Sõna pilgatu(d)(s) pimeduses

pimedus_lavastuse_piltKuidas suhtuda lavastusse, kus esimesed 14 minutit ei ole laval toimuvast midagi näha? Tajuda võib vaid mõningast virvendust eesriidel, dialoog voolab kõlaritest rahulikult ja jutustavalt. Nagu raadiokuuldemäng?

Pilgatud pimedus“ just niimoodi täielikus pimeduses algabki, kuid läbimängu publik jälgis iga sõna pingsalt vaikides. „Enesetapumissioon ühes vaatuses“, nagu kavaleht sedastab, hoiab publikut haardes algusest lõpuni, nii siis, kui neli näitlejat erinevaid rolle kombineerides prožektorite valguses tegutsevad, kui siis, kui tajume neid vaid pilkases pimeduses.

Olen alati imetlenud VAT Teatri nutikust oma väike lava minimaalsete vahenditega elama panna, nii et laval ollakse pidevas liikumises, aga tähelepanu koondub sõnale. Sõna suunas tõukab iga liigutus, rekvisiit või lavakujunduselement ka „Pilgatud pimeduses“.

Millest lugu räägib? Kaks eesti sõdurit (Jaak Prints ja Tanel Saar) on saadetud ohtlikule missioonile, et vihmametsast üles leida kolonel, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid. Enamik lavastuse ajast sõdurid jõge mööda sihi poole liiguvadki. Saksa näitekirjanik Wolfram Lotz lasi end seda näidendit kirjutades inspireerida Joseph Conradi romaanil „Pimeduse süda” ja Francis Ford Coppola filmil „Apocalypse Now.”

Neist esimest pole ma kahjuks lugenud, viited filmi brutaalsele vägivallale aga meenutasid, et ega inimene pole muutunud, sõltumata aegadest ja kohtadest. Tegevuspaik on tinglik, libisedes Afganistani, Eesti, Aafrika ja vihmametsade vahel, kuid oluline ei ole koht ise, vaid teekond sihi suunas. Ja kuhu mujale õigupoolest saab kohale jõuda, kui mitte iseenese juurde. Sest vee kaudu on maailm omavahel seotud – jõed ja järved, mered ja ookeanid on, Jaan Kaplinskit tsiteerides, „seesama meri meis kõigis.“

„See on pime maailm, kus on peaaegu võimatu orienteeruda. Nii pime ja hirmus, et vaikselt hakkab juba naljakas. Need kaks eesti sõdurit loodavad oma missioonilt ühes tükis tagasi jõuda, kuigi, jah, see teekond pole määratud nii roosiliselt lõppema…,“ kirjutab kodulehe tutvustus.

Ilmselt peab tõesti üle ütlema, et tehislikult deep’i lugu kartma ei pea. Lavastaja Christian Römer Saksamaalt on küll mänginud ebatavalise vormiga, kuid mängulust, teravmeelne lavakujundus, kohati süsimust huumor ja sõnumiga lugu on nauditavad algusest lõpuni. Lavastus, kus sõna kannab ja kandub publikuni, on sõnateater oma parimal kujul, mis jätab mõne mõtte veel pikemaks pähe tiksuma.

VAT Teater. „Pilgatud pimedus.“ Enesetapumissioon ühes vaatuses. Esietendus 20. septembril 2018 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis, etendus on ühes vaatuses ja kestab poolteist tundi.

Autor Wolfram Lotz, lavastaja Christian Römer (Saksamaa), tõlkija ja dramaturg Mihkel Seeder, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Arne Vogelgesang (Saksamaa), koreograaf Marge Ehrenbusch. Osades Jaak Prints, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s