Noorsooteatri „Frideberta“ raputab täiskasvanutelt üleliigse mure ja paneb koos lastega lustima

Eesti Noorsooteatri jõulude eel lavale toodud „Frideberta“ näitab, et on täitsa okei karta, olla ärev ja närviline, tunda eri hirme, olla erinev. Ilmunud Eesti Päevalehes 19.12.2023.

Kui ma oleksin teatrikriitik, siis tõstaksin esile nutikat dramaturgiat, vaimukat dialoogi ja viisi, kuidas woodyallenlikult neurootilised tegelased muutuvad koguperelavastuses publiku empaatiliseks peegliks. Teatrikriitikuna märgiksin terviklikku lavakujundust, milles on ära kasutatud Noorsooteatri laiuti lava ja tagaseinast turritavaid torusid. Laval laiub salapärane ja üllatusi täis maailm. Kindlasti rõhutaksin grimmikunstniku tööd, mis lavastaja sõnul püüab järgida tummfilmi esteetikat, ent sama hästi võib leida sellest viiteid commedia dell’arte tegelaskujudele, mille riukalikkust ja kavalust asendab kaastundlik iseloom. Tõsise teatrikriitikuna võtaksin lavastuse pulkadeks lahti ja paneksin elegantselt ja asjatundlikult kokku tagasi.

Helge lugu ja naljakad tegelased

Ent ma ei ole teatrikriitik. Olen hoopis laps, kes istub Noorsooteatri saalis ning elab kaasa helgele loole ja naljakatele tegelastele. Kes nad on? Kaks neist on suhteliselt selgepiirilised: täiskasvanud mees Julius (Andres Roosileht või Mart Müürisepp) ja väike tüdruk Frideberta (Mari Jürjens või Steffi Pähn). Nemad on inimesed, kelle vahel paistab olevat isa-tütre suhe. Frakki kandev Evald (Lee Trei või Risto Vaidla) on vist rott, sest tal on rotisaba. Ent saba on ka Muumitrollil, aga see ei tee temast veel looma. Ülejäänud kaks tegelast paistavad olevat kolikambris ellu ärganud nukud. Enne etendust ma ei jõudnud taustamaterjalidega tutvuda, pärast etendust otsustasin, et ainus abivahend, mida kasutan, on kavaleht. Olen ju laps.

Autori ja lavastaja Mikk Jürjensi loodud tegelased on nagu Muumid või Potsataja, südamlikud ja inimlikud, ent siiski mitte päris inimesed. Ja polegi tähtis, kes nad täpselt on. Väikse tüdruku Frideberta (fotol Mari Jürjens) ja Juliuse (Andres Roosileht) vahel paistab olevat isa-tütre suhe. Publiku lemmiku, äreva sahmerdaja Evaldi rollis näeb ühes koosseisus Lee Treid (teises Risto Vaidla).

Saalis istudes taban ennast kõigepealt samastumas Juliusega. Ta on isakuju, kes ei tohiks karta mitte midagi, kõige vähem võõraid ja esinemist. Ta on õpetussõnu jagav ja lõõpiv keskealine onkel, kes viskab nalja, mis on kohati liigutavalt kehvapoolne. Isegi solvav, aga siis tõttab Julius vabandama. Julius ei ole onu Heino, igal onu Heinol oleks aga Juliuselt rohkelt õppida.

Habras armastus

Kui lavale ilmub Kiur (Sander Roosimägi või Hardi Möller) oma paanilise vajadusega 243 ülesandest koosnev päevaplaan ellu viia, siis kaldusin samastuma pigem temaga. Ei tahaks kodust väljagi minna, sest kodus jõuab ju rohkem asju ära teha! Kiur ja nukulik Elfride (Merlin Kivi või Doris Tislar) on klassikalised esimesed armastajad, keda hirmud tagasi hoiavad – kes meist täiskasvanutest poleks kunagi seda habrast seisundit kogenud.

