Lolluse summa

Mul on teooria, et maailma lolluse summa on konstant. Unistus on kah – mis oleks, kui lollusele saaks panna piiri? Paraku on sel unistusel teooriast tulenev takistus.

Viimasel ajal on silma torganud, et vaidlema hakatakse kusagilt keskelt, ilma põhimõisteid selgitamata. Nii eeldati brändirahnu puhul, et kõik mõistavad brändi üheselt ja seda pole vajagi lahti seletada. Nii paistab see olevat ka lolluse üle vaidlemisel.

imagebase5_31Jälgisin äsja Facebookis keskustelu teemal, kas Donald Trump on loll või mitte. Argumentidena esitati ühelt poolt Trumpi pehmelt öeldes põrutavaid väljaütlemisi. Teisalt leiti, et inimene on ikkagi käinud ülikoolis, vist isegi mitmes, ja sealt ikka päris lollid läbi ei pääse. Edasi keskendus vaidlus küsimusele, kas suure raha eest on võimalik hea ülikool lollina lõpetada või mitte. Aga mis on see lollus, millest räägitakse?

Kunagi ohkas üks mu õppejõududest, et lolle on protsentuaalselt kõikjal sama palju. Viidatud vaidlus eeldas, et ülikoolis või vähemalt ülikooli õppejõudude seas lolle pole. Mu teooria järgi on. Lolle on sama palju nii ülikoolis, tehases, valitsuses, riigikogus, ministeeriumis, koolis, ehitusel kui igas muus süsteemis.

Lollus ei ole mingi universaalne kogus teadmisi. Ülikooli loll erineb oluliselt lollist kraavikaevajast ja loll valitsuses on teistmoodi silmapaistev kui loll liinitööl. Loll president erineb lollist ärimehest. Võib öelda, et tark ärimees võib olla loll president või et targast presidendist võib saada loll ärimees.

Lollus on oma pädevuse piiri ületamine, kriitikavabalt.

Ärge saage valesti aru – me ületame oma pädevuse piire pidevalt, see kuulub õppimisprotsessi. Suuresti tugineb maailma areng lollidel – kõik targad teavad, et mõni asi lihtsalt ei tööta. Siis tuleb mõni loll, kes ei tea ja paneb asja tööle. Googeldus sõnapaariga “piiritu lollus” annab üsna omapärase tulemuse.

piiritulollusTuntud on ka väljend “kasvamine oma kohustuste kõrgusele,” ehk inimene tunnistab oma piiratust, kuid õpib ja areneb. Tahaksin endast niimoodi mõelda, aga eks väljaspoolt ole paremini näha. On üsna kindel, et olen korduvloll, selle leebes tähenduses.

Seepärast ei pea ma oma pädevuse piiri ületamist ehk leebet lollust halvaks.

Halb on see, kui puudub enesekriitika ja soov areneda, juurde õppida. Inimene, kelle arvates pole tal elus enam midagi õppida, ei ole vana, vaid lihtsalt karmimat sorti loll.

Vaimne piir on alati ohtlikum füüsilisest, kivist ja traadist ehitatud piirist . Kui inimene või riik on piiratud, muutub lollus piirituks. Ja lolluse konstant lööb kõikuma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s