Alasti ratastoolis puu otsa

wheelchair-908343_1280Minult on jätkuvalt küsitud, kuidas meedias silma paista? Olen küsinud vastu, et kuidas sa tahad silma paista ja mida sellega saavutada? Universaalset vastust pole, sõltub eesmärgist ja mida uudisväärtuslikku suudad pakkuda.

Olen väga tänulik paarile-kolmele inimesele, kes järjekindlalt ja pädevalt hoiavad fookuses puuetega inimeste temaatikat. Üks neist on Kadri Ibrus, kelle tänane artikkel ajendas kirjutama, ja teine Riigikogu liige Tiina Kangro. Olen kuulnud Kangro suhtes ka kummalist süüdistust: „Nojah, ta on ju teinud sellest endale agenda.“

Agenda

Miks ajakirjandus ei küsi järjekindlalt, mis agenda on teistel riigikogu liikmetel? Mis ülesanded nad on seal mäe otsas endale seadnud? Vastuseks ei piisa „Eesti elu paremaks tegemine“ või „riigi kodanikule lähemale toomine.“ Päriselt ka – mida kuradit te seal teete, mis asja ajate? Ja poliitikaajakirjanikud – kus on teie agenda riigikogulaste töö suhtes? Ma ei usu, et ainult Tiina Kangrol on oma agenda, küllap on ikka mõnel teisel ka.

Kangro ja Ibruse tööd on raske üle hinnata, sest nad on ühed vähestest, kes Eesti elanikkonna ühe kümnendiku teemasid pädevalt ja järjekindlalt käsitlevad. Miks ei tekita see meedias nii jõulist resonantsi, et annaks poliitikutele põhjust midagi muuta? Miks tundub, et väike viga ID-kaardis kahjustab Eesti mainet rohkem kui suured vead puuetega inimesi puudutavas reformis? Kus on erivajaduste #metoo sotsiaalmeedias? Sest teema pole seksikas?

Lihtsalt niisama korraks meediasse tõusta on ju lihtne – koori ennast alasti ja poeta ennast mõne prominendi rüppe. Kajastused on garanteeritud. Iseasi, kui palju see sind rõõmustab praegu ja kui palju tulevikus ning mis sellest muutub.

Alasti puu otsa

Puuetega inimeste temaatika on ebalust ja kohmetust tekitav, keerulise probleemistiku peale vangutatakse korraks pead ja loodetakse, et ehk ikka nii hull asi ei ole. Ilmuvad mõned kangelaslood ise hakkama saajatest, mis ütlevad, et kes tahab, saab alati hakkama. Ja on lugusid õnnetutest, mis paigutatakse sotsiaalporno alla – on ju alati „üksikuid“, kes ei taha ja ei suuda, ehkki „hoolimata üksikutest puudustest on üldiselt kõik palju parem kui Aafrikas.“

Kui puuetega inimesed roniksid puu otsa, siis ei sobiks ju nende üle sama pikalt ja põhjalikult naerda kui remmelgakaitsjate üle. Oleme ikka viisakad! Kui nad ennast ratastoolis alasti võtaksid, siis ei saaks ehk sedavõrd meelierutavaid pilte galeriisse „Vaata, kuidas X paljastas oma ihuvõlud kallimaga hullates.“

Naljalugusid nagu ei tihka, tõsised lood on sotsiaalporno, ise hakkama saajad saavad ise hakkama ja temaatika on üldse nii detailirohkelt keeruline, et ilma Kangro ja Ibruse lihtlauseliste selgitusteta ei saaks üldse aru. Mida siis teha?

Äkki keeraks siiski vindi üle ja tõstaks grupi alasti ratastooliinimesi Toompeale puu otsa rippuma? Superministeeriumi ette pole mõtet ennast riputada, sest seal käib vähe välismaalasi, Toompeal oleks aga turistidel uus objekt, mida pildistada – something you won’t see anywhere in the World.

Tagasi alguse küsimuse juurde – meediakajastus pole ju eesmärk, vaid kõigest vahend millegi saavutamiseks. Kui välismaalased pärast sellist Euroopa eesistumise installatsiooni pahandavad, siis ehk selgitab mõni riigikogulane või ministeeriumi töötaja, mis tema agenda täpsemalt on? Äkki muudab mõni meediaväljaanne puuetega inimeste temaatika enda omaks, Eestit paremaks muutvaks agendaks? Üks väheseid asju, mis meile ju korda läheb, on “mida välismaalased meist arvavad.”

Või jätaks pigem aktsiooni ära, lükkaks mõneks kuuks aktsiisid kõrvale ja annaks sisu põhiseaduses lubatule, et „puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.“ Keskenduks, ja teeks selle tööjõureformi korda. ID-kaardi ümber toimunu annab usku, et kui keskendutakse, siis suudetakse edukalt tegeleda nii agenda kui agendavälisega.

Foto: Pixapay

Advertisements