Kas eestlane on kalk ja kitsi?

heaArtikkel heategevuse edetabelist osutab, et eestlased on kehvad annetajad. Näpuviibutus ei muuda olukorda paremaks, pilk põhjustele statistika taga võib olla abiks.

1990-ndate alguses olime olukorras, kus tuli defineerida oma taasvaba riigi arengusuund. Mulle tundub, et ühekorraga hakati minema kolmes erinevas suunas: ühelt poolt oli eesmärgiks ameerikalik konkurentsiühiskond, teisalt seati suund põhjamaadele. Ja kolmandaks ei saanud nõukogude aega täielikult lahti raputatud.

Solidaarne ühiskonnamudel, konkurentsiühiskond ja plaanimajandus on põhimõtteliselt erinevad. Nende kokkupanek on ideaalis küll ihaldusväärne, aga äärmiselt ebatõenäoline.

Ameerikalik elukorraldus on konkurentsitihe, kuid see tähendab ka konkurentsi kirikute ja heategevusorganisatsioonide vahel. Sotsiaalkindlustussüsteem on Eestiga võrreldes karm, ise maksad kindlustused ja kui ei maksa, siis kahetsed. Või siis aitab mõni heategevusorganisatsioon või kirik, kes on välja õppinud ja harjutanud annetuste kogumist. See on nende sotsiaalkindlus.

Liis Klaar kirjutas veel Mõõdukate erakonda kuuludes: Heategevus ja heategevusorganisatsioonid on kõige paremini välja kujunenud maades, kus puudub riiklik sotsiaalabi, nagu nt USA-s. Sõjaeelses Eestis tegutsenud heategevusorganisatsioonid olid peamiselt kirikud, Punane Rist ja naisorganisatsioonid. Korraldati heategevusballe jm üritusi. Sissetulekust abistati vanureid, haigeid ja paljulapselisi peresid. — USA seadused on kindlasti kõige liberaalsemad ja lubavad maksusoodustusi neile, kes teevad annetusi heategevusele (Burlingame 1997). USA-s võib maksustavast tulust maha arvata annetusi kuni 50%, Prantsusmaal ainult 5%, viimane kehtib ka Eesti kohta. 10 ameeriklasest 7 annetavad heategevusele vähemalt kord aastas, 10 sakslasest ja prantslasest üksnes 4. Aastas kogutakse heategevuseks USA-s 850, Saksamaal 120 ja Prantsusmaal 96 dollarit inimese kohta.

Põhjamaade sotsiaalkindlustus põhineb solidaarsusel, nii nagu nende maksusüsteemgi. See tähendab, et suurema sissetulekuga maksavad suurema protsendi makse – neil on see võimalus. Kellel on võimalus, see annetab heategevusse, sest ka see väljendab solidaarsust. Sõja järel otsustati Soomes, et olgu valitsus milline tahes, tervishoid ja haridus on edu pant ning sellesse panustatakse solidaarselt. Tänapäeval kärbitakse ka teisel pool lahte, kuid vaesel sõjajärgsel ajal ehitati üles hoiak kaveria ei jätetä (sõpra maha ei jäeta).

Ja kolmandaks, nõukogude aeg on pärandanud tunde, et riik peaks kõik „tasuta“ andma ja meie maksame vaid 2 kopikat komsomolimaksu. Milleks heategevus? Kõigil on ju kõike ja annetusi kogub vaid kirik-hulluke, jäänuk kapitalismist-vereimejast.

Eesmärk ei ole kritiseerida neid, kes 1990ndate alguses riigi suunad seadsid. Nad olid sunnitud tegutsema ja tegid, mis oskasid ja võisid. Võibolla oleks nüüd aeg valida kahe esimese vahel ja lasta kolmandal minna? Tasuta ei saa midagi, aga kuidas ehitada solidaarset konkurentsiühiskonda? Praegu jutlustame mõne teema puhul solidaarsust, teise puhul unustame solidaarsuse sootuks ning tulemuseks on pettumine lubadustes.

Või siis ütleme ausalt, et raha pole ja nüüd kindlustage end ise? Fondid ja heategevusorganisatsioonid leiavad süsteemis oma koha ning ehk saab isegi kirik rohkem liikmeid. Kui pakutaks heategevuse eest maksusoodustusi, ehk head tegemise eest tunnustust ja tänu, oleks ka rohkem heategijaid.

Kõik taandub lõpuks küsimusele, millist riiki me tahame? Kui keskenduks rohkem selle vastuse otsimisele, siis leiaks lahenduse nii mõnigi väiksem küsimus. Seni pole sel eestlasel häda midagi, saab üllatavalt hästi kolme süsteemi vahepeal balansseerides hakkama.

Advertisements

Sigrid ja Jaanus on Eesti julgeolekugarandid

Mirtel laulupeol
Mirtel oma esimesel laulupeorongkäigul. Foto autor õde Marta.

Keda NATO Eestis õigupoolest kaitseb? Loomulikult Getter Jaanit ja Koit Toomet, tantsu- ja koorijuhte, lauljaid ja tantsijaid. Ennekõike aga õpetaja Sigridit ja õpetaja Jaanust, sest just nemad garanteerivad Eesti julgeoleku ja püsimise.

Meie (ja lätlased) oleme täiega imelikud. Kusagil õpitakse muusikat, et olla tuleviku Elvis Presley, Eestis jälgitakse unistavalt Ene Üleoja või Hirvo Surva taktikeppi. Kui tavaliselt hulluvad noored Justin Bieberi või Robbie Williamsi peale, siis meie kümned tuhanded noored lähevad pöördesse, kui koorijuht pulti tõuseb: „Jee, kirjutasid meile koorilaulu! Viimase peal! Nüüd saame sinu käeviibutuse peale seda koos laulda!“

Võitlesin minagi lauluväljakul pisaratega. Midagi pole teha, muusika emotsionaalne mõju on tohutu ning oma laps laulukaare all lisab tunnetele volüümi veelgi. Pärjatud staarideta seda pidu ei pea, karismaatiline koorijuht on kingitus igale koorile, külale või vallale. See kõik on aga tulemus. Argikangelased on õpetaja Sigrid ja õpetaja Jaanus, kes teevad ära 99% laulupeo õnnestumiseks ja möödaminnes annavad põhjuse NATO-le meid kaitsta.

Sigrid ja Jaanus on konkreetsed inimesed. Sigrid töötab Mikumanni lasteaias muusikaõpetajana ja Jaanus juhatab koore Tallinna Nõmme Gümnaasiumis. Ma ei saa täpselt aru, kuidas nad lastega ilma häält tõstmata hakkama saavad, aga lapsed hoiavad neid ja laulavad rõõmuga. Tänu kõigile sigriditele ja jaanustele on meie lastel muusika, mida asjatundlikult fännata ja laulukaare all järgida särasilmi staardirigentide iga näpuliigutust.

Kuidas mahuvad skeemi Getter Jaani, Koit Toome ja kõik teised levilaulikud? Kultuuril on erinevad kihid ning meie julgeoleku seisukohast on ajaviitel vähemalt sama oluline tähtsus kui kõrgkultuuril – lastel ja noortel on, mida siin fännata!

Eestikeelne muusika või ka lihtsalt eesti muusika ühendab rohkem kui poliitikute ilukõned või kohustuslik kirjandus. Kirjutava inimesena pole mul sellest kahju, muusika on kergemini kogetav esimene samm iseseisvat osalemist kultuuris, mille tähti alles hakatakse veerima. Ka koori- ja levilaul ei ole vastandid, vaid ühe kultuuri erinevad osad.

Nii laulupeole kui estraadilavale lennutavad lapsi sigridid ja jaanused, luues nii paatosevabalt tugeva sideme kohavaimu ja -kultuuriga. Nii on NATO-l, mida siin kaitsta ja meil, mida hoida. Aitäh, Sigrid ja Jaanus, särasilmsete laste ja noorte eest!