Valimised – solvumiste tšempionaat

monk-146246_1280Viimaste aastate kõige tõhusam kommunikatsioonitrend on solvumine, milles süüdistatakse peamiselt noori liberaale, sõnalaenuna lumehelbekesi. Solvuvad aga tunduvalt häälekamalt vanad konservatiivid, nende kohaliku hääletoru järgi lumehelmekesed. Solvumiste tšempionaadi auhinnakohad jagatakse riigikogus.

Solvumine on võimas vahend, mis põhineb reeglina enda vähesel enesekindlusel. Alati saab arvestada solvujate kui kindla sihtgrupiga, sest kellele meist poleks liiga tehtud, kes meist oleks üleliia enesekindlad! Enesekindel inimene otsib ebaõnnestumise põhjuseid endast, enesekindlusetu otsib teisi, kes nende ebaedus süüdi võiks olla. Ning muidugi seda ühte enesekindlat, kes arvatavaid süüdlasi karistaks.

Teadlik solvamine on lihtne ja isegi primitiivne nagu koolikiusamine, piisab suvalise inimese või grupi kallal irisemisest. Poliitikas on solvamist vaja selleks, et ka solvaja saaks solvuda: meid ei mõisteta, meid tahetakse tsenseerida, kõik on meie vastu, ja üldse on solvav, kui enam ei tohi midagi solvavat öelda, nii et solvuja vait oleks. Üheskoos solvumine on tugevam emotsioon kui koos solvamine.

Kui lumehelbeke ütleb, et ta ei kavatse taluda kehva palka, halbu tingimusi, ega seda, et mingi näss teda käperdab, siis kas ta on lahkudes solvuja? Kui lumehelbeke arvab, et kiusamine ja ahistamine võiks lõppeda, kas ta on siis solvuja? Võrdsete võimaluste või paremate tingimuste nõudmine on solvumine?

Nagu meie põlvkonnal omal ajal, nii on ka tänaste kohalike lumehelbekeste solvumised ajendatud peamiselt õiglustundest, mida kunagi nimetati ka nooruse uljuseks või nooruse lolluseks. Solvumisest enam näen neis siiski püüdu oma seisukohti argumenteerida, neid on selleks koolis ka päris hästi ette valmistatud – inimeste jaoks, kes „teavad, kuidas asjad käivad,“ kõlab see mõistagi solvumisena. Paraku jäid meie põlvkonna solvumised köögilaua taha, sest tänasele sarnane argumentatsioon keskkonna või riigi vastu oleks tollal viinud vangimajja.

Nüüd on ka meie põlvkonnal lõpuks võimalus häälekalt solvuda, ilma kartuseta, et keegi meid selle eest karistaks – sõnavabadus. Seepärast tulebki suurem osa viimase aja solvumistest lumehelmekeste suunalt, kes on solvunud kõigi muutuste peale, mis „meie ajal“ ei tulnud kõne allagi. Enam ei tohi ülemus ahistada ega kabistada, IT-oskustega noored on kõrgemalt tasustatud kui meie aastakümnete elukogemus, ehkki nad majandusest midagi ei tea, ning samasoolised paarid ei häbene enam oma eelistusi.

Lumehelmekeste jaoks on solvav, kui vaba inimene teeb vabas riigis isekaid otsuseid, valivad ise elukohariiki või tassivad endaga koju võõramaalasi kaasa! Kui meie olime nõus vabaduse nimel kartulikoori sööma, siis lumehelbekesed ei kavatsegi, kolivad mujale rohkem teenima või lepivad vähesega. Kurta Eestis mõne suurriigi „sotsiaalse õigluse sõdalaste“ üle kõlab siiski mõnevõrra hüsteeriliselt, kuna Eestis hoiavad „sotsiaalse ebaõigluse sõdalased“ oma positsioone üsna kindlalt. Kui mõni üksik kohalik lumehelbeke suu lahti teebki, siis ründab teda meedias kogu lumehelmekeste solvunud raskekahurvägi.

Lumehelmekesed on õige nupu üles leidnud, parafraseerides kunagist lööklauset: Kõigi maade solvunud, ühinege! Ja nad ongi ühinemas Ameerikast Aasiani.

Klassikaline vastandus, kus ühed tahaksid maailma muuta ja teised tahaks, et maailma nii palju ei muudetaks. Võiks ju keskpõrandal muutuste tempos kokku leppida, aga ei saa – solvumine on end ajas tõestanud poliitika. Kui edasiviiv rahulolematus konverteerida kibestunud solvumiseks, siis sealt edasi muutub see häältesaagiks. Üks kohalikele solvujatele keskendunud erakond on võimul, teine sinna pürgimas.

Kui asi oleks vaid vanuses, siis aastaks 2025 kuulub tervelt 75% tööjõust lumehelbekeste hulka ja peaks haarama juhtohjad. Või siis on lumehelbekesed sel ajal tööl, kui lumehelmekesed raske solvumistöö ise ära teevad. Saab näha, kes lööb järgmise aasta valimistel solvumisrekordeid – vanus on vaid number ka solvumiste puhul.

Alandatud ja allasurutud, noorusest nõdrad või vanadusest väetid, privileegid kaotanud või neid mitte kunagi omanud – solvuge, valige meid ja me aitame!
Ärge ainult unustage, et peamiselt aitame teil veel rohkem solvuda!

Eesmärk ja vahend

business-3462518_1920Arvamusfestivali pealaval arutati sadade silmapaaride all võltsuudiste teemadel, kuid kõrvu jäi kriipima üks justkui iseenesest mõistetav kõrvallause, millega kõik paistsid nõustuvat.

„Ajakirjandus väljaanded on eelkõige äriühingud ja kui te nüüd küsite ükskõik millise äriühingu juhilt, mis on tema ettevõtte eesmärk, siis nad vastavad kasvõi kell kolm öösel unise peaga, et see on kasumi teenimine,“ arutles Markus Järvi.

Marju Himma sõnul taotlevad küll kõik väljaanded kasumit, kuid nende püüdlusi piiravad siiski ajakirjandusväljaannetele kehtestatud professionaalsed piirangud. „Kui toome paralleeli eraettevõtlusest, siis näiteks perearstikeskused on ka ju eraettevõtted. Keegi meist ju ei arva, et nad kasumi nimel annavad ravikvaliteedis alla. Sama on ka ajakirjandusega“.

Kokkuvõtlikult: iga äriühingu ainus eesmärk on kasum, aga paraku erinevad piirangud ja ametieetika kõike kah ei luba.

Mikroettevõtjana olen nõus, et omanik soovib teenida kasumit. Kui äriühing on loodud vaid kasumi teenimise eesmärgil, siis müts maha Hans H. Luige ja Margus Linnamäe ees, kui nad suudavad oma häid ajakirjanikke igal hommikul tööle meelitada mõttega, kuidas omanikele rohkem kasumit teenida. Või leida lugejaid, kes nende rikastumissoovi kinni maksaks.

Iga äriühing peaks pakkuma oma kliendile väärtust või lahendama mingit kliendi probleemi. Ajakirjandusväljaande eesmärk saab olla ajakirjanduslik, uudisväärtusel põhinev. Arusaadavalt pakuvad mõlemad meediakontsernid vähemal või rohkemal määral meelelahtust ja kollast ollust, mida nad hellitavalt meediatoodeteks nimetavad. See toob rohkem raha.

Sõnad on olulised

Kas kellelgi ei teki aga küsimust, miks põrgu päralt jändavad mõlemad äriühingud millegi nii tüütu ja vähekasumlikuga nagu uudisväärtusel tuginev tõsine ajakirjandus? Vandenõuteoreetik teaks kindlalt, et ettevõtete omanikud teevad seda puhtalt Sorose agenda läbisurumiseks, enda ja enda kaasosalistest poliitikute kuritegude varjamiseks ning on illuminaatide käepikendused. Hirmutavad võimalused sõltuvad arvaja fantaasiast.

Kas võib siiski olla, et meie erakapitalil põhinevate meediamajade eesmärk sisaldab endas ka väljendeid nagu eneseteostus, tõe otsimine, vaba sõna vahendamine, arvamuste paljusus, ühiskonna harimine ning palju muud veidi naiivselt ja paatoslikult kõlavat? Kas kasum on eesmärk, vahend või hoopis kõrvalsaadus? Või on kasumit vaja ettevõtjal selleks, et veel midagi ette võtta?

Sõnad kujundavad meie maailma. Kui me näeme igas ettevõtjas vaid kasumiahnust ja igas äriühingus rahamasinat, siis võib ettevõtluse arendamine jäädagi vaid ilusa jutu tasemele. Nimelt kahtlustan kõigi äriühingute omanikke, et nende motiivid on palju keerulisemalt kui „palju pappi ja ruttu.“

Kas võltsuudis päästab ajakirjanduse? Arvamusfestivalil arutasid võltsuudiste ja kallutamata ajakirjanduse teemadel ERR Novaator vastutav toimetaja Marju Himma, ajalehe Keskus väljaandja Marek Reinaas ja alternatiivväljaande „Objektiiv“ autor Markus Järvi. Vestlust juhtis ERR toimetaja Liisu Lass.