sama palju nii ülikoolis, tehases, valitsuses, riigikogus, ministeeriumis, koolis, ehitusel kui igas muus süsteemis.

Lollus ei ole mingi universaalne kogus teadmisi. Ülikooli loll erineb oluliselt lollist kraavikaevajast ja loll valitsuses on teistmoodi silmapaistev kui loll liinitööl. Loll president erineb lollist ärimehest. Võib öelda, et tark ärimees võib olla loll president või et targast presidendist võib saada loll ärimees.

Lollus on oma pädevuse piiri ületamine, kriitikavabalt.

Ärge saage valesti aru – me ületame oma pädevuse piire pidevalt, see kuulub õppimisprotsessi. Suuresti tugineb maailma areng lollidel – kõik targad teavad, et mõni asi lihtsalt ei tööta. Siis tuleb mõni loll, kes ei tea ja paneb asja tööle. Googeldus sõnapaariga “piiritu lollus” annab üsna omapärase tulemuse.

piiritulollusTuntud on ka väljend “kasvamine oma kohustuste kõrgusele,” ehk inimene tunnistab oma piiratust, kuid õpib ja areneb. Tahaksin endast niimoodi mõelda, aga eks väljaspoolt ole paremini näha. On üsna kindel, et olen korduvloll, selle leebes tähenduses.

Seepärast ei pea ma oma pädevuse piiri ületamist ehk leebet lollust halvaks.

Halb on see, kui puudub enesekriitika ja soov areneda, juurde õppida. Inimene, kelle arvates pole tal elus enam midagi õppida, ei ole vana, vaid lihtsalt karmimat sorti loll.

Vaimne piir on alati ohtlikum füüsilisest, kivist ja traadist ehitatud piirist . Kui inimene või riik on piiratud, muutub lollus piirituks. Ja lolluse konstant lööb kõikuma.

Advertisements

Kõik tunnevad pobisejat

„Pobiseja üks selline veider mutike, milliseid leidub igas linnas. Kui ta tänaval kõnnib siis ta pobiseb kogu aeg midagi. See on salapärane. Inimesed peavad teda veidrikuks,“ ütleb lastelavastuse „Pobiseja“ tutvustus.image-php

Mina ühtegi pobisejat ei mäleta, aga erinevaid veidrikke oli lapsepõlve Nõmme täis. Olid kohalikud parmud, kes maika väel poe taga õlut libistasid ja kohmetult möödujaid teretasid. Üks lühikest kasvu joodik käis alati moeka nahkpintsaku ja poppide alt laiade teksapükstega, meenutades oma kõikuva kõnnakuga „Nu pogodi“ hunti. Olid vanatädid, kes möödaminnes kommi või õuna pihku pistsid.

Olid ka üksikud kurjad või kurjad üksikud vanainimesed, kelle kohta räägiti hirmu ja õuduse lugusid. Ühe vanamehe kohta “teati”, et ta vihkab lapsi, sest kord olevat ta üle aia kukkunud koolimütsilt mõõdud võtnud ja miilitsasse saatnud. Igasuguseid inimesi oli, peamine oli aga põnevus ja salapära, mis selliseid kummalisi olevusi laste silmis ümbritses.

„Pobiseja“ tõi meelde üsna mitu sellist tegelast. Katrin Valkna kehastatud pobisev tädike kandis iga ilmaga paar numbrit suuremaid kummikuid, ebamäärase lõikega kitlit ja mütsi, mis meenutas lendurite peakatet (sellist tahaks endalegi). Metamorfoos noorest naisest pobisevaks mutikeseks käis kiiresti ja nappide vahenditega, sujuvalt aitas rolle vahetada Venno Loosaare muusikaline kujundus, tekitades kord pinget, kord ootusärevust. Laval võis näha lapsepõlve meenutava jutustaja korduvat muutumist pobisejaks ja tagasi, vahepeal said lapsed pihku vanu asju. Ka mõnele täiskasvanule usaldati jõukohaseid ülesandeid.