Frideberta meenutab kõiki neid lapsi, kes on õigeid küsimusi esitades ja vanemate enda õpetussõnu meeles pidades neist-meist palju targemad. Mis sellest, et talle meeldib küüsi närida nagu Evaldilegi. Paistab, et publiku lemmiktegelane on Evald, kelle ärevas sahmerdamises on püüdlikkust asju korraldada ja kõike heaks teha. Kes ta selline on? Minul õnnestus näha Evaldi rollis Lee Treid, paralleelkoosseisus mängib sama rolli Risto Vaidla. On ehk selline jaotus vihje, et meie olemus ja hirmud on universaalsed, neid ei pea jagama plikalikeks ja poisilikeks?

Kõik tegelased peale Juliuse on ärevad ja hirmudest kammitsetud. Mina ju ei ole selline, ütleb täiskasvanu minus. Minus peituv laps aga korrutab: „Oled küll!“, ja itsitab sõbralikult. Üks põhjus, miks ma etendust vaadates lapseks muutun, on tegelaste jäägitu soojus ja abivalmidus, toetav sõna ja heakskiit lavakaaslastele just sellisena, nagu nad on. On täitsa okei karta, olla ärev ja närviline, tunda eri hirme, olla erinev. Kui teised toetavad, siis pole miski hirmus.

Ja kui on asju, millest ei saa rääkida, siis tuleb laulda.

Kui ma oleksin muusikakriitik, siis ma kirjutaksin vaimustavatest harmooniatest, kokku kõlavatest häältest ja suurepärasest pilli valdamisest. Mari Jürjensi kirjutatud ja Vaiko Epliku seatud nakkav muusika vääriks lavastuse puhul täiesti eraldi arvustust.

Täiskasvanugi unustab enda

Ent ma ei ole muusikakriitik. Olen laps, kes upub muusikasse. Kes imestab, milliseid pille üldse olemas on – ma tõesti ei tea, mis pill on kandle moodi klahvidega instrument, mida laval teiste seas mängitakse. Ja kuidas kõik kummalised pillid omavahel kokku kõlavad! Muide, millal te viimati mõnes etenduses bandžomängu kuulsite? Saksofonihelide peale sulan ma täielikult.

Etenduse lõpus on veidi piinlik – olen ju ikkagi täiskasvanud mees, aga huilgan koos lastega. Tühja kah, mõnikord ongi piinlik, kuidagi saab kõigest üle. Lõpuks ju Kiur ja Elfride… ja isegi Julius… Las see jääda teatris avastamiseks.

Võtke pere ühes ja minge teatrisse! See pole üleskutse ainult väikeste lastega peredele. Kui lapsed on suured, siis aitab võib-olla just see lavastus ärevast argipäevast sooja jõulumeeleolu üles leida. Ja kui lapsi ei ole, siis sa ise ju oled – ära karda olla laps. Korrakski.

LAVASTUS „Frideberta“. Autor ja lavastaja Mikk Jürjens. Kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, helilooja Mari Jürjens, muusikajuht ja seadete autor Vaiko Eplik, grimmikunstnik Kelli Neitsov. Mängivad Mari Jürjens (külalisena) või Steffi Pähn, Andres Roosileht või Mart Müürisepp, Lee Trei või Risto Vaidla, Merlin Kivi (Theatrum) või Doris Tislar, Sander Roosimägi (külalisena) või Hardi Möller. Kõigile alates 5. eluaastast. Ühes vaatuses, kestab 1 h 15 min. Esietendus 3. detsembril Eesti Noorsooteatri Ferdinandi saalis.

Finlandiaga pärjatud raamatud poevad naha alla

Finlandia auhind on hea eeskuju, kuidas äratada ja jätkata diskussiooni, raamatute üle kirglikult ja argumenteeritult vaielda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus. Ilmunud Sirbis 8.12.2023.

29. novembril kuulutati Yle otsesaates välja tänavused Finlandia kirjandusauhinna laureaadid kolmes ehk ilukirjanduse, aimekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias.

Kõige kaalukam Finlandia auhindadest on kahtlemata parimale ilukirjanduslikule teosele määratud auhind. Kui auhind 1984. aastal loodi, võisid sellele kandideerida kõik ilukirjanduse alla kuuluvad teosed, ent 1990. aastate alguses hakati sellega tunnustama vaid romaane. Põhjus oli proosaline: romaan on laiema publiku huviorbiidis ja seetõttu on võitja teosel oodata suuremat müügiedu. Auhinda annab välja ju Suomen Kirjasäätiö ehk Soome Kirjandusfond, mis on Soome Kirjastuste Liidu ja haridusministeeriumi koos loodud sihtasutus.

Kirjastajad ei pidanud kahetsema: pärast otsust müüdi kümnete tuhandete asemel sadu tuhandeid eksemplare. Võiduteostest on enim ostetud Sofi Oksaneni romaani „Puhastus“ (230 000 eksemplari, 2008), Ulla-Lena Lundbergi „Jääd“ (140 000, 2012) ja Kari Hotakaineni „Kaitsekraaviteed“ (134 000, 2002). „Jää“ hääletasid lugejad sügisel ka Finlandia 40aastase ajaloo parimaks teoseks.

Tänavu on otsustusprotsessi ka rohkelt kritiseeritud, sest selles nähakse liigset järeleandmist nn turujõududele: auhinda tuleks seetõttu nimetada müügiedendus-, mitte kirjandusauhinnaks. Soome kirjanike liidu esimees Ville Hytönen ongi välja pakkunud, et kirjandusfond võiks kaaluda Finlandia kolme kategooria kõrvale neljanda loomist: seal oleks esindatud luule, aforismid, novellid ja esseed. Hytöneni sõnul ostetaks ka nendes žanrides teoseid rohkem, kui neile pöörataks rohkem tähelepanu. Mitmel korral Finlandiale kandideerinud Juha Itkonen toob aga võrdluseks professionaalse žüriiga Sibeliuse viiulikonkursi – miks ei võiks ka selle võitjat valida lihtsalt üks muusikahuviline kodanik? Kirjandusauhinda ei määra nimelt kirjandusekspert, vaid tugeva kultuuritaustaga kirjandussõber.

Ükski kriitik ei sea siiski kahtluse alla Finlandia auhinna vajalikkust ega võitjate kõrget taset. Auhinna väljaandmine on omaette süsteem. Igal sügisel valib kolmeliikmeline eelžürii kirjastuste saadetud sadade raamatute seast välja parimad. Novembri alguses kuulutatakse kõigis kolmes kategoorias välja kuus kandidaati, nendega tehakse intervjuusid ja arvustatakse nende raamatuid. Novembri lõpus teatatakse riigitelevisiooni otsesaates võitjad ja lisandub veelgi rohkem kajastusi – see kõik hoiab hea kirjanduse rambivalguses terve novembrikuu jooksul ja tagab ka jõulu eel korraliku läbimüügi. Seepärast ei paista ennast tõestanud süsteemis muutusi tulevat ning 40. korda määratud kirjandusauhinna on taas saanud väärikad loojad.

Võiduromaan

Ilukirjanduse kategooria laureaat on Sirpa Kähkönen romaaniga „36 urni – eksimise ajalugu“ („36 uurnaa – Väärässä olemisen histooria“, Siltala). Tänavune „kirjandusdiktaator“, kes valis kuue lõppvooru jõudnud kandidaadi seast laureaadi, oli professor ja tantsukunstnik Jorma Uotinen, kelle sõnul oskab Kähkönen „vaadata elule ja teistele inimestele mõistvalt ja õrnalt, ilma pahameele ja kibestumiseta“.

Sirpa Helena Kähkönen (sünd 1964) on õppinud ülikoolis kirjandust ja ajalugu ning töötanud Helsingi ülikoolis teadusassistendi ja Otava kirjastuses toimetajana. 1996. aastast saadik on ta olnud vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Kirjanduslikku tegevust alustas ta romaanidega noortele täiskasvanutele, läbimurre tuli 1998. aastal alguse saanud ajalooliste romaanisarjadega. Aastatel 2018–2022 oli Kähkönen Soome kirjanike liidu juht. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid „Graniitmees“ ja „Nõmmeliivatee“, mõlemad Piret Saluri tõlkes, kirjastuses Koolibri on töös ka „36 urni“ tõlge. Finlandia kandidaatide sekka on Kähkönen jõudnud varemgi: romaanidega „Linavoldid“ (pealkirja tõlge on tinglik, originaalis kõlab see „Lakanasiivet“, 2007), „Graniitmees“ („Graniittimies“, 2014) ja „Tankide suvi“ („Tankkien kesä“, 2016) ning aimeteosega „Viha ja armastuse leegid“ („Vihan ja rakkauden liekit“, 2010).

