Lolli lillesideme võtaks

summer-crown-991916_1280Ma lolli lillesideme võtaks
Sind köidaks sellega
Sind köidaks sellega sidusaks
õnnetu Eestimaa.

Ma lolli teaduse võtaks,
pistaks silma alt ära ta,
pistaks ühe protsendiga
sinna kohta, mis särata.

Ja armastuse võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
köidaks sellegi lolluse ühte
allavett voolama.

Silmilt lillesideme võtaks,
võtaks südame rindu ka,
ei aita kui korrutad ühte –
vabandust, õnnetu Eestimaa!

Advertisements

Olukirjeldus

sculpture-2260364_1280Katuselt hüüad veelkorra hurraa,
siis alla hüppad, sind püüda ei saa!
Kadedalt jälgime imelist stiili,
sa algusmeetritel meenutad kiili.
Langedes hüüad sa ikka hurraa,
rõõm on ju kohtuda, lähenev maa!
Viimaks lööb kiirendus kõrvad lukku,
näotu jääb jälg sinust ajalukku!

Lahendus puuetega inimeste probleemile

Senine sotsiaalpoliitika on pakkunud puuetega inimestele lahendusi, mida pole võimalik või on raske kasutada. Seetõttu on jäänud inimestele ebaselgus, mille hajutamise on loodav valitsuskoalitsioon võtnud südameasjaks.

Koalitsioonikonsultatsioone pidavate erakondade hinnangul on probleemide taga erinevad hariduslikud, sotsiaalsed ja juriidilised põhjused. Seetõttu on kokku lepitud, et puuetega inimeste ebaselgele olukorrale leitakse kiire ja lihtne lahendus.

Otsustati ühendada ühe tõhusa ministri haldusalasse kolm ministeeriumit: Haridus- ja Teadusministeerium, Justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium. Uue nimega Haridus- ja Teadus-, Justiits- ja Sotsiaalministeeriumi ülipika nime asemel hakatakse kasutama sõnade esisilpidest moodustatud nimelühendit HaTe-Ju-So-ministeerium.

Ühinemisest peaks tekkima sünergia, mis peaks andma kõigile abi ootavatele inimestele selgust. Kindlasti peaks juba uude ministeeriumi siseneja mõistma siinsete töötajate ja ministri siirast sõnumit.

rattavapp

Uue loodava superministeeriumi kolme valdkonna omavahelist dünaamikat ja tasakaalu hakkab visuaalselt ilmestama kolme võõrapärase lõvi asemel ratastooli kolm ratast.

HaTe-Ju-So ministeeriumi vapp

Kolm ühes – Algus, Rakke ja Aareleid

9789985344507  978994999844060_5  9789985345016

Sattusin tänavu kultuurkapitali kirjandusauhinna nominentide hulka. Kui ma kirjutamise kõrval üldse ei loeks, siis muutuksin päris kindlasti uhkeks, aga – õnneks või kahjuks – ma loen, teiste seas kaasnominentide väga häid raamatuid. Päris kõiki veel ei jõudnud, aga 50% nominentidest on parem kui mitte midagi.

Alguses võtsin ette Kertu Rakke „Häbi“ ja siis Martin Alguse „Midagi tõelist“. Alguses pidasin Rakket kindlaks võitjaks, seejärel Algust. Algus haarab lugeja kohe algusest peale endaga (vabandust, kalambuurne algus pole tahtlik) ja kirjutab tegelased Leo ja Karli lähedaseks, juhtides lugejat osavalt mööda nende sisemisi sunde. Tahtmatu seos tekkis Väino Linna „Tundmatu sõduriga“, kus iga kord, kui autor mõne tegelase lugeja jaoks lähedaseks muudab, tähendab see tegelase peatset surma. Oleks ju raske kaugele tegelasele kaasa elada. Alguse tegelased surma ei saa, kui mitte silmas pidada nende unistuste surma. Ja taassündi, mis annab lootust lugejalegi.

Kukalt pani kratsima Postimehes ilmunud Alvar Loogi arvustus. Ta peab haruldaseks Alguse tehnikat, kus on kaks minajutustajat, see pole aga ajaviitekirjanduses sugugi harv moodus lugu jutustada. Teisalt heidab ta Algusele ette, et lõpp oli ette aimatav. Mu meelest on Alguse romaani krimikirjandusliku ainese puhul siiski oluline sisemonoloogidest kantud teekond, ehk kuidas lõpplahenduseni jõutakse. Ma ei näe probleemi nimetada romaani krimikirjanduseks, see ei muuda head romaani sugugi halvemaks. Loogi arvustuse ülejäänud kiitva sisuga olen igati nõus.

