Valimised – solvumiste tšempionaat

monk-146246_1280Viimaste aastate kõige tõhusam kommunikatsioonitrend on solvumine, milles süüdistatakse peamiselt noori liberaale, sõnalaenuna lumehelbekesi. Solvuvad aga tunduvalt häälekamalt vanad konservatiivid, nende kohaliku hääletoru järgi lumehelmekesed. Solvumiste tšempionaadi auhinnakohad jagatakse riigikogus.

Solvumine on võimas vahend, mis põhineb reeglina enda vähesel enesekindlusel. Alati saab arvestada solvujate kui kindla sihtgrupiga, sest kellele meist poleks liiga tehtud, kes meist oleks üleliia enesekindlad! Enesekindel inimene otsib ebaõnnestumise põhjuseid endast, enesekindlusetu otsib teisi, kes nende ebaedus süüdi võiks olla. Ning muidugi seda ühte enesekindlat, kes arvatavaid süüdlasi karistaks.

Teadlik solvamine on lihtne ja isegi primitiivne nagu koolikiusamine, piisab suvalise inimese või grupi kallal irisemisest. Poliitikas on solvamist vaja selleks, et ka solvaja saaks solvuda: meid ei mõisteta, meid tahetakse tsenseerida, kõik on meie vastu, ja üldse on solvav, kui enam ei tohi midagi solvavat öelda, nii et solvuja vait oleks. Üheskoos solvumine on tugevam emotsioon kui koos solvamine.

Kui lumehelbeke ütleb, et ta ei kavatse taluda kehva palka, halbu tingimusi, ega seda, et mingi näss teda käperdab, siis kas ta on lahkudes solvuja? Kui lumehelbeke arvab, et kiusamine ja ahistamine võiks lõppeda, kas ta on siis solvuja? Võrdsete võimaluste või paremate tingimuste nõudmine on solvumine?

Nagu meie põlvkonnal omal ajal, nii on ka tänaste kohalike lumehelbekeste solvumised ajendatud peamiselt õiglustundest, mida kunagi nimetati ka nooruse uljuseks või nooruse lolluseks. Solvumisest enam näen neis siiski püüdu oma seisukohti argumenteerida, neid on selleks koolis ka päris hästi ette valmistatud – inimeste jaoks, kes „teavad, kuidas asjad käivad,“ kõlab see mõistagi solvumisena. Paraku jäid meie põlvkonna solvumised köögilaua taha, sest tänasele sarnane argumentatsioon keskkonna või riigi vastu oleks tollal viinud vangimajja.

Nüüd on ka meie põlvkonnal lõpuks võimalus häälekalt solvuda, ilma kartuseta, et keegi meid selle eest karistaks – sõnavabadus. Seepärast tulebki suurem osa viimase aja solvumistest lumehelmekeste suunalt, kes on solvunud kõigi muutuste peale, mis „meie ajal“ ei tulnud kõne allagi. Enam ei tohi ülemus ahistada ega kabistada, IT-oskustega noored on kõrgemalt tasustatud kui meie aastakümnete elukogemus, ehkki nad majandusest midagi ei tea, ning samasoolised paarid ei häbene enam oma eelistusi.

Lumehelmekeste jaoks on solvav, kui vaba inimene teeb vabas riigis isekaid otsuseid, valivad ise elukohariiki või tassivad endaga koju võõramaalasi kaasa! Kui meie olime nõus vabaduse nimel kartulikoori sööma, siis lumehelbekesed ei kavatsegi, kolivad mujale rohkem teenima või lepivad vähesega. Kurta Eestis mõne suurriigi „sotsiaalse õigluse sõdalaste“ üle kõlab siiski mõnevõrra hüsteeriliselt, kuna Eestis hoiavad „sotsiaalse ebaõigluse sõdalased“ oma positsioone üsna kindlalt. Kui mõni üksik kohalik lumehelbeke suu lahti teebki, siis ründab teda meedias kogu lumehelmekeste solvunud raskekahurvägi.

Lumehelmekesed on õige nupu üles leidnud, parafraseerides kunagist lööklauset: Kogu maailma solvunud, ühinege! Ja nad ongi ühinemas Ameerikast Aasiani.

Klassikaline vastandus, kus ühed tahaksid maailma muuta ja teised tahaks, et maailma nii palju ei muudetaks. Võiks ju keskpõrandal muutuste tempos kokku leppida, aga ei saa – solvumine on end ajas tõestanud poliitika. Üks kohalikele solvujatele keskendunud erakond on võimul, teine sinna pürgimas. Kui asi oleks vaid vanuses, siis aastaks 2025 peaks lumehelbekesed peale jääma, selleks ajaks peaks tervelt 75% tööjõust kuuluma nende põlvkonda. Või siis vastupidi, lumehelbekesed on parajasti tööl, kui lumehelmekesed raske solvumistöö ära teevad. Saab näha, kes lööb järgmise aasta valimistel solvumisrekordeid – vanus on vaid number ka solvumiste puhul.

Alandatud ja allasurutud, noorusest nõdrad või vanadusest väetid, privileegid kaotanud või neid mitte kunagi omanud – solvuge, valige meid ja me aitame!
Ärge siiski unustage, et peamiselt aitame teil veel rohkem solvuda!

Advertisements

Eesmärk ja vahend

business-3462518_1920Arvamusfestivali pealaval arutati sadade silmapaaride all võltsuudiste teemadel, kuid kõrvu jäi kriipima üks justkui iseenesest mõistetav kõrvallause, millega kõik paistsid nõustuvat.

„Ajakirjandus väljaanded on eelkõige äriühingud ja kui te nüüd küsite ükskõik millise äriühingu juhilt, mis on tema ettevõtte eesmärk, siis nad vastavad kasvõi kell kolm öösel unise peaga, et see on kasumi teenimine,“ arutles Markus Järvi.

Marju Himma sõnul taotlevad küll kõik väljaanded kasumit, kuid nende püüdlusi piiravad siiski ajakirjandusväljaannetele kehtestatud professionaalsed piirangud. „Kui toome paralleeli eraettevõtlusest, siis näiteks perearstikeskused on ka ju eraettevõtted. Keegi meist ju ei arva, et nad kasumi nimel annavad ravikvaliteedis alla. Sama on ka ajakirjandusega“.

Kokkuvõtlikult: iga äriühingu ainus eesmärk on kasum, aga paraku erinevad piirangud ja ametieetika kõike kah ei luba.

Mikroettevõtjana olen nõus, et omanik soovib teenida kasumit. Kui äriühing on loodud vaid kasumi teenimise eesmärgil, siis müts maha Hans H. Luige ja Margus Linnamäe ees, kui nad suudavad oma häid ajakirjanikke igal hommikul tööle meelitada mõttega, kuidas omanikele rohkem kasumit teenida. Või leida lugejaid, kes nende rikastumissoovi kinni maksaks.

Iga äriühing peaks pakkuma oma kliendile väärtust või lahendama mingit kliendi probleemi. Ajakirjandusväljaande eesmärk saab olla ajakirjanduslik, uudisväärtusel põhinev. Arusaadavalt pakuvad mõlemad meediakontsernid vähemal või rohkemal määral meelelahtust ja kollast ollust, mida nad hellitavalt meediatoodeteks nimetavad. See toob rohkem raha.

Sõnad on olulised

Kas kellelgi ei teki aga küsimust, miks põrgu päralt jändavad mõlemad äriühingud millegi nii tüütu ja vähekasumlikuga nagu uudisväärtusel tuginev tõsine ajakirjandus? Vandenõuteoreetik teaks kindlalt, et ettevõtete omanikud teevad seda puhtalt Sorose agenda läbisurumiseks, enda ja enda kaasosalistest poliitikute kuritegude varjamiseks ning on illuminaatide käepikendused. Hirmutavad võimalused sõltuvad arvaja fantaasiast.

Kas võib siiski olla, et meie erakapitalil põhinevate meediamajade eesmärk sisaldab endas ka väljendeid nagu eneseteostus, tõe otsimine, vaba sõna vahendamine, arvamuste paljusus, ühiskonna harimine ning palju muud veidi naiivselt ja paatoslikult kõlavat? Kas kasum on eesmärk, vahend või hoopis kõrvalsaadus? Või on kasumit vaja ettevõtjal selleks, et veel midagi ette võtta?

Sõnad kujundavad meie maailma. Kui me näeme igas ettevõtjas vaid kasumiahnust ja igas äriühingus rahamasinat, siis võib ettevõtluse arendamine jäädagi vaid ilusa jutu tasemele. Nimelt kahtlustan kõigi äriühingute omanikke, et nende motiivid on palju keerulisemalt kui „palju pappi ja ruttu.“

Kas võltsuudis päästab ajakirjanduse? Arvamusfestivalil arutasid võltsuudiste ja kallutamata ajakirjanduse teemadel ERR Novaator vastutav toimetaja Marju Himma, ajalehe Keskus väljaandja Marek Reinaas ja alternatiivväljaande „Objektiiv“ autor Markus Järvi. Vestlust juhtis ERR toimetaja Liisu Lass.

Kas valge mees tohib nalja teha?

charlie-chaplin-898308_1920Mis toimub? Kirjandust kirjutatakse ümber ja valge mees ei tohi enam naljagi teha! Arvamusfestivalil hakatakse tõesti uurima, et mis toimub. Alustuseks viskan õhku küsimusi, mida enne festivali algust peast läbi lasta ning siis kaasa rääkida.

Kas viimase kahekümne aasta jooksul, mil on neegri sõna sobivuse üle arutatud, on argumente juurde tulnud? Kas tohib siis neeger öelda või mitte? Kas kõik ülejäänud tähendused on rahumeeli samaks jäänud? Teiste sõnade tähendused pole muutunud ega muudetud? Näiteks invaliid – puudega inimene – erivajadusega inimene?

Kui neegrisõna kasutus on meie viimane vastupanu, siis kelle vastu täpsemalt me ühe sõna säilitamisega võitleme? Või tunnevad ainult leheneegrid ennast puudutatuna? Kui me kohandatud võõrsõna „neeger“ asemel kasutame eestikeelset sõna „mustanahaline“, siis oleme vähem isamaalised? Kas oma keelekasutust korrigeerides muudan keele ja kirjanduse ajalugu?

Kas Laura I. Wilderi lastekirjanduspreemia ümbernimetamine tähendab tsensuuri, kirjanduse ja ajaloo ümberkirjutamist, nagu paistavad arvavat Juku-Kalle Raid, Erki Bahovski ja Eveliis Kund-Zujev? Kuidas täpsemalt see muudab nimetatud kirjaniku teoste sisu? Või keelas keegi nende teoste lugemise või tahtis ümber kirjutada? Retseptsiooni muutumisse ikka usutakse? Kas raamatute lugemine on püsinud läbi ajaloo sama ja kirjandusteadus ei pea enam kunagi klassikute juurde tagasi pöörduma?

Kui palju naisi peaks #metooga ühinema, et nähtaks ahistamises laiemat probleemi kui mõne ükskiku mehe ebaõnnestunud lähenemiskatset mõnele üksikule naisele? Kas peaks korraldama ülemaailmase uuringu, et välja selgitada ahistatud naiste hulk? Kui neid on alla 10 protsendi, siis pole probleem, aga 51% ahistatuid annab põhjust midagi ette võtta? Kuna neid juhtumeid on liiga palju, peaksid just naised neist vaikima?

Kas naised oleksid pidanud mõne printsi ära ootama, sest traditsiooniliselt peaksid ju meeste eest naisi kaitsma teised mehed? Aga kui printsi pole parajasti kohal või ei käi mehe jõud ahistajast üle? Kas naised-emad-tütred võiksid püsida turvaliselt kodus, nagu on sajandeid olnud hea praktika? Kas #metoo näitab naiste kannatamatust, meeste aeglust või midagi muud? Kas peab naiste õiguste eest seismiseks olema naine või piisab sellest, kui mehel on tütar, naine või ema? Äkki on feminismist meestele kasu?

Kas #metoo hävitab nalja ja flirdi? Kas me olemegi nii primitiivsed, et kui ei saa tisse kommenteerida ja kätt kohe püksi ajada, siis pole enam nalja ega flirti? Ja siiani on alati olnud kõik naljad naljakad? Kas mehed on tõesti vanusest ja välimusest hoolimata igast asendist ihaldusväärsed, ei solvu iga asja peale ja lasevad ennast alati katsuda ka rinnakarvadega isikutel? Kas erinevus flirdi ja ahistamise ning solvangu ja nalja vahel on üle mõistuse suur?

Millal muutuvad üksikjuhtumid üldistuseks? Kas me alati eeldame, et kui keegi räägib probleemist, mis ennast ei puuduta või millest aru ei saa, siis on tegemist terve talupojamõistuse vastase aktiga? Kas oleks kiirem ja efektiivsem probleem lahendada või kangekaelselt otsida põhjuseid, miks probleem ei ole veel piisavalt suur, et seda üldse peaks lahendama?

Kas MINA peaksin pingutama hakkama alles siis, kui kogemata satun vähemuse või nõrgemate poolele? Näiteks kukun ennast ratastooli? Miks peaksin MINA üldse muutuma, kui MIND ei puuduta ei naiste probleemid, ei homode, ei mustanahaliste, ei puudega inimeste, ei vanade, ei noorte ega ühegi vähemuse mured?

Kindel, et ei puuduta, ja maailm muutub paremaks iseenesest?

Või on MINUL juba kõik niigi hästi, peaasi, et saaks öelda „neeger“ ja naistega tissinalja teha? Arutelu pole vaja, sest mõttetu on jahuda ja pigem on  vaja majandust arendada? Kas majandus ei ole osa samast tervikust, kuhu me kuulume koos sõnade ja sugude, enamuste ja vähemustega – kõigega, mis meid inimesena määratleb?

Kas mõni küsimus tundus retoorilisena? Kui ei tundunud, siis Arvamusfestivalil näeme.

Ilmus 6.6.2018 edasi.org.

Lühhike õppetus mis sees meeste tarvis mõned hääd nõud ja õppetused teada antakse

August_Wilhelm_Hupel
Esimene eestikeelne perioodiline väljaanne Lühhike öppetus ilmus 1766–1767 Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli väljaandel.

Kõik tänapäeva arvajad on saanud oma seisukoha #metoo suhtes välja öelda. Seepärast uurisin Peter Ernst Wilde ja August Wilhelm Hupeli käest, mida nemad tänapäeva kuumadest küsimustest arvavad.

„Mitte kord vingub su naine, mitte kord tihub su laps, oma viletsuste ja häda sees, /—/ aga sina ei mõista ühtegi millega nende valu võiks vähendatud saada.“ NII KIRJUTASITE KUNAGI EESTI MEHELE NÕUANDEID. KAS OSKATE NÕU ANDA KA TÄNAPÄEVA MEHELE?

Wilde: Viimasil aegadel olen tõesti mitmeid tähelepanekuid teinud, kus mees ei mõista mitte aru saada, miks naesed trelle-märgi tagant nurisevad! Seepärast katsusime naesterahvaid kuulda ja võime selgust anda, kuidas naestega mitte ei pea ümber käima.

Hupel: Täiearulise mehe tarvis see õppetus küll üsna tarbeta on, sestap võtsime kirjutada lootmises, et too annab nõu edasi oma mõistuseta naabrimehele, kes vist leeristki Jummala armust läbi pääses, ehk oskas õige koha pääle ristikese kritseldada.

MIS ON SIIS TEIE LÜHIKESE ÕPETUSE PEAMINE SISU?

Wilde: Tahame näitust anda, et paljudes asjus me naestega siiski üsna sarnased oleme. Naesterahva pääle mõteldes peaksime näituseks teadma, et tema mitte ei salli pidevat nääkutamist.

Hupel (naerab): No tohho-taevas-till-ae, imestad sina, sest vastuoksa just meesterahvas ju naese nääkutamise käes kannatab!

MEHED KURDAVAD SEDA NÄÄGUTAMIST TÕESTI TIHEMINI.

WildeTeistmoodi see nääklemine, ega ole seegi mitte kena, kui naene muudkui iga aasta takkant meele tuletab, et miskit mees teha lubanud. Kui mees lubadust on andnud, siis tema seda kindlasti teha võtab, ilma alatise nääkutamiseta.

Hupel: Aga vaadake selle pääle, et täie-ealine naene muudkui kuuleb, et ikka vähe lapsi on tema teinud, üks vähe, kaks vähe, kolm on vähe. Kõrgesti haritud naese pääle antakse hindamist tema iluduse järele või kodukorrastamise peale. Kas mehel käed või pää ehk pudrust, et muud ei mõista arvata? 

Wilde: Kui ka doktorini välja õppinud ja töörabamist teinud laste kõrval, siis ikka mõni mees peab hääks arvustada või lausa riigi poolt sundust välja hõigata. Kas ei ole see inimese enda vabadus ja Jummala tahe lasta lapsi sündida või siis mitte üldse lasta? Ühe Helme Martini sõgeda arvamise kannatab kenasti ära, aga üle selle hakkab kangesti nääkutamisena tunduma.

“TUNDUB” JA KOHE TASUB SOLVUDA?

Wilde: Kohe tõeste ei tasu, aga mitu aastat ja aastakümmet jutti sama juttu ka kange mehe pööraseks ajaks. Tundmuste kohta ju teadmamees Villido Ingvar on kirja pannud, et tundmused need kõige kurja juured ongi. Kui kõik mehed jaksaks teadmamehe käest õpetust saada, siis oleks nemad ehk tundmusteta orikad, aga on ju nendelgi Jummalast antud tundmused hinges. Ei ole mitte kõik mehed sarnased ega naesed ühtmoodi erinevad.

Hupel: Paistab päris kindel, et inimesed oma tundmustega üsna erinevad püsivad ka tulevil ajul, mõne nahk õhem on kui nahk teise inimese seljas. Tundeasju ja erinemisi ei pea mitte imeks pandama ja pisendama, vaid empatikat kasutama. 

SIIS MUUTUB JU MEES SAMASUGUSEKS PILLIVAKS NAISEKS?

Wilde: Ära nüid sedasi enesele hernest ninasse tõmma, nigu sinu soomesugu naabrid tavatsevad kõnelda, ei pea sina mitte naesega kaasa tihkuma! Küll aga soovitada võtan naese tunde peale mõtlemist temast arusaamise eesmärgil, nigu sina ka omaenese tundeid kaalud. Või sina omale Issandast kingitud mõistust ei tarvitagi?

TARVITAN IKKA, AGA MA EI SAA TUNDA NAGU NAINE, KUI MA MEES OLEN.

Hupel: Et endas toda kaasatundmise koha ülesse otsida, siis võta kohe usinasti harjutada. Sa pead tundmust ära mõistma ja seeheaks on Jummal sinule ette kujutamise oskuse kinkinud.

Wilde: Kujuta näituseks, kuidas keegi võtab sulle oma koivaga hargivahele virutada. Kas on keegi siis ülemäära sõge sinule ütlema, et mistühja sa munade pärast mossitad, ära ole sedavõrd tundeline! Ei ole nii mõistmatut inimeselooma maapeal.

Hupel: Proovi ka harjutuse raskemat arendust. Kujuta, et oled sääl kägaras oma valu ja viha käes, aga teised valu veel su oma süüks peavad, sest mistarvis sina üldse võera inimesega suhtlema asusid. Vot sedasi naesele muudkui öeldakse tema tundmuste kohta – ära ole tundmuseline, kõnele rahu ja madalama häälekõlaga.

Wilde: Naesed seda juttu juba ajast-aega on kurtnud, aga mitte kuulda ei tahetavat. Mehed arvavad end ise teadvat, kuidas naene end tundma peaks. Lugema peab lühhikesi ja pikemaidki õppetusi, kui naese sõnadesse usku pole.

TÄHENDAB, ET MA PEAKSIN HOOPIS ENDA VALU ETTE KUJUTAMA?

Wilde: Paistate hää nutiga noorhärra! Näituseks proovi kujutada kellegi võera kätt oma alumise püksi vahel, ainult naljapärast, ega ühti pahapärast. Ja ei tohi sina mitte mõtelda selle kõige kaunima olevuse pääle, vaid sinu püksa puudutav käsi kuulugu ilma mingi kenaduseta inimesele, kes sinule ehk lausa vastumeelne. 

Hupel: Siinkohal on raske meil meestel sedamoodi mõtelda, sest me ise oleme igati ihaldamist väärt olevused, vanuse või välimuse pääle vaatamata. Sestap ehk ongi raske mõista, miks iga naesterahvas rõemust ei värise, kui oma käega tema püksa või kehaosi riivame. Siiski arvata tihkan, et iga ilma lubata puudutus sugupoolest sõltumata, ei ole mitte ihaldatav.

LOOMULIKULT EI MEELDI MULLE, KUI KEEGI MIND NIISAMA NÄPPIMA TULEB, AGA SIIS PEAB LIHTSALT EI ÜTLEMA.

Wilde: Ilma asjata andsin sinule kiitust, sa mõistmatu inimeseloom! Kui teise käsi juba sinu püksas on, mis sa siis enam ütlid?  Naljapärast pistis sisse, naljapärast välja ja sina midagi tunda ei tohtunud?

Hupel: Sinul on mehejaks, naisel naise oma. Naesele kehajõuga tehtud ülekohus ei ole üldse mitte lubatud, ei ühelgi moel. Selline asi teeb mehele suurt häbi ja siis naesterahval täieline õigus ja lausa kohus on teistele sellest teada anda. Eriliselt tahan rõhku panna, et kui naene siis selles asjas suud avab, siis seda tunnet ei saa mitte tähelepanuta jätta ja asuda juttu pisendama. See oleks otsata rumal teguviis, mis pisendaja enda häbisse viib.

SIIANI ÜTLETE SIIS, ET ÄRA TÄNITA NAISTE KALLAL, ÄRA NÄPI NEID JA MÕTLE, MIS TEINE PEAB TUNDMA. KAS ON VEEL MIDAGI?

Wilde: Järjekorras järgmine asi, mis igas naeses pahameelt teeb, on arvamine, nagu peaksid pepupatsutused, kiitused kehakumeruste kohta ja mitmes mõttes naljatused rohkema palga eest olema. Aga ei ole mitte. Säärane tavatuhmus muutub kurja tegemiseks, kui patsutav mees ise on ülemas ametis või niisama võimukamas olukorras. Mida ta oma kehajõu pärast tihtipeale ju ongi, ehk ka vaimuannetes võib maha jääda. 

NÜÜD EI TOHI ENAM NALJA KA TEHA! NALJA PEALE EI TASU SOLVUDA!

Hupel: Hää nali peamiselt contextusest ehk taustaasjust sõltub. Nii võib meeste keskel kange napsi taga tehtud naljatus hää kosta, aga naese kõrvale hoopis teise mõjuga olla. Halva nalja äratundmine on kõigile kontimööda – nimelt teised mitte selle pääle ei naera.

Wilde: Kui peaks ehk sulle enesele näituseks lüheldase mehenoku naljad meelepärased olema, siis kujutle enesele, kuidas sinu tütart samaväärt naljade ja pepupatsutamistega kostitatakse. Või sinu kaasat või auväärt ema. Küllap siis tahaksid sellist asja ära hoida ja hakkad feminismust üheks mõistuseliseks asjaks pidama.

ISE OLETE HARITUD MEHED JA AJATE SELLIST SOTSIALISTI JUTTU!

Hupel: Hoidku kõrgeväeline Issand selle eest, kui hakkasid feminismust segamini ajama sotsialismusega! Lausa vastuoksa, eelmised juhatused need kõige kapitalistisemad ongi, sest ei ole mina kohanud veel ühtegi inimest, kes tahaks töö eest tasutud saada naljasõna, käepigistuse või pepupatsutuse vormis. Ikka rahatähti tahetakse ja kui seda mitte võrdses hulgas meestega ja töötamisega ei saada, siis pahameelt üsna kohatu oleks imeks panna.

PRAEGU ON LIHTSALT TREND, ET MIDAGI EI VÕI ENAM ÖELDA. KEEGI POETAB KOGEMATA MÕNE SÕNA JA KOHE SÜÜDISTATAKSE TEAB MILLES.

Wilde: Eks kõik Jummala lapsed on vahest ekslikud ja lasevad nii keelel kui kätel mõne koha peal kurja teha. Siis on asjakohane esmalt andeksandi paludes ülekohtu all kannatanute poole pöörduda. Kristliku suuna on Mäggi Janek juba ette näidanud.

Hupel: Ta küll Kiisleri Vilja küsimise pääle veidi sõnu segas ja andeks palumise asemel hoopis ise naestele andeks andis. Aga teised võivad sama püüdu tingimata õigeste järele aimata.

VABANDAMINE ON KERGE, AGA NAISEL ON HÄÄL KERGE TÕUSMA.

Wilde: Eks mõistan, kui ütled, et naesterahvast tema kõrge hääle ja tundelise jutuga on sinu kõrvale raske kuulata, kui tema peaks katsuma trelle-märgi “minaka” asja selgitada. Seepärast võtsimegi oma madala hääle ja tuimavõitu jutuga ise õppetust edasi ütelda. Teineteise mõistmise tarvis on iga-enese pisukest pingutust vaja.

Hupel: Kui sina seda nõu ja õppetust juba lugeda mõistsid, siis ei ole minus kahtlemist, et sinu jaoks see päris asjatu näis. Saad südamerahus oma mõistmiseta naabrimehele selle lihtsa juhatuse edasi anda. Kui on alustuseks teada asjalood, mida tema ei pea mitte tegema, siis ehk mõistab selline sõge hing kunagi mõistatada, mis tema siis tegema peab.

Põltsamaal, AD 1767

Abiks peolauakõne pidajale

Järgnev peokõne sobib pidamiseks iga laua taga, kui sulgudes väljenditest või lõikudest valida sobiv või siis hoopis asendada enda omaga.

pereHea kaasmaalased (ja teised eurooplased, kaaskodanikud, noored, lätlased, süürlased, veganid, erakonnakaaslased, lihasõbrad, luuletajad, külalised, õllesõbrad)!

Rõõm on näha teid siin pidulaua taga! Ärme suru teemasid köögilaua taha, sest pidulaua taga on kõigest kergem avatult rääkida. Suur tänu inimestele, kes on nii oskuslikult meie laua katnud!

Tänasest lauast näeme, et Eesti ei ole saar, kus elab poliitik (kokk, insener, koristaja) nimega Robinson Crusoe. Miks ja kuidas õnnestus Euroopal (Eestil, Jõhvil, Tartul), nii väikesel ja loodusvarade poolest vaesel poolsaarel (saarel, linnal, külal, linnaosal) saada kaasaegse tsivilisatsiooni (maamelu, linnaelu, toidulaua, kogukonna) peamiseks liikumapanevaks jõuks? Miks on meie peolaud nii maitsev? Vastus on kahes sõnas: kultuuriline mitmekesisus. Mitmekesisus on harmoonilise arengu tagatis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

Eesti on mereriik ja Eesti rannajoon on üle 3600 meetri pikk ja ennesõjaaegsel perioodil Eestis elas küllalt suur osa eesti elanikkonnast just rannaäärsetel aladel, selle viimase nõukogude aja vältel paratamatult sealt lahkuti, sest see oli nii range kontrolli all, et ei olnud võimalik suhelda isegi ülejäänud Eesti territooriumil elavate inimestega, selletõttu rannaelu ahenes ja vähenes ja nüüd on aga rannaelu taastumas ja mitte ainult rannarahvas ei ole pöördunud tagasi oma esiisade maale, vaid ka kogu Eesti rahvas kasutab seda imeilusat loodust, mis siis rannajoone näol ja mere näol on olemas. (Võib ka lühemalt, näiteks: Eestis on mitmekesine loodus, palju merd, maad ja õhku.)

Ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks (jahimeheks, korilaseks, loomakasvatajaks, taimekasvatajaks), aga ma olen alati teinud nii, et perele üks-kaks kala (seent, liha) olen saanud nõnda, et on võimalik lõuna- või õhtusöögil ühiselt seda kala (seent, liha) maitsta.

Me ei pea ostma kaugelt välismaalt toodud tomateid, mis ei ole kokku puutunud mullaga ning mul on hea meel, et ka meie kokad ja söögikohad on sellest aru saanud. Ilma tomatiteta saab samuti süüa teha, kuid vürtsid tulevad reeglina välismaalt, nagu ka kartul on kunagi üle ookeani Eestisse rännanud. Isegi kama leidnud tee meie toitulauale kaugest Kesk-Aasiast.

Me tahaks, et maailm oleks mitmekesine, sest mitmekesisus rikastab. Jõuliselt ja teadlikult kaitstud eesti keel ning eesti (meie) rahvus (rahvas, toit, köök, kultuur, maa, meri, taevas) võiks olla osa sellest mitmekesisusest.

Minu lapsed on üsna vähe lugenud suhkrusaiadest ja lihapallidest (raamatut, menüüd) ja nad siiamaani arvavad, et pannkoogid on soolane söök. Mõistan neid ja mõistan ka veganeid, aga arvan, et söök on kultuure ja meid kõiki ühendav. Loeme ja sööme rohkem, nii ka mõistame üksteist rohkem!

Kui võrdlen tänast valikut poes aastaga 2004, on vahe silmaga näha ja keelega tunda. Õmblusteta ühiskond oskab luua uut väärtust, kasutades parimat kaugete maade varasalvest meie kohalike teadmiste ja väärtustega. Kodumaise toidu eelistamine on meile midagi väga loomulikku, see on sama ka teiste rahvaste jaoks. Teatud mimikri on vajalik, et pääseda teiste maade toidulauale.

Meil on võimalus võtta kogu maailma mitmekesisuse ja muuta see omaks! Nagu on teinud täna meie pidulaua katja (kõik need söögikohad, restoranid, kohvikud, sööklad, bistrood, kodukõrtsid), kes pakub mitmekesist menüüd (kes oma spetsiifilise valikuga rikastab kohalikku kultuuri).

Kui palju maitserikkam on maitseainetega tembitud ja mitmekesine toit! Jah, muidugi võime jääda kangekaelselt oma kaalika ja soola juurde. Ka see on valik ja tänapäeval on meil õigus valida! See on lausa kodanikukohus!

Tore, et meil on valikuid, kus igaüks leiab sõbralikult oma! Peaasi, et toit oleks värske, väärtuslik ja tervislik (kohalik, maitsev, magus, magushapu, soolane, terav, mahe). Täname üheskoos peolaua katjat leidlikkuse, tarkuse ja oskuste eest (tänada võib absoluutselt kõige eest, toidu eest alati)!

Elagu Eesti (meie küla, restoran, pere, pulmarahvas, saar, erakond)!

Hoiame Eestit!

Tänan Lennart Merit, Arnold Rüütlit, Toomas Hendrik Ilvest ja Kersti Kaljulaidi mõtete eest, mis sobivad mitmekesist toitu kiitvasse teksti orgaaniliselt. 25. aprillil tähistati paljudes söögikohtades ja organisatsioonides üle Eesti mitmekesisuse päeva.

Ilmunud EPL 25.4.18