Lugu oli lihtne ja lihtsalt jälgitav, teemaks justkui taaskasutus, kuid otsest näpuviibutust polnud. Tuntav oli dramaturg Piret Jaaksi pikaajaline suhe Lets do it world maailmakoristusaktsiooniga –hoiduti liigsest moraliseerimisest ja keskenduti pigem taaskasutuse põnevamale küljele, kummalistele asjadele, millega tänapäeva lastel puudub igasugune kokkupuude. Mulle siiski miskit meenus. Näiteks puust pesutangid, millega pesu masinast või katlast välja õngitseti. Samasugused leidsin oma pesuköögist, kus juba 50 aastat pole pesu pestud, aga ruumi nimetus on säilinud.

Vanadele asjadele oleks võinud isegi rohkem tähelepanu pöörata ja nende funktsioone selgitada. Praegu näidati mõningaid viise, kuidas asjadest midagi uut saab. Võib-olla oligi eesmärk jätta osa vastuseid kodus vastamiseks. Lavastuse eelkooliealise sihtgrupi jaoks on 40 minutit just paras pikkus, et tähelepanu ja huvi püsiksid. Väga palju erinevat lühikese aja sisse ei mahugi.

Eraldi komplimenti väärib Kristel Maamägi kunstnikutöö. Lavastuse jaoks oli loodud (taaskasutus) papist väike linnake majade ja tänavatega. Nii toodi vaataja ette terve linnaosa ja näitleja võis näpuga osutada, kus keegi parajasti elas. Karbis helendav taskulamp oli täiesti piisav, et papist karbikesse elu tuua.

Idee ja lavastuse autor Marek Demjanov on võtnud rääkida tänuväärsel teemal mõnusalt kerges vormis. Eelkooliealist köidab hästi räägitud lugu, mõned veidrad asjad ja inimesed – peaasi, et saaks esitada „mis“ ja „miks“ küsimusi.

NB! Täiskasvanu arvamusele on andnud heakskiidu 8-aastane vaataja. Kuueaastase jaoks oli tekst veidi pikk lugeda, kuid tema jagab omakorda kaheksaaastase heakskiitu.

Lastealavastus „PobisejaPiip ja Tuut Mängumajas, lastele vanuses kuni 3-7 eluaastat. Idee ja lavastus Marek Demjanov, dramaturg Piret Jaaks, muusikaline kujundaja Venno Loosaar, kunstnik Kristel Maamägi, graafiline disain Maite Kotta, peamistes rollides Katrin Valkna.

Väga-väga kallis ja imeline koolitus

393px-pulitzerHei, sina, kes sa ei suuda oma valdkonda maakeeli ja arusaadavalt teistele selgitada, tekitades paksu verd nii endas kui teistes! Olgu tegemist brändimise, disaini või mõne muu uueaja märksõnaga – sina pole süüdi! Süüdi on kaasaegse Eesti elukorraldus, kus pole toatüdrukuid! Joseph Pulitzer ju õpetas, et “ära kirjuta kunagi seda, mida ei suuda mõista sinu toatüdruk” – nii kirjutatakse ja räägitaksegi täitsa mõistetamatult!

Õnneks on olemas minu väga-väga kallis ja imeline nädalane koolitus, mille sisu on alljärgnev.

1. päev. Igaüks läheb külla oma vanematele või vanavanematele. Veel paremini sobib võhivõõras vanainimene, mida üksikum, seda parem. Valikul mängib olulist rolli vanainimese vähene või suisa olematu võõrkeeleoskus ja vanus vähemalt üle 80 eluaasta. Arvutit ei tohi kaasa võtta, nuppudega mobiiltelefoni võib.

Koolituspäeva sisu seisneb vanainimesega suhtlemises. Väga hästi aitab kaasa nende mälestuste kuulamine ja muredesse süvenemine. Esimesel koolituspäeval brändist rääkida ei tohi. Seda reeglit võib olla raske järgida, sest kangesti tahaks kellegi omasugusega mõtteid vahetada, kuid esimesel päeval peadki mõtlema vanainimese peale. Tema tahaks ka rääkida ja tal on põnevaid mõtteid, kui neid päriselt kuulata. Võta vastu kogu toit, mida sulle pakutakse.

Päeva lõpus peab iga koolitusel osaleja mõtlema, mis kasu sellisest vanainimesest üldse on. Näiteks mõtle, kuidas sa siia sattusid. Mõtlema peab täiesti üksi, keegi ei tohi aidata.

2. päev. Nüüd räägi vanainimesele, kuidas sa tahaksid muuta Eestit ja kogu maailma. Kasutada ei tohi ühtegi võõrsõna. Kui sa ei tea, millised on võõrsõnad, võid „Võõrsõnade leksikoni“ kaasa võtta. Bränding on ka võõrsõna, ehkki seda trükitud leksikonis pole. Eriti keeruline on vältida sõnu nagu visioon, strateegia, kontseptsioon, formaat ja platvorm, aga vanainimene julgustab sind otsima uusi lahendusi.

Ole aus! Kui sa ei taha maailma ega Eestit muuta, siis mine koju, sinu jaoks on koolitus lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui siiski tahad muuta, siis kuula, kuidas vanainimene sind toetab. Või siis räägib, kuidas on sinusuguseid ennegi näinud. Seda vestlust võid jätkata terve päeva. Õhtuks old-people-crossing-the-road-md on vanainimesel aeg lõpuks teada saada, mis on bränd. Nüüd sa ju oskad seletada, eks! Enne magama ei saa.

3. päev. Jäta vanainimesega südamlikult hüvasti. Kui sa ei kavatse enam kunagi tagasi minna, siis on sinu jaoks koolitus lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui inimlik suhtlus endast kogenumaga jättis mingi jälje, oled koolituse esimese osa läbinud. Oled avastanud endas inimliku oskuse kaasa tunda ja kaasa elada inimesele, kes on üks neist, kellele brändi ehitada.

Koolituse üks paratamatuid kõrvalmõjusid on suhtluspartneri parem mõistmine, mis tuleneb äsjaomandatud inimlikest oskustest. See on umbes sama asi nagu empaatia, millest oled kindlasti kuulnud mõnes reklaamikampaanias, millega kogutakse raha nii lähematele kui kaugematele abivajajatele. Vanainimene ei vajagi abi, nii ta sulle ütleb. Aga koolituse selles etapis sa juba taipad, et päris nii see pole. Sa oled loonud ju teise inimesega suhte ja oleks südametu tema maailmast jäädavalt lahkuda. See mõjuks halvasti ka brändile.

4. päev. Nüüd mine mõnda tootmisüksusse, tehasesse, farmi või kombinaati, eelistatavalt maapiirkonnas. Sobivad ka suurehitused või teeehitusobjektid. Astu sisse ja hakka neile kohe brändist rääkima. Kui saad peksa, on koolitus sinu jaoks lõppenud. Väga-väga kallist koolitusraha ei tagastata.

Kui sa peksa ei saa, oled edasijõudnud ja koolituse esimesest osast on olnud kasu. Tehases pead sa kõigile selgitama, miks sa Eestit muuta tahad ja arvestama, et sind peetakse napakaks. Kui sind napakaks ei peeta, oled läbinud järgmise koolitusetapi. Kui peetakse, võid siiski koolitusel edasi viibida – oled ju niigi kaugele jõudnud.

Pärast tööpäeva lähed kaasa mõne pereinimesega ja sööd nendega koos õhtust. Suhtled nii vanemate kui lastega nutiseadmeid kasutamata, ennekõike kuulad, mida nemad räägivad. Sobib ükskõik milline perekonnavorm, ei pea olema isa-ema-laps(ed).

lapsÕhtusöögilauas püüa vältida väljendeid nagu mõttetu elukutse, maakad, pööbel, prole või mõnda muud vestluspartneri erinevat elukogemust rõhutavat seika. Üldse püüa laua taga istudes kasutada väljendit “meie”, istute ju ühe laua taga. Vastastikune austus aitab suhtlusele üllatavalt palju kaasa ja on võimalus, et saad veelgi targemaks. Lapse olemasolu peres on sinu ülesande seisukohast siiski hädavajalik, sest neile pöörad eritähelepanu ja selgitad, mida bränd tähendab. Üle 10 aastane laps ei kvalifitseeru, pead leidma mõne nelja kuni kümne aastase. Kui ei leia, mine järgmisse perekonda ja korda harjutust.

5. päev. Varahommikul suundu turule, näiteks kalaturule. Püüa leida mõni eesti keelt mittevaldav venelane, ja räägi talle, kuidas sa aitad tal tulevikus rohkem kala müüa. Inglise keelt selle ülesande puhul kasutada ei tohi, mis siis, et sa vene keelt ei oska. Püüa siiski hakkama saada. Kui müüja mõistab ja heaks kiidab plaani, mis sa tema kalaga teha tahad, oled eesmärgile väga lähedal.

Nüüd omad piisavat kvalifikatsiooni, et suunduda mõne üldhariduskooli õpetajate tuppa. Tohid kasutada võõrsõnu. Ülesanne on püüda pooleks minutiks õpetaja tähelepanu tundide vaheajal, et selgitada oma soovi Eestit maailmas tutvustada. Kui aega jääb, siis räägi ka brändist. Kui ta sind lõpuni kuulab, oled temalt midagi õppinud. Kui ei, siis pead rohkem pingutama. Koolitust ei tohi enam pooleli jätta, sest oled saavutamas kvalifikatsiooni, millest paljud vaid unistavad.

6. päev. Nüüd mine sõprade või endiste klassikaaslaste juurde ja hakka ilma sissejuhatuseta brändingust rääkima. Võid kasutada nutiseadmeid, ilma selleta võid imeliku mulje jätta, kuid koolituse selles etapis oleks see lubamatu. Kui vanad sõbrad sind sõbralikult välja ei naera, siis võid ette võtta kõik pealinna kontorid. Arvesse lähevad ka kontorid mujal Eestis, v.a ehitussoojakud, seal sa juba olid. Vältima peab turundusosakondi, sest praeguses etapis võib see vähendada koolituse mõju. Meditsiinitöötajad jäta rahule, neil on ilma sinutagi pingeid küllalt. Ülikooli ära samuti mine, sest seal läheks sul liiga kaua aega küsimustele vastamiseks. Nii tugev sa veel pole.

beach7. päev. Sõida soojale maale. Välismaa rannas on kerge leida mõnda välismaalast, kellele selgitada Eesti brändi. Oled sattunud õige inimese peale, kui tema esimene küsimus on, “mis on Eesti?” Minutiga pead ära rääkima, mis, kus ja milline on Eesti nii brändita kui brändiga. Võimas – oled jõudnud tõesti kaugele! Nüüd jäta välismaalane imestusest ja imetlusest lahtise suuga päikest neelama. Ise sõida koju tagasi ja maga ennast välja.

Esimene boonus!! Nädalaga oled leidnud endas üllatavaid võimeid, omandanud kõik toatüdrukule vajalikud teadmised ja suudad kõike selgitada nii oma- kui teistsugustele. Teine boonus!!! Teistsugustele pole enam vaja, sest neile sa juba seletasid. Omasugustele pole ka vaja, nad teavad niigi. Oled tutvunud väga paljude brändiehitajatega! Jah, tõesti, on ka kolmas boonus!!!! Kui tegid kõik sõidud ühistranspordiga, saad koolituse maksumusest tagasi tervelt 0,01%! NB! Boonus – koolitus sobib ka ajakirjanikele, kes leiavad nii palju aega. Seega sobib paraku vaid töötutele ajakirjanikele.

Ja seegi pole veel kõik!!!! Kui koolituse sisust jäi pihku vaid inimeste räige kastikestesse paigutamine, siis ära koolitusele üldse tule – oled lootusetu ning võitnud võimaluse saata ainult väga-väga palju raha!

Eesti brändist paljusõnaliselt

estVaatasin üleeile õhtul estonia.ee ja brand.estonia.ee lehekülgi ning silm puhkas. Välja pakutud tööriistakast on avatud, mänguline, elegantne, kasutatav.

Kas silmakargav? Mu arusaamist mööda pole see loodudki silma kargama. Küll aga ühtseks raamistikuks kõigele sellele tohutut tähelepanu tõmbavale, mida kriitikalaviin välja ei pakkunud. Ilmselt unustas. Eriti suure rõõmuga kirjutan alla tekstijuhiseid puudutavale osale – kes iganes selle kirja pani – hea töö!

Millest siis massiline kriitika? Ilmselt oli üks põhjus esitluses. Tean väga hästi seda rõõmu ja vabanemise tunnet, mis pärast suurt tööd valdab ja mida tahaks kõigiga jagada. Emotsionaalselt ja paljusõnaliselt. Oleksin astunud sama reha otsa, seepärast võtsingi sel teemal mõtelda.

Mis bränd on?

Bränd on see, mida meist arvatakse ja räägitakse. Kui meist ei arvata, siis on nõrk bränd. Kui teatakse, on tugevam. Väga tugevast brändist saab arengumootor hoolimata sellest, et suur osa maailma 7 miljardit inimesest ei peagi meist kunagi teadma.

Riigi brändi ehitamine saab tähendada ainult inimtegevuste toetamist, sest iga inimene riigi 1,3 miljonist on üks brändiehitajatest, osake tervikust.

Brändi saab defineerida teisiti, koolitustel selgitada selle olemust ja saamisviise ja … Kogu Eesti rahvas ei pea aga ennast koolitama. Esineja peab, et osata keerulist lihtsalt seletada. See on üks põhjus, miks professorid algkursusi lugesid – et säiliks elementaartasandi mõistmine.

Kommunikatsiooni põhinõue ongi vastuvõtja mõistmine. Kui ma ütlen „auto“, siis vastuvõtja võib mõelda Jaguari, mina Moskvitši, aga rääkima peaks hoopis Teslast. Kui kasutatavaid mõisteid ei selgitata, siis on tulemuseks kaos Facebookis.

Practice what you preach!

Eesti brändiga (ehk mis ei ole bränd, vaid tööriistakast brändi ehitamiseks) väljatulek oli see üks ja ainus hetk, mil kasutada meedia jäägitut tähelepanu selleks, et viia sõnum arusaadavalt kõigi brändiehitajate ehk Eesti inimesteni. Oluline esitlus tuleb läbi harjutada sekundilise täpsusega, see peab olema – nagu tööriistakasti tekstijuhend ette näeb – selge, enesekindel ja sõbralik.

Esitluse alguses oli aga üle poole tunni spetsiifilist erialaslängi brändi vajaduste selgitamiseks ja särasilmset kiitust millegi aadressil, mida teised veel näinud pole. Kiideti head meeskonda, „Eesti parimaid inimesi ja tippude tippe.“ Kindlasti nad seda oma valdkonnas ongi, ka hea töö rääkis iseenda eest.

Inimeste tähelepanu on tipus 7 minutit. Esitlusel kulutati tund väärtuslikku aega erinevate inimeste kõnedele, mitte 10 minutit selgesõnalisele asjast rääkimisele. Kui tuli peaesineja kord, siis saime teada, et „meil on unikaalsus kogu maailmas. Üheski riikottgis pole nii laiapõhjalist süsteemi, millega saab katta kõik valdkonnad. Ja siis on meil siin selline platvorm, mis tegelikult ei ole logo, vaid selline rändrahnust inspireeritud töövahend, mida saavad kõik kasutada ja selle taga on lugu, et meil on väga palju rändrahne, mis inimestele jääb meelde …“

… aa … et siis … NO SELGE, KURADI SIILI OKSE TEGITE!

Peaesineja oli lõpus, liiga paljusõnaline ja ei keskendunud selgele sõnumile. Tundub, et esineti üksteisele, pühendunute seltskonnale saalis, kuid mitte ülejäänud Eestile kaamerate taga. Seda nimetataksegi lähipimeduseks, kus eeldatakse palju sellist, „mida kõik ju niigi teavad.“ Ei tea ja ei peagi teadma.

Konflikt on alati uudisväärtuslik klikimagnet. Meedia leidis konflikti rohelises rändrahnus, mida tegijad ei suutnud eraldi intervjuus selgitada. Esitlusel oli see üsna arusaadav detail, eraldi selgitus muutis selle aga millekski, millest vaid pühendunud aru saavad. Muidugi ajab närvi. Eelnevale Eesti kiitusele rääkis vastu selle detaili trükkimine Indias valmistatud kotile. Kas rahnud on hea või halb mõte, ei omanud pärast kõike seda enam mingit tähtsust ja kogu pahameeletorm keskendus „rõvedale plönnile.“

Kuidas edasi?

Ideaalis oleks esitluse järjekord võinud olla selline: a) Mis on bränd? Selgitus ühe lausega, et kõik sellest ühtmoodi aru saaksid. b) Mis tulemus oli meie tööl? Tööriistakast brändi ehitamiseks, ehk abivahend teile. c) Miks on see kasulik kõigile (valdkondade kaupa)? d) Mis edasi saab? e) külalisesinejate, ministrite ja kasusaajate kinnitused, et just seda meil vaja oligi, küsimused-vastused.brand

Siiralt – ma elan kaasa ootusele, et kohe-kohe öeldakse: „näete  kui osavad me esitlusel olime, panime rahva rääkima! Ja siin on plaan negatiivse vastukaja muutmiseks.“ Ilmselt siiski oli esitlus läbimõtlemata emotsionaalne etteaste, mida niimoodi peakski võtma. Ja kogemusest targemana edasi minema.

Kõige rohkem loodan siiski, et väärt tööriistakasti esitlusest hoolimata kasutama hakataks. Me oleme seda väärt, igas mõttes.

NB! Pärast pikka rohelise plönni vaatamist on see mulle üha rohkem meeldima hakanud. Just selliselt, kontekstivabalt ja maaväliselt jaburana. Võibolla oleme ka seda väärt.

Töökas ja rahuarmastav Kasahstani rahvas tänab Äripäeva

Kirjutasin kümme aastat tagasi Äripäevale artikli „Kliendileht pole reklaambuklett.“ Artikli mõte oli kinnitada, et hea kliendileht või -ajakiri peab olema hea (tava)ajakirjandus mitte reklaam. Ettevõte (tellija) on see, kes kasu/huvi lugejani toob.

Äripäev ei muutnud artikli sisus sõnagi, kuid pealkirja tegi „väikse“ täienduse: „Kliendileht pole AINULT reklaambuklett.“ Ma ei tea, miks ei sobinud Äripäevale mõte, et korporatiivajakirjandus peaks olema sama hea ja aus kui tavaajakirjandus? Palusin pealkirja korrigeerida sisule vastavaks, aga tänaseni seisab artikkel just sellise pealkirja all arhiivis.

Juhtub. Me kõik teeme vigu ja oleme tihti oma eelarvamuste pantvangid. Vana asi poleks väärt meenutamist, kui oma uue tööelu võimalusi uurides poleks sattunud paralleelselt Äripäeva sisuturunduse rubriiki ja Äripäeva akadeemia koolituspakkumisele.

Äripäev teeb oma põhitööd pühendumusega ja on teeninud ära ka minu lugupidamise. Seepärast palun järgnevat võtta sõbraliku kriitikana, millest võiks Äripäevale rohkem kasu tõusta.

Alasti sisuturunduse

koolitusel pakutakse sisuturunduse imerelvi. Sellise bravuuriga mina ennast müüa ei tihka. Päriselt, ma ei ole lihtsalt nii kõva mees.

Ma ei saa lubada, et kirjutan maailma vingeimat teksti, misjärel lugeja tahaks seda veel ja veel ja jagaks ja … ühesõnaga läheks täitsa pöördesse. Stabiilselt heal tasemel huvitavat teksti julgen lubada. Korporatiivajakirjanduse loogika on mu meelest järjekindluses, ühtses stiilis, pikaajalises suhtes. Selles mõttes olen endiselt nõus oma kümne aasta taguse arvamusega.

Äripäev lubab koolitust, kus sisuturunduse imerelvad rahva ette tuuakse: „SISUturundusel ja sisuturundusel on suur vahe. Esimene nendest on väga hea sisu, mis toetab Sinu brändi ja teine on mitte midagi ütlev reklaamtekst, mis tundub pealetükkiv ja on vähetulemuslik.“ Siin Äripäev ei valeta. Ainult et seni on nad ise pakkunud sisuturundust, mitte SISUturundust.

Mulle meeldib Almondi Esco entusiasm ja soovitus mõelda nagu produtsent, suurele osale ta mõtetest kirjutan kahe käega alla. Kindlasti on Äripäevas aga tuttav väljend Practice what you preach. Praegu jutlustab üks mees osavast sisuturundusest ja kriitika tabab valusalt just enda tööandjat. Mõttekas oleks kõigepealt oma majas imerelvi kasutada.

Jah, nüüd olen kuri! 

See lugu ja see lugu on klassikalised reklaamartiklid, mida on vorbitud 25 aastat. Me saame teada, et Kasahstani „rahvusplaani baasvektor on üldrahvuslik patriootiline idee „Patriootiline akt““ ja et Cortefiel on riidekauplus, kust saab riideid osta. Nii tüütult läägeid tekste üle ühe lõigu lugeda ei viitsi. Kasahstani lugu kuulub kultuuriruumi, mforum02ida mäletan oma pioneeriajast. Kasahstan on kindlasti tore maa ja sealne rahvas tänulik Äripäeva sõbralikule kollektiivile, kuid tänuks oleks olnud rohkem põhjust, kui keegi oleks selgitanud sellise teksti sobimatust meie kultuuriruumis.

Hea toimetaja oleks saanud muuta algse materjali heaks ajakirjanduseks, kuid peale on jäänud ilmselt tegijate laiskus ja/või maksjate soov – kui oleme juba raha maksnud, siis tuleb panna nii nagu torust tuleb. Esco lubab „Sisu, millest sinu klientidel ei saa küll. Sisu, mida sinu kliendid tahavad jagada.“  Antud näidetes sai “küll” pärast esimest lõiku ja jagada tahaks seda kui näidet eriti tüütust sisust.

Miks Äripäev avaldab sisuturunduse nime all reklaamartikleid tasemel, milleks ei ole vaja professionaalseid ajakirjanikke? Erinevates ettevõtetes töötanuna võin kinnitada, et sellise tekstiga saab hakkama iga keskmisel tasemel turundusosakonna töötaja.

Äripäeva sõnul on „sisuturundus moodne trend kogu maailmas, mille läbi ettevcaptureõtted tutvustavad oma parimaid kogemusi, tooteid ja teenuseid. St artikli põhifookus on ettevõte ise, ettevõtte toode või teenus. ST artikkel lähtub alati artikli eest tasunud kliendi huvidest …“  jnejne. Kuidas see kõik erineb reklaamist?

Sõbrad! Ettevõte saab enda huvide ja enesekiitusega suurepäraselt ise hakkama. Milles tal on abi vaja, on lugeja fookuses hoidmine! Kellele te neid artikleid kirjutate? Et firmal oleks hea soe tunne, kui näeb enda nime veebis? Kas asukoht Äripäevas on see, mida Äripäev müüb? Siis nii öelgegi, mitte ärge püüdke kilusid lõhe pähe pakkuda.

Kordan üle

Hea sisuturundus ja hea kliendileht selle osana algab lugeja (või siis üldisemalt vastuvõtja) huvidest. Sisuturundaja peaks mõtlema uudisväärtuse võtmes ning seejärel küsima, kuidas muuta lugeja huvi ettevõttele kasulikuks. Või siis mis ettevõttel on või mida annaks muuta uudisväärtuslikuks.

Ei ole tore, kui müügimees räntsatab lihtsalt hommikusöögilauda ja püüab meeleheitlikult oma reklaambuklettide seast sulle meelepärast leida. Sellist on kerge välja saata.

Jah, maailm on kümne aastaga muutunud. Ka ajakirjandus on muutunud ja pakub päris ajakirjanduse kõrval uudisväärtuse pähe ka meediasarnaseid tooteid. Üha rohkem kliendiajakirju on kolinud veebi ja suur osa sisust on piltide ja videotena. Karjuda tuleb aina kõvemini ja otsekohesemalt. Aga pole vahet, millega sind häiritakse, kas kõne, teksti, liikuvate või liikumatute piltidega – häirivast püüad eemalduda.

Mind võib panna tegutsema ajakirjandus, reklaam, film, lavastus, raamat või mis iganes, mis on hästi tehtud, nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt usaldusväärne. Aus. Ausus ei tähenda seda, et mulle imal reklaammüts ausalt silmini tõmmatakse, vaid et ma tean, kes on selle eest maksnud ja tean, et ennekõike on silmas peetud minu kui lugeja kasu. Ka lõbu ja meelelahutus on kasu.

Olgu produtsent või ajakirjanik, SISUturunduse mõtlemises peaks olema vähemalt üks sarnane küsimus – kuidas see oleks kasulik / huvitav minu lugejale (vaatajale-kuulajale-jne)? Siis  lisandub teine – kuidas olla kasulik ettevõttele? Hea sisuturunduslik lugu sünnib nende kahe tasakaalust.

Ja üldse.

Lõpetage turunduse müstifitseerimine erinevate eesliidetega! Kui turundaja mõtlemine jääb kinni kanali, tegevuse või turunduse seinaprakku, siis see elukutse ei ole talle lihtsalt sobiv. Võib-olla polegi õige tööriist harjumuspärane turundushaamer või sisuturunduse imerelv? Tasuks hoopis disainida teenust või koolitada teenindajaid? Turundaja peab ettevõttele kasu tooma, ükskõik, kuidas või mis nimega.

Foto: http://www.astanatimes.com/wp-content/uploads/2015/04/forum02.jpg