Algusele vastupidine on Rakke kirjutamise tehnika, ta hoiab lugeja rangelt distantsil. Kohati tundsin isegi, et miks ma seda loen – keegi Venemaalt pärit Nadja, kelle lugu jookseb kusagil kaugel sündmustereana. Aga raamatut kõrvale kah ei saanud panna. Lause on kuivalt tõdev, sidet lugeja ja tegelase vahel justkui ei tahetagi tekitada. Häbitunne kordub refräänina erinevates situatsioonides, mis ongi kirjaniku sõnul peamine – häbistamine ei tee kedagi õnnelikuks, õnnetuks aga küll. Muserdav lõpplahendus seab aga lugeja ette omamoodi peegli, nii et häbi hakkab. Põhjusega. Kui palju on meil Nadjasid ja Niinasid, kes elavad kusagil kaugel distantsil ning me küsime endalt, miks ma peaksin neist üldse teadma? Et siis – miks peaks teiste inimeste käekäik korda minema …?

Nii Algus kui Rakke kirjutavad üksindusest, lootusetusest, igatsusest läheduse järele. Hääbunud unistustest. Lugedes mõlemat järjest, andsin võimsast hetkeemotsioonist Algusele kõrgema hinde. „Häbi“ jäi aga pikemalt kummitama, ebameeldivalt häirima. See iseloomustab nii head raamatut kui ükskõik millist teost filmist raamatu ja lavastusest lauluni.

Kai Aareleid on kirjanik, kelle teoseid tasub lugeda aeglaselt, nautides keelt ja sellest kerkivaid kujutelmi. „Salaelud“ oma lühikeste miniatuuride ja novellidega on äärmiselt sobilik hea kirjanduse nautijale. Ka Aareleidi mina- ja peategelaste – naiste – eludes põimuvaid saladusi hoitakse valusa naudinguga. Lugejal on tunne, nagu oleks ta sattunud naiste pihtimusi salaja pealt kuulama (näiteks naiste vetsus, nagu juhtub ühega raamatu tegelastest). Saladuste seas on piinlikke, kuid enamasti arenevad naiste saladused mõnest hetkest ajendatud mõttest kauniteks võimalikeks ja võimatuteks variatsioonideks, mis on … argiselt salapärased. Kirjanik jätab meelega teksti vastuseta küsimusi, mille lugeja saab valmis ja edasi mõelda. Pärast Aareleidi lugemist on tunne, et argipäev on täis saladusi, peab osakama ainult märgata ja kirjeldada nii, et salapära säilib. Aareleid oskab.

Üks kiuslik küsimus siiski tekkis. Tagakaaneteksti järgi „Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid /—/“. Mis asi on naiselik käekiri? Vana feministina tekitas see hulgaliselt küsimusi, nagu näiteks, kas Rakke tekst ei ole naiselikus käekirjas kirja pandud või kas Alguse tekst on mehelikus käekirjas kirjutatud? Kui on kusagil definitsioon, mis iseloomustab „naiselikku käekirja“, siis kardetavasti jõuame tobedate klišeedeni. Pigem räägiksin heast kirjandusest, Aareleidi tundlikust keelest ja oskusest luua keele abil õhkõrnu kujutlusi, mis oma ilus ei muutu ilutsevaks ega läilaks.

Ja milline kolmest on see kõige-kõigem? Laureaat on igati teenitult Martin Alguse „Midagi tõelist“, aga eks iga hea raamatu jaoks on oma õige hetk.

pühapäeval valima

maa on lame
maa on lame
lamedamaks laamendame

tools-709043_1920minu töö
minu töö
lasen õnne valmis teha
rehale ei käega löö

käsi maha
käsi maha
sügavkülma vaga veri
pesumasinasse raha
uhub kõiki sama meri

injection-2404161_1920

andke reha
andke reha
mis ei leba seisab püsti

pähe süsti
pähe süsti
sinna kus on ajukäär
kus on lahus õige väär

maa on lame
maa on lame
aina lisa lamestame

lame laup ja lame maa
kes neid suudaks lahuta

pühapäeval valima