Uskumatu numbrimaagia

52Ma sain 52 aastat vanaks. Selles numbris on uskumatult maagilised seosed, mille peale poleks tulnudki, kui poleks aastate jooksul omandanud ja meeles pidanud hulgaliselt olulist infot.

Nimelt on aastas 52 nädalat ja 52 on Mehhikosse helistamise suunakood.

Lisaks on 5 ja 2 kokku 7, mis on teadupärast õnnenumber. Nädalas on seitse päeva ja surmapatte on samuti seitse. Jumal lõpetas maailma loomise seitsmendal päeval. Vikerkaarel on seitse värvi ja Lumivalgukesel oli seitse päkapikku.

Kusjuures on täiesti hämmastav, et 5 miinus 2 on 3, mis on teadupärast samuti õnnenumber. Kolm on lisaks esimene number, millest saab vormida geomeetrilise kujundi – kolmnurga. Ja kolmnurgal on omakorda tohutult tähendusi, vaadake kasvõi erinevate asutuste uksi, kus on nii ühte- kui teistpidiseid kolmnurkasid. Muide, kolm on number, mis sümboliseerib harmooniat, tarkust ja mõistmist. Kolm on lausa püha number paljudes religioonides. Nagu seitsegi. Aga kolm on lisaks veel kohtuseadus.

Et saada rohkem aimu minu vanusega seonduvast numbrimaagiast, siis lahutame minu sünniaastast minu vanuse ja saamegi aasta 1914, mil algas  esimene maailmasõda. Kui aga minu sünniaastast lahutada esimese maailmasõja algusaasta, siis saame minu vanuse, mis on 52! Eks ole uskumatu kokkulangevus, tasub vaid vaadata numbrite taha!

Kui minu vanusest veel lahutada mu laste summaarne vanus, mis on 35, saame pealtnäha juhusliku numbri 17. Ometigi ei ole see number juhuslik, sest taro kaartides tähistab 17 tähte ja naeratamiseks peab kasutama 17 lihast! Mõistate? Mõelge selle seose peale! Laste summaarne vanus pole samuti juhuslik, sest 3 ja 5 omavahel liites saame 8, mis külili lükates on lõpmatus. Uskumatu, aga tõsi!

Teeme veel ühe lihtsa tehte – näiteks võtame minu vanuse ja jagame selle täiesti suvalise numbriga, näiteks neljaga. Ja saame 13! See on aga paljude arvates õnnetu number ja järelikult mulle hoiatuseks, et ma peaksin olema väga ettevaatlik suvaliste numbrite jagamisel.

Kui aga liita viiekümne kahele suvaline number, näiteks 48, siis saame 100! Eesti Vabariigi vanus, mõistate! Lisaks polegi 48 nii suvaline, kuna 8 pooleks tehes, saame 4 – ehk eelnevalt võetud suvalise numbri! Kõlab müstilise kokkulangevusena, aga tuleb lihtsalt osata näha meie igapäevaste numbrite taha.

Paljud teist võibolla ei usu numbrimaagiat. Asjata, nagu äsja veenvalt osutasin. Uuel eluaastal alustan ilmselt koolitustega, mis keskenduvad numbrite omavahelistele seostele ja seostele kõige ümbritsevaga.

Koolitusele registreerumiseks leidke mõni suvaline number, lahutage sellest oma vanus ja helistage sellele. Kui satub õige tähendusega number, siis olete registreerunud ja pühendan teidki numbrimaagiamaailma!

Madis, kurat!

madisTäiesti absurdne! Või siis kurat seda teab!

Olavi hommikune kõne kõlas täiesti mõistuseväliselt. Vaatasin numbrit telefonis ja mõtlesin, et kooli sünnipäev ja kokkutulek tulemas, küllap on seekord Olav klassi kokku ajamas.

Nii nagu varem Madis. Või õigupoolest lükkas Madis alati innukalt hoo sisse. Viimasel kokkutulekul veenis ta klassiõdesid kohale ilmuma, aga – kohustused! – jättis ise ilmumata.

Jätab ka järgmisel korral, andis hääl telefonis mõista.

Viimasel ajal kohtusime vähe ja juhuslikult. Madisele peab aga järele hüüdma. Varem oli just tema see, kes teistele kõnesid pidas.

Mida hüüda? Kus Sa, kurat, tõttasid! Oli see Su paljudest naljadest! Kuule, see pole naljakas, tõesti ei ole! Põrgulikult kurb on.

Võisid ju rahulikult igal ajal ennast tukkuma sättida. Olles eelnevalt ajanud juttu pikalt ja põhjalikult kõigist maailma asjadest, nii et mõnikord kadus fookus sootuks. Ja las kadus, meid see ei seganud. Tundsime Sind sõbrana, kes kaasa mõtles, muretses ja ka omavahel alati teiste toetuseks sõna võttis.

Jah, ma ei ole kuulnud Madist kordagi teisi taga rääkimas või halvustamas – ja see on tänapäeva maailmas hoiak omaette, väärikus, mida ei võta surm ka mitte. Eriti mitte surm, va vikatiga molkus.

Ei võta ka jaburaid mälestusi ajast, mil näppasime Su isa keldrist lugematul arvul koduveini. Pärast kooli oli vaba pleiss Sinu juures ja mõnikord minu juures, kassid tööl, hiirtel pidu. Minu keldris veini polnud, enda juurest jagasid Sa alati ja kõike.

Üle kitse Sa ei hüpanud, aga olid tasakaalustaja, kui klassi kraaklejad üksteisest mõõtu võtsid. Mingi ime läbi kippusid ka laulma ja see oli üsna viisist mööda. Nii mööda, et oled väheseid, kellega koos ka mina tihkasin laulu jorutada. Küllap võis teistel olla hirmus kuulata, aga julgus maksab ka midagi. Aitäh julguse ja julgustamise eest!

Ja, kurat, Madis, Sa oled mul kahes pulmas pruudiröövi korraldanud! Just Sinu moodi. Keegi peab ju midagi korraldama, eks ole!

1455017_1438885392990892_393789444_nEsimese röövi lunastasid remondisoovitustega. Ma ei tunne Su töiseid tegemisi kuigivõrd, ainult teiste sõprade juttude järgi. Küll aga mäletan, kuidas ma kodus seina ehitasin ja olin omaarust täitsa hästi valmis saanud. Siis astusid mõneks minutiks läbi ja andsid oma sõbralike soovitustega mulle veel kaheks päevaks tööjärje ette. Tegemata ka ei tihanud jätta, ehkki kirusin omaette. Siiamaani pole pidanud ümber tegema, möödaminnes heidetud näpunäited olid asjatundja antud.

Teise röövi jätsid lunastamata, aga mitte sellepärast ei ole mul kahju. Mul on kahju, et Sinuga kaob üks sõpradest, keda kohates võis aastatetaguse jutuga sama koha pealt jätkata, kus see kunagi pooleli jäi.

Kohtume siis kunagi teisel pool, sõber! Enne teiste tulekut korralda taevased ehitused ja vaba pleiss ning pane laulud valmis – seal peame viisi. Ja Madis, kurat, seal näitame Pavarottile alles õiget klassi!

Sügav kaastunne Madise lähimatele!

Tammsaare rokikava

Nooredhinged
NUKU noored hinged, fotod Siim Vahur.

Aplaus, lilled, näitlejad, lavastaja … tegelikult tahaks iga etenduse lõpus aplodeerida ka neile, kes on võtnud vaevaks koostada teatrikülalist lavastuse maailma juhatava kava. Paraku jäävad need inimesed enamasti tagaplaanile, on ju kava vaid „kaduva kunsti“ abimaterjal.

Teatrikava koostamine on aga ühtviisi keeruline kunst, mille meistrid väärivad nii aplausi kui mõnikord lausa ovatsioone. Lühikese, olulise ja huvitava info kokkupanek on kaelamurdev ülesanne, sest olulist ja huvitavat on ju tohutult. Teatrikülalist ei saa materjaliga ära kurnata, see ei täidaks kava ülesannet, ning liiga paks trükis oleks ka liiga kulukas.

Väiketeatrid on kahjuks ebavõrdses seisus, sest harva, kui neil on piisavalt ressurssi põhjaliku kava koostamiseks, enamasti piirdutakse ühe- või kahepoolse A4 formaadis kavalehega. Seda suurem vastutus lasub riigiteatritel. Nii olen näiteks alati huviga süvenenud Estonia teatrikavadesse, mis annavad minusugusele muusikavõhikule hulgaliselt harivat, hästi liigendatud ja etenduse tausta avavat infot.

Seekord läheb kummardus A.H. Tammsaare üliõpilasnovelli põhjal tehtud lavastusele „Noored hinged,“ mille sisuka kava on kokku pannud NUKU teatri kirjandustoimetaja Kati Kuusemets ja dramaturg Priit Põldma.

Muidugi tõestas Tammsaare taas kord oma ajatust. See, et Tammsaarega rokitakse, on ilmselt lavastaja Mirko Rajase ja helilooja ja -kujundaja Markus Robami teene. Tõepoolest, miks peaks klassiku teksti järgi dramatiseeritud teoses kostma vaid rahvaviisid või klassika? Noored rokivad Tammsaarega ja küsivad samu küsimusi, mida enne ja pärast Tammsaaret ning ilmselt jäädaksegi küsima.

Kuidas aga luua lavastusele kontekst, et vaataja algusest peale suunduks rajale, mille dramatiseerija (Helena Läks) ja lavastaja on valmis sillutanud? Või kuidas saaks teatrisõber pärast etendust asetada enda elamused laiemasse raamistikku? Miks peaks üldse klassiku noorpõlveteose täna, 21.sajandi teise kümnendi lõpus lavale tooma? NUKU dramaturg Priit Põldma küsib seda noortelt näitlejatelt ja vastused tuuakse välja just kavas:

Sander Roosimägi: Mõte ise on tunnetuslikult väga äratuntav, klikib väga hästi ära. Aga Tammsaare tekst mõjub värsstekstina, sest ta on oma sõnakasutuses väga täpne. 

Getter Meresmaa: Vaatad alguses kõrvalt ja lased sel materjalil ennast kanda, sest see ei ole ju päris, see on kirjanduslik maailm mingil teisel sajandil. Ja järsku tunned ära probleemid, mis on sul päriselus ka praegu. Seda teravamalt võivad need teemad kohale jõuda, kui äratundmiskõlks käib ootamatult.

Mitmeleheküljeline intervjuu noortega on paigutatud kava lõppu kui tõendusmaterjal, et jah, Tammsaare kõnetab, „klikib ära“ ja tekitab „kõlksu“. Kava algusse on leitud Tammsaare enda tsitaat, mis annab esimese võtme – inimesest rääkides tunduvad ka aastasadu vanad lood huvitavad ja ajakohased.

Järgneb tervitus lavastajalt, mis rõhutab edasimõtlemist, teekonda: Ükski lavalt kõlav mõte, tabatud tõde ei pruugi olla lõpp-punkt, tähtis on edasi mõtelda, edasi minna, et tekiks dialoog autori ja näitlejate, näitlejate ja vaatajate, autori ja vaatajate vahel.

Kava kõige mahukam osa tuleb kirjandusteadlase Maarja Vaino sulest. Vaino on Tallinna Kirjanduskeskuse (ehk Tammsaare ja Vilde muuseumi) direktor, kelle jaoks pole ilmselt ükski tahk Tammsaarest saladuseks. Seda raskem võis olla leida lähenemist, mis annaks lühidalt ja kerge lugemisena edasi olulise just lavastuse seisukohast. „Noore hingega Tammsaare“ ongi Vaino suurepärane ekskurss kirjaniku üliõpilas-aega, sealt Tammsaare loomingu kesksete teemade – armastus ja inimene – kaudu tagasi teose juurde ning lõpuks klassiku suhtest noortesse ja oma tegelastesse: Ükskõik, kui hästi või halvasti tema tegelased käituvad, hindab Tammsaare neis kõigis kätkevat inimlikkust.

Kui seni nimetatute kõrvale lisada Britt Urbla Kelleri terviklikult elegantne ja teemasid siduv kujundus, siis ongi valmis sõbralik ja intelligentne abiline sisenemiseks lavastuse maailma. Selles maailmas oli hea olla, aitäh!

NUKU teatri lavastus „Noored hinged“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena).