Sada sammu soisel samblal

Kakerdaja_raba_talvine_maastiksada sammu soisel samblal
kristallist king
kaob jäetud jälge
paljaste jalge all
pind püsib õõtsudes
uni ei tule
suudlus ei ärata
printsid sohu ei satu
kibuvits kallastelt vajub
sootuks sooks
kas siis selle maa soo ei võiks
taevasse tõustes
õõtsumist omale hoida

võta
maa
raba
tee
tasa

sada sammu soisel samblal
ühed on kaldal
kullakaldal
teised tulevad mööda samme
sõideldes
üle ehapunas eilse
otse homse koidikule
tõuseb maa veest
nagu vaim
hammustab kallast
kisab sambla soost
sõnadest saab ritta
sajatajate vahele sild

raba
soo
summuta saabuja sammud
oma rüppe unele
suudlus ei uinuta
vaja käia veel
sada sammu soisel samblal

 

Foto: By Abrget47j (Own work) [CC BY-SA 3.0 (https://creativecommons.org/licenses/by-sa/3.0)%5D, via Wikimedia Commons

Advertisements

Kontrolli mõttes

turule tuli juhtmevaba radio-towers
minister
keegi ei uskunud
kontrolli mõttes pandi
minister
heli- ja levikindlasse kappi
kus ta juhtmeta
rääkis ja kirjutas peast
luges luuletusi peast
avaldas oma mõtteid peast
ühed ütlesid
juhtmevaba
minister solgib turgu
teised ütlesid
turg pole veel valmis
innovatsiooniks
kontrolli mõttes jäeti
minister
heli- ja levikindlasse kappi

Väike raha on ebaeetiline

handmoneyIstusin kaks aastat tagasi muusikafestivali TMW avamisel. Festivali toetajate esindajad ütlesid tervituseks mõne sõna ja jätsid lava päevakangelase päralt. Peakorraldaja oli õnnelik toetajate üle, kes võimaldavad maailma ja inimesi paremaks muuta. Kaamerad surisesid, tehti pilti. Kindlasti õnnestub meedial toetajaid näidates ka rohkem uute toetajate raha kultuuri juurde meelitada, arvasin naiivselt.

Sama õhtu meedias oli TMW kõikjal, kuid toetajaid ei mainitud, sest kellegi ärilised huvid ei pea leidma kajastamist, nagu on kirjas ka Eesti ajakirjandus­eetika koodeksis: „Toodet või kaubamärki esitletakse ajakirjanduslikus materjalis vaid juhul, kui see on põhjendatud“ (§ 6.3). Nordea, Telia ega Nordic Hotel Forumi toetuse märkimine polnud järelikult põhjendatud. Panin tähelepaneku kirja ja jätsin pähe tiksuma. Aasta tagasi mõtlesin, et äkki on nüüd midagi muutunud. Ei olnud. Ehk muutub tänavu?

On selge, et paljud kultuurisündmused jääksid sündimata, kui neil poleks eratoetajaid. Suur osa toimuks väiksemas mahus. Kellele on kasulik, et ettevõtted toetavad kultuuriüritusi, kasutavad kõigi hüvanguks oma (loe: omanike) raha? Ühishüve tähendab meie kõigi, minu, sinu, ettevõtja ja palgatöötaja kasu. Järelikult, kultuuri toetades toetavad ettevõtted iseennast.

Enamasti pole firmade toetustegevus altruistlik: vastu tahetakse kultuuriga kaasnevat head mainet, mis peaks muunduma pikemas plaanis rahaks. Selleks peavad aga endal olema väärtused ja põhimõtted paigas ning hulgaliselt kannatust. Olen olnud aastaid kultuuriüritusi toetava Sokotel Tallinna esindaja rollis. Meie aktsiaseltsil oli võimalus üsna paljudele ettevõtmistele õlg alla panna, kuid kajastati ainult neid sündmusi, mis toimusid meie juures hotellis. Toetamise otsuse juures mängis alati olulist rolli kulude ja kasu küsimus ehk mis see meile maksab ja mis me selle eest saame peale hea enesetunde (see ei ole sugugi tähtsusetu).

Meediale pole paraku kultuuritoetustest kirjutamine teema. Automaatselt visatakse pressiteatest välja viimane lõik, kus on üles loetud toetajad. Ajakirjanike põhjenduse kohaselt tuleb see lõik uudisest välja jätta, kuna toetaja ei toeta ju omakasupüüdmatult, vaid püüab toetamisest kasu saada – toetust kajastades mindaks vastuollu ajakirjanduseetikaga.

Nordea kontserdimaja ja SEB maratoni nimetamist on siiski põhjendatuks peetud. Ärge saage valesti aru: ma tunnustan igati SEB ja eriti Nordea järjekindlat tegevust Eesti kultuuri toetamisel. Neil firmadel on olnud ka piisavalt palju raha, et oma nimi kivisse ja uudistesse raiuda. Ka alkoholifirmadel on vahendeid kultuuri toetada (ehkki meil on lokkava alkoholitarbimisega probleeme): Hennesy uusaastakontsert, Vana Tallinna gala, igat sorti õllesponsoritega üritused, rääkimata alkotoote-nimelistest spordivõistkondadest, tagatipuks alkohol kultuurkapitali rahastusallikana.

Kultuuril võiks aga olla palju laiapõhjalisem kandepind, mis tähendaks nii raha kui ka suuremat kaasatust. Paljud väiksemad ettevõtted tegutsevad tõesti altruistlikult: toetatakse vanu sõpru või ettevõtmisi, mis endale meeldivad. Kui mõni meediakanal juhtub nende nime mainima, siis see on lihtsalt boonus. Sellest järeldub justkui, et suure rahaga saab (eetilise) kajastuse, väikese raha mainimine on aga ebaeetiline. Kas näiteks My City hotell ei ole „Jazzkaare“ artistide majutamise eest tänu ära teeninud või miks peaks maha vaikima Tridensi rolli Emajõe suveteatri sünni ja eluspüsimise juures? Kui omanimelise ürituse jaoks raha ei ole, siis ära mõtlegi, et oled tänu väärt …

Üks TMW toetaja oli viimati siiski välja toodud nii Postimehes kui ka Kanal 2 „Reporteris“, nimelt nende kanalite omanik Eesti Meedia. Mul on siiralt hea meel, et Eesti Meedia toetab TMWd. Kuidas saab aga enda mainimine uudises olla eetiline, kui teiste, näiteks aegade algusest TMWd toetanud Nordic Hotel Forumi nimetamine seda pole? Ma saan aru, et lugeja peab olema teadlik, et TMWst kirjutatakse rohkem sellepärast, et ollakse nende meediatoetaja. Aga kas TMW siis muidu poleks sedavõrd rohket kajastamist väärt?

Igasugune tegu ja tegematajätmine on sõnum. Kui toetajanimed uudisest välja jäävad, pole see kultuuri toetamist soosiv sõnum. Omanikud võivad oma raha vabalt ka teisiti kulutada, osta näiteks rohkem reklaami. Siis elaks ka meedia paremini … Kas see ongi meediastrateegia – apelleerida ajakirjanduseetikale, et ettevõtja viiks oma raha nende reklaamiosakonda, mitte ei kulutaks kultuurile? Kas pole sel juhul tegemist ärikon­fliktiga meediaäri ja kultuuri toetavate ettevõtete vahel?

Ettevõtjale on see ju reaalne valik: kas teha reklaami, mis tõstab kohe käivet, või selgitada töötajatele, et kultuuri toetamine on selline pika vinnaga tegevus, mida klient kunagi ehk märkab. Ja et viimases veidigi kindlam olla, maksab ettevõtja toetusele veel juurde, et toota ribareklaami, videoid jms sõnumiga „meie toetame kultuuri“. Teisisõnu maksab kultuuri toetav ettevõtja iga ürituse kaks korda kinni: kõigepealt sellele raha või teenuseid andes ning seejärel oma tegevust reklaamides. Endal on küll veidi piinlik – selline koera saba kergitamine, aga ega keegi teine seda kah tee.

Küsigem teistpidi: mis juhtuks, kui ettevõtted kultuuri ei toetaks? Näiteks Nordea võiks igas kuus kinkida oma klientidele purgi moosi või Nordic Hotel Forum anda igale kliendile šokolaadi. Veel parem – jagaks kultuurile eraldatud raha hoopis oma töötajate vahel laiali. Ettevõtetega ei juhtuks suurt midagi, kultuuriüritused aga kiratseksid ja lõpuks kaotaksime kõik elukvaliteedis.

Ma ei arva, et pressiteate peaks toimetamata kujul uudisena avaldama või iga toetajat eraldi kiitma. Vaadates kas või TMW toetajate pikka nimekirja, on see võimatu ülesanne. Ajakirjandus­eetika koodeks siiski ei keela ju rääkida kultuuri, heategevuse ja spordi toetajatest, aga vajadusel võiks seda muuta, et ka väiksema summaga toetajad saaksid suurema kandepinna ja oleksid rohkem motiveeritud kultuuri toetama.

Nii õnnestub ehk uut raha kultuuri juurde tuua. Ja siis oleks igale uudisetarbijale arusaadavam, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha. Võib-olla luua „OPi“ juurde uus rubriik „Kultuuritoetaja“? Või Sirpi või Müürilehte või … Võimalusi kindlasti on, kui selles nähtaks positiivset impulssi ühelt poolt kultuuri arendamisel ja teiselt poolt ettevõtjate rolli väärtustamisel. Võib alustada vähemast, näiteks küsida ürituse korraldajalt intervjuus, kes ja kuidas toetasid ning miks just nemad. Kes sellisel juhul kaotab – kas lugeja? Vastupidi, ka lugeja saaks teada, kuidas liha vorsti sisse saab, ja ideaalmaailmas tekiks ürituste toetamiseks konkurents.

Siis poleks vaja imestada, et ei saada aru raha tähendusest või kultuurist ja miks ettevõtlus ei õitse. Praegu naudivad inimesed üritusi, mille rahastusest neil õrna aimugi pole, ja neile jääb mulje, et kultuur sünnib endiselt ei millestki ning ettevõtlus ja kultuur on täiesti eraldiseisvad asjad. Kui me tahame, et kultuuril oleks rohkem toetajaid, siis peaks toetajatest ka rohkem rääkima. Eesti võiks olla see eripärane ühiskond, kus üksteisele tunnustavalt õlale patsutatakse. Avalikult.

Ilmunud: Sirp, 16.02.18