Vingumise kaitseks

350_2Pärast Eesti juubeli tähistamist ilmus rohkelt tähistamise kriitikat. Ja ilmus ka kriitika kriitikat, mis ütles, et pole vaja vinguda kõige üle, mis teile ei meeldi. Eriti pole vaja vinguda asjade üle, mis meile meeldivad.

Meenub anekdoot, kus mees lõhkus õlleputkat, sest sellel rippus silt „Vabandame, õlut ei ole“ – lõhkuja hinnangul eriti ilkuval ja mõnitaval toonil kirjutatud. Vingumine esindab sõnavabadust, aga seletava sõnaraamatu järgi pole tõesti vaja just „kimeda nasaalse häälega hädaldada, haliseda, viriseda; nutta; sellise häälega midagi ütelda.“ Pahatihti mõeldakse oma peas see kime nasaalsus juurde täitsa normaalsele jutule, enda tõekspidamised või arvamused on lihtsalt erinevad.

Vingumise taunimine on südamelähedane ka ajakirjandusele, kes üllitab tuima järjekindlusega noppeid ja tsitaate sotsiaalmeediast ja kommentaariumidest. Kui neid parasjagu käepärast pole, siis pöördutakse mõne sõnakama arvaja poole ja saadakse vajalik ving kätte. Seejärel võtavad sõna toimetajad ja kurdavad, et selline kohutav vingumine peab lõppema.

Muidugi saan aru ajakirjanike keerulisest rollist, kus ühelt poolt peab pakkuma pidevalt uut ja klikirohket sisu, samas püsib soov kvantiteedi kõrval ka midagi kvaliteetsemat teha. Ometigi peaksid just nemad aduma, et kui inimene X ütles ühe lause, mida paljundati kümnesse kanalisse, siis ei ole X seda lauset öelnud kümme korda, vaid ikka ainult üks. Vingumiseks muutus see lause just paljundamise ajal. Kui ma näen sama sisu erinevas sõnastuses kümme korda, siis viskab mul ka üle. Ärge siis paljundage!

NO99 juubelietendusega seotud seltskond koosnes intelligentsetest inimestest ja kahtlemata oli paljude vaatajate pahameel etenduse retseptsiooni sisse kirjutatud. Ma sain etendusest aru alles pärast Heili Sibritsa artiklit, mis andis kenasti lähemat selgitust. Kui ta pelgalt etendust vaadates kõigest aru sai ja tsitaatide allikaid teadis, siis müts maha. Ilmselt on loetud hulk inimesi, kes sama suudavad. Etendus ajas mind paraku poole peal ohjeldamatult naerma, sest perega kiluvõileibade taga pidulikku õhtut nautides oli see üks tõeliselt sürr vahepala, mis eeldanuks rohkemat süvenemist. Ma ei pahandanud, on ju naer tervise ja hea tuju pant.

Pärast hakkasin mõtlema, et peamiselt kultuurieliidile mõistetav lavastus lükkab järgmisel aastal rohkem osalejaid tõrvikurongkäiku, kus oodataksegi lihtsat rahvast nagu varem teleka ette. Mis sa sellist eliidi pidu ikka vaatad, kui samal ajal kutsutakse kaasa vahva rahvaliku tulemänguga. Ja eriti, kui peol osalenud pärast kurdavad, et neil oli nii tore pidu, aga nüüd vingutakse ja kadetsetakse. Mul on hea ja mu perel on hea, järelikult on kõigil kõik hästi ja kõik näevad maailma sarnaselt minuga. Sama kehtib ka vastupidi – mul on halb, mu perel on halb, järelikult on kõigil kõik halvasti. See on inimlik, distantsilt vaatamine on keeruline, tihtipeale võimatuna näiv pingutus.

Lugesin hoolikalt erinevat nn vingu ja tegelikult avaldasid inimesed oma arvamust üsna viisakalt. Mõnele vastuvõtt lihtsalt meeldis või siis lihtsalt ei meeldinud, mõni analüüsis ka lähemalt. Vinguja on vaba vinguma, kui loomingu koht ja aeg õiged ei tundu. Loomeinimene on aga vaba looma – vingumine ei tohi seada piire.

Milliseid näiteid toob sõnaraamat vingumise kohta? „Rahapuudus, vaesus paneb vinguma. Näljased lapsed vingusid haledasti. /—/ Kalurid vinguvad, et tänavu on kala vähe. /—/ Poiss ainult vingus hoopide all. /—/ Kirikuportaalide ees oli karjakaupa kerjuseid, kes vingusid almuseid.“ Näidete põhjal võib oletada, et ka vingumisel on kaugemad põhjused, millega tegeleda.

Mullegi ei meeldi vingumine vingumise pärast, aga kui kellelegi miskit ei meeldi, siis las vingub. Mis oleks alternatiiv? Eks ikka frustratsioon, stress ja südamehaigused. Õnneks on meil vaba ajakirjandus, mis tohib vingu vabalt lugejatele vahendada. Ent ka vingu piiramine sõltub ajakirjandusest – nii ühte kui teistpidi peaks oma lugejaid kaitsma frustratsiooni, stressi ja südamehaiguste eest.

NB! Inimesed, kes võimupositsioonilt sõimavad ja teisi alandavad, ei vaja kaitset. Kaitset vajavad tavalised vingujad, usual whiners like us.

Ilmunud 7.3.18 edasi.org

Advertisements

Nali, muusika ja armastus teevad haiget

cabaretSee, kuidas armastus haiget teeb, on klišee. Teame ka, kuidas muusika võib pisarateni liigutada. Seda, kuidas nali on nii valus, et nutma ajab, saab näha Piip ja Tuut Teatri lavastuses Cabaret Siberia – muusikaline retk külmale maale, kus külmub kõik peale armastuse.

Autor ja lavastaja Lauris Gundars Lätist on valinud loo rääkimiseks peategelaste meenutuste vormi. Lihtne? Alguses tundub liigagi lihtne, kabareeartistid Max ja Mel avavad Tallinna omaaegsete kabareede maailma, kus nappide vahenditega pakuti külalistele rõõmu ja meelelahutust – kuidas nad tegutsesid 1938. aastal ja unistasid 1941. aastal.

Nagu iga artist, unistavad ka Max ja Mel suurematest lavadest, Pariisist ja Moskvast. Max püüab maailma näha sellisena, nagu tema sellest unistab. Mel on realist, keda kehastava Haide Männamäe silmavaade on piisav, et uue aja mõistmise õudu edasi anda. Siberisse saadetakse mõlemad.

Oleme neid Siberi lugusid juba kuulnud küll, ehk aitab?

Meie laiuskraadil me ju suuri sõnu ei tee ja armastusest ei räägi. Oleme kuulnud lugusid perede lahutamisest, lastest ja naistest, meestest, isadest ja emadest. Liiga harva öeldakse välja, et lahutati inimesi, kes üksteist armastasid. Mille tulemuseks olid tuhanded purunenud armastuslood.

Kuidas hoida armastust alles, kui ka õnnestub alandavaid kompromisse tehes kokku jääda, tehes ränka tööd, päevapajukiga 500 g leivasarnast ollust? Neid lugusid peame ikka ja jälle kuulama, need annavad perspektiivi meie tänastele muredele, mis on seotud jahtunud kohvi või lennuki hilinemisega.

Max ja Mel on artistid, nad lõbustavad ellujäänuid. Kui vähegi jaksavad. Maxi naljatleda püüdev jutustamisviis on valus, väga valus. Nali sõltub ju alati kontekstist ja just kontekst toob pisarad silma. Räbalates räägitud naljalugu pakub julma kontrasti. Kerges toonis juhtunu meenutamine hoiab publiku suuremast valust eemal.

Laagrinaljadesse haaratakse kaasa ka publik, kuid ühel hetkel ma enam ei tahtnud. Valus oli ja häbi. Publik satub rolli, kus ta peab kaasa hõikama – samm vasakule, samm paremale, tulistan! Lavastuses ei saa sa näitleja soovi täitmata jätta, etendus kannataks. Laagris ei saanud samuti soove täitmata jätta, tulemused olid lihtsalt karmimad.

Ja lõpuks … lõpuks nad jäävad kokku. Igaveseks.

Lugu saadab Siim Aimla muusika ja selle elav esitus. Või oleks õigem öelda juhib? Haide ja Maxi kehastava Toomas Trossi lauluhääled on soojad ja väga kabareelikud. Publik nagu tunneks neid lugusid, justnagu oleks kusagil kuulnud. Ajastu on muusikasse sisse kirjutatud ning Aimla muusika on kolmas tegelane Maxi ja Meli kõrval.

Lavastust, kus sõidetakse rongiga Siberisse, etendatakse Balti jaama ootepaviljonis. Pärast etendust väljudes kõlas valjuhäälditest kahes keeles reisiinfo „Rong Riisiperre väljub kolmandalt perroonilt.“ Etendus sai omamoodi lavavälise lõpu, meeldetuletuse või siis tõdemusena, et me elame õnneks teises ajas. Rong ei tähista enam loomavagunites loksumist.

Küllap oli etenduses detaile, mille kallal norida. Kõigile ei pruugi meeldida. Nuriseda võib Piletilevi pealiskaudse info üle. Kes laginal naerda tahavad, jäägu koju. Kes peab aga lugu Haide ja Toomase loomingust ja hästi räägitud loost, siis nemad ei pea pettuma.

Etenduse lõpuks tekib hetkeks isegi tunne, et lihtne lugu, lihtsalt edasi antud, lihtsad laulud, lihtsalt … lätlase kirjutatud ja eestlaste ettekantud nõukogude “Romeo ja Julia”. Meie geenimälu lugu.

CABARET SIBERIA (Piip ja Tuut Teater), autor ja lavastaja – Lauris Gundars (Läti), kostüümikunstnik – Ruta Kupla (Läti), lavastuskunstnik – Jaanus Laagriküll, koreograaf – Marge Ehrenbusch, muusika autor – Siim Aimla, laval on näitlejad Haide Männamäe ja Toomas Tross ning Paradiisi orkester.

CABARET SIBERIA valmib Piip ja Tuut Teatri ja Läti TeatrisTT ühistööna ning on pühendatud Eesti ja Läti 100. sünnipäevale.

Toetajad: Läti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapital, Viiking Motors, Opel, GO Hotell Shnelli ja GO grupp.

Koostööpartner: Klinkberg, Meediapartnerid: Kuku Raadio ja Postimees

Etendused: Balti jaama ootepaviljonis Tallinnas 6-10.märts ja 20-24.aprill 2018 kl 19.00; Riia Raudtee Muuseumis 19-20.okt. 2018