Minu vanaisa oskas lennata

vanaisa_A3trykk-1Lisaks oskasid lennata mu vanaemad, vanemad ja vanatädid. Oskavad kõik, kes loevad raamatuid. On veel uskumatu hulk oskuseid, mis lugemisega kaasnevad – muuhulgas igavene noorus, kõõrdpilk horisondi taha ja ajas rändamine. Lennuoskus eeldab armastust hästi räägitud loo vastu, nagu on Marek Demjanovi ja Loone Otsa „Minu vanaisa oskas lennata“.

Alustuseks kummardus Venno Loosaarele, kelle jutustamisoskus hoidis publikut pihus. Loosaar on väga hea näitleja ja ma ei saa aru, miks teda nii vähe kasutatakse. Halvatuna lebavast vanaisast muutus ta hetkega vägesid juhatavaks Münchhauseniks ja siis noorust meenutavaks vanaisaks. Üks lavastuse liigutavamaid hetki oli noorpõlve vanaisa (Janek Joost) ja noorpõlve vanaema (Katrin Valkna) esmakohtumine vanaisa Loosaare ja lapselaps Aksel Ojari silme all – vanaisa rääkis lugu, mis ärkas nende silme all ellu. Kui Loosaar räägib, siis nii tavaliselt läheb. Lavastaja Marek Demjanovi sõnul ei teadnud ta lapsena oma vanaisast kuigi palju. Ja sellest sündiski lavastuse idee, nii et Loosaare roll teeb justnagu kummarduse Demjanovi vanaisale.

Irisev kriitik minus ütleks, et Parun von Münchhauseni lugusid kasutava lavastuse käivitav jõud pole kuigi originaalne – Maad väisavad tulnukad uurivad inimeste olemust ühe perekonna näitel. Samas see töötab ja eriti noorema publiku jaoks. Ka sõnum tehakse puust ette ja punaseks – lugemine hea, nutitelefoni ja teleka passimine mitte nii väga. Sisekriitiku algsest irinast hoolimata rullus laval didaktilise õpetuse asemel lahti elav ja armas perelugu.

Lavastus ei manitse iga hinna eest raamatuid lugema või iga hinna eest nutitelefoni vältima. Paatos on muus – nutitelefon ja televiisor röövivad aja, mida saaks täita üksteisele oma (elu) lugudest rääkimisega. Kirjandus on aga doping, mis annab tiivad, need lisavad igale elu loole kübekese fantaasiat.

Joosti ja Valknat olen tihemini laval näinud ja julgen arvata, et kiirustavate spordinarkomaanidest lapsevanematena esinesid nad oma tuntud headuses. Kui keegi publiku isadest või emadest ennast neis rollides üldse ära ei tunne, siis ta ilmselt valetab. Mõnusalt üllatas Ojari nutipubekana, kes leiab halvatud vanaisas sõbra, kellele lugeda ja kellega suhelda. Vanemad on ju tööl, trennis või teleka ees. Esietendusel kõlas mõni fraas küll veidi plakatlikult („ega ma enda jaoks ei loe, ikka vanemate ja õpetajate jaoks“), kuid pigem oli sisemonoloogi repliik plakatlikult kirjutatud, nii et kriitika läheb dramaturgi kapsaaeda. Sellist pisukest alguse rabedust ilmselt järgmiste etenduste vaatajad enam ei näe.

Muud dramaturgi kapsaaeda polegi visata. Loone Ots on Demjanovi ideest vorminud lihtsalt mõistetava loo. Lihtne ei tähenda siinkohal sugugi mitte primitiivset, tekst võimaldab minna mitmes suunas – näiteks küsides, kas ja kuidas me omavahel suhtleme, kuidas me maailma tajume, mis või kes on eeskuju, mida lugeda või kuidas „lendamine“ avardab. Heale loole omaselt leiab igaüks enda jaoks sobiva rõhu. Loodetavasti ei satu publiku hulka neid, kelle meelest ei tasu lastele kahurikuuli otsas lendamisest rääkida, sest see on siiski ohtlik …

Ma usun, et pärast etendust küsib nii mõnigi laps vanavanematelt, kuidas nad kohtusid või kuidas nende nooruses elati. Ja nii mõnigi isa-ema jätab mõne seriaali vahele, et lapsele lugu pajatada. Kui see niimoodi läheb, väärivad Demjanov-Ots ja terve trupp auhinda nii kirjastajatelt kui lapsevanematelt.

Kui te aga ei usu, et raamatute lugemine avardab, siis tehke nagu dieedireklaamides: mõõtke enda ajuümbermõõtu enne ja pärast raamatu lugemist. Uskumatu! See mõjub minutitega!

Piip ja Tuut Teater, „Minu vanaisa oskas lennata,“ idee ja lavastus: Marek Demjanov, tekst: Loone Ots, näitlejad: Katrin Valkna, Venno Loosaar, Janek Joost, Aksel Ojari, muusikaline kujundus: Katri Rebane, kunstnik: Terje Kähr, video ja valgus: Rene Topolev, 3D graafika: Robert Olisah, graafiline disain: Maite Kotta. Esietendus: 23. septembril 2018 kell 13.00, Energia Avastuskeskuses. Etendus on kogu perele, lastele alates viiendast eluaastast, pikkus: 55 min. Sündmuse koduleht: http://www.piipjatuut.ee

Sõna pilgatu(d)(s) pimeduses

pimedus_lavastuse_piltKuidas suhtuda lavastusse, kus esimesed 14 minutit ei ole laval toimuvast midagi näha? Tajuda võib vaid mõningast virvendust eesriidel, dialoog voolab kõlaritest rahulikult ja jutustavalt. Nagu raadiokuuldemäng?

Pilgatud pimedus“ just niimoodi täielikus pimeduses algabki, kuid läbimängu publik jälgis iga sõna pingsalt vaikides. „Enesetapumissioon ühes vaatuses“, nagu kavaleht sedastab, hoiab publikut haardes algusest lõpuni, nii siis, kui neli näitlejat erinevaid rolle kombineerides prožektorite valguses tegutsevad, kui siis, kui tajume neid vaid pilkases pimeduses.

Olen alati imetlenud VAT Teatri nutikust oma väike lava minimaalsete vahenditega elama panna, nii et laval ollakse pidevas liikumises, aga tähelepanu koondub sõnale. Sõna suunas tõukab iga liigutus, rekvisiit või lavakujunduselement ka „Pilgatud pimeduses“.

Millest lugu räägib? Kaks eesti sõdurit (Jaak Prints ja Tanel Saar) on saadetud ohtlikule missioonile, et vihmametsast üles leida kolonel, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid. Enamik lavastuse ajast sõdurid jõge mööda sihi poole liiguvadki. Saksa näitekirjanik Wolfram Lotz lasi end seda näidendit kirjutades inspireerida Joseph Conradi romaanil „Pimeduse süda” ja Francis Ford Coppola filmil „Apocalypse Now.”

Neist esimest pole ma kahjuks lugenud, viited filmi brutaalsele vägivallale aga meenutasid, et ega inimene pole muutunud, sõltumata aegadest ja kohtadest. Tegevuspaik on tinglik, libisedes Afganistani, Eesti, Aafrika ja vihmametsade vahel, kuid oluline ei ole koht ise, vaid teekond sihi suunas. Ja kuhu mujale õigupoolest saab kohale jõuda, kui mitte iseenese juurde. Sest vee kaudu on maailm omavahel seotud – jõed ja järved, mered ja ookeanid on, Jaan Kaplinskit tsiteerides, „seesama meri meis kõigis.“

„See on pime maailm, kus on peaaegu võimatu orienteeruda. Nii pime ja hirmus, et vaikselt hakkab juba naljakas. Need kaks eesti sõdurit loodavad oma missioonilt ühes tükis tagasi jõuda, kuigi, jah, see teekond pole määratud nii roosiliselt lõppema…,“ kirjutab kodulehe tutvustus.

Ilmselt peab tõesti üle ütlema, et tehislikult deep’i lugu kartma ei pea. Lavastaja Christian Römer Saksamaalt on küll mänginud ebatavalise vormiga, kuid mängulust, teravmeelne lavakujundus, kohati süsimust huumor ja sõnumiga lugu on nauditavad algusest lõpuni. Lavastus, kus sõna kannab ja kandub publikuni, on sõnateater oma parimal kujul, mis jätab mõne mõtte veel pikemaks pähe tiksuma.

VAT Teater. „Pilgatud pimedus.“ Enesetapumissioon ühes vaatuses. Esietendus 20. septembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis, etendus on ühes vaatuses ja kestab poolteist tundi.

Autor Wolfram Lotz, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), tõlkija ja dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Arne Vogelgesang (Saksamaa), koreograaf Marge Ehrenbusch. Osades Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots.