Mu peeglis on hirmus hüsteeria.
Mu peegel on paranoiline.
Mu peegel on sandarmeeria.
Mina püsin stoiline.

Mu peegel ükskord isegi sülitas mu pihta,
kui ma teda naisenimega kutsusin.

Sellist asja on varemgi juhtunud. Näiteks Lumivalgekese kasuemal oli peegel, mis õõnestas pidevalt tema autoriteeti, nii et kuninganna kulges nagu lossipliidi ja peeglirusika vahel. Lumi, veri ja eebenipuu viibisid välislähetuses. Kas oli keegi sellest siis õnnelikum?

vampire-2080531_1920.jpg

Asjadest õigete nimedega

raivo-järvi-kõike-muud-kui-kukupaiPiret Kooli kirjutatud Raivo Järvi elulugu peaks olema iga poliitiku ja ajakirjaniku öökapil. Kui mõistusest ja sõnadest puudu tuleb, saab heita pilgu raamatusse ja autorilt õppida, kuidas rääkida asjadest õigete nimedega ja nii, nagu need on.

„Asjade nimetamine õigete nimedega ja nii nagu need on“ on muutunud ropendamise, solvangute ja madalalaubalise kraaklemise sünonüümiks. Piret Kooli raamat annab mõistele tagasi selle õige sisu. Autor ei jäta midagi ütlemata, kuid ütlemine teeb au kirjutajale, suhtub aupaklikult lugejasse ja austavalt kõigisse raamatus kirjeldatud inimestesse. Kõige kohal troonibki kirjutaja ülim delikaatsus ja inimlikkus, püüe mõista igaüht ja anda sõna kõigile neile, keda võimalik kriitikanool puudutab.

Kas me saame Raivo Järvist teada midagi uut? Jah. Kas võiks nii mõnestki teemast keerutada üles skandaali? Ilmselt küll. Kas on valusaid paljastusi ja ülimat avameelsust? Jah, on seda ja kõike muud, mis maalivad Järvist inimliku portree oma täies alastuses. Milles pole kollase ajakirjanduse lamedat paljastuslikkust.

Pireti Kooli tunneb kirjutajana sõnade väärtust ja jõudu. Nii joonistub raamatus inimene kõigi oma vigade, eksimuste ja kompromissidega, mis annab meile pildi … meist endast ja meid ümbritsevast maailmast. Hea elulugu räägib paratamatult meist kõigist ja tervest ajastust peategelase ümber. Me teame situatsioone, milles onu Raivo pidi tegema otsuseid, me tunneme sama iha parema elu järele, meile on tuttav vajadus näida paremad, kui me olla suudame.

Raamatu autor pole neutraalne kirjeldaja, vaid tunneb oma peategelase vastu ilmset sümpaatiat. Kui tulemuseks oleks klantspilt, võiks autori hoiakut võtta miinusena. Antud juhul ei kujutagi ette, et elulooraamat Raivo Järvist oleks kirjutatud täiesti neutraalselt positsioonilt.

Mulle ei olnud kõik Raivo Järvi valikud meelepärased. Ei tahtnud ma enne, ega taha ka pärast raamatu lugemist olla nagu tema. Inimest saab aga tagantjärele hinnata selle järgi, kas ja kuidas temast pärast lahkumist räägitakse, olgu lähedaste meenutustes või kaugemalt vaatajate silmade läbi.

Selles võiksime me kõik tahta Raivo Järvile sarnaneda. Ja inimene, kelle elu annab põhjust raamatuks, võiks soovida selle kirjutajaks kedagi Piret Kooli sarnast.

Piret Kooli, „Raivo Järvi. Kõike muud kui KUKUPAI” (Kirjastus Pegasus, 2019)

sooneutraalne süvalollus

divine-486226_1920tundub et tundub
nagu polekski sugusid
nagu naised kannaks pükse
nagu sugu keelataks üldse ära
nagu mehed saaks lapsi sünnitada
nagu naised saaks nagu mehed saaks

ma ütlen haa ütlen ma

kulla inimene
vaata kuud
rahune

mis inimene haa mis inimene
ma olen kulla mees
kuldkihar jahune
kullaprooviga
kaine mõistus
hakkab vastu
mu selge pilk
taipab kohe
et su sõrm pole mingi kuu
pole jüri-, jaani- ega mihklikuu