Kõik tunnevad pobisejat

„Pobiseja üks selline veider mutike, milliseid leidub igas linnas. Kui ta tänaval kõnnib siis ta pobiseb kogu aeg midagi. See on salapärane. Inimesed peavad teda veidrikuks,“ ütleb lastelavastuse „Pobiseja“ tutvustus.image-php

Mina ühtegi pobisejat ei mäleta, aga erinevaid veidrikke oli lapsepõlve Nõmme täis. Olid kohalikud parmud, kes maika väel poe taga õlut libistasid ja kohmetult möödujaid teretasid. Üks lühikest kasvu joodik käis alati moeka nahkpintsaku ja poppide alt laiade teksapükstega, meenutades oma kõikuva kõnnakuga „Nu pogodi“ hunti. Olid vanatädid, kes möödaminnes kommi või õuna pihku pistsid.

Olid ka üksikud kurjad või kurjad üksikud vanainimesed, kelle kohta räägiti hirmu ja õuduse lugusid. Ühe vanamehe kohta “teati”, et ta vihkab lapsi, sest kord olevat ta üle aia kukkunud koolimütsilt mõõdud võtnud ja miilitsasse saatnud. Igasuguseid inimesi oli, peamine oli aga põnevus ja salapära, mis selliseid kummalisi olevusi laste silmis ümbritses.

„Pobiseja“ tõi meelde üsna mitu sellist tegelast. Katrin Valkna kehastatud pobisev tädike kandis iga ilmaga paar numbrit suuremaid kummikuid, ebamäärase lõikega kitlit ja mütsi, mis meenutas lendurite peakatet (sellist tahaks endalegi). Metamorfoos noorest naisest pobisevaks mutikeseks käis kiiresti ja nappide vahenditega, sujuvalt aitas rolle vahetada Venno Loosaare muusikaline kujundus, tekitades kord pinget, kord ootusärevust. Laval võis näha lapsepõlve meenutava jutustaja korduvat muutumist pobisejaks ja tagasi, vahepeal said lapsed pihku vanu asju. Ka mõnele täiskasvanule usaldati jõukohaseid ülesandeid.

Lugu oli lihtne ja lihtsalt jälgitav, teemaks justkui taaskasutus, kuid otsest näpuviibutust polnud. Tuntav oli dramaturg Piret Jaaksi pikaajaline suhe Lets do it world maailmakoristusaktsiooniga –hoiduti liigsest moraliseerimisest ja keskenduti pigem taaskasutuse põnevamale küljele, kummalistele asjadele, millega tänapäeva lastel puudub igasugune kokkupuude. Mulle siiski miskit meenus. Näiteks puust pesutangid, millega pesu masinast või katlast välja õngitseti. Samasugused leidsin oma pesuköögist, kus juba 50 aastat pole pesu pestud, aga ruumi nimetus on säilinud.

Vanadele asjadele oleks võinud isegi rohkem tähelepanu pöörata ja nende funktsioone selgitada. Praegu näidati mõningaid viise, kuidas asjadest midagi uut saab. Võib-olla oligi eesmärk jätta osa vastuseid kodus vastamiseks. Lavastuse eelkooliealise sihtgrupi jaoks on 40 minutit just paras pikkus, et tähelepanu ja huvi püsiksid. Väga palju erinevat lühikese aja sisse ei mahugi.

Eraldi komplimenti väärib Kristel Maamägi kunstnikutöö. Lavastuse jaoks oli loodud (taaskasutus) papist väike linnake majade ja tänavatega. Nii toodi vaataja ette terve linnaosa ja näitleja võis näpuga osutada, kus keegi parajasti elas. Karbis helendav taskulamp oli täiesti piisav, et papist karbikesse elu tuua.

Idee ja lavastuse autor Marek Demjanov on võtnud rääkida tänuväärsel teemal mõnusalt kerges vormis. Eelkooliealist köidab hästi räägitud lugu, mõned veidrad asjad ja inimesed – peaasi, et saaks esitada „mis“ ja „miks“ küsimusi.

NB! Täiskasvanu arvamusele on andnud heakskiidu 8-aastane vaataja. Kuueaastase jaoks oli tekst veidi pikk lugeda, kuid tema jagab omakorda kaheksaaastase heakskiitu.

Lastealavastus „PobisejaPiip ja Tuut Mängumajas, lastele vanuses kuni 3-7 eluaastat. Idee ja lavastus Marek Demjanov, dramaturg Piret Jaaks, muusikaline kujundaja Venno Loosaar, kunstnik Kristel Maamägi, graafiline disain Maite Kotta, peamistes rollides Katrin Valkna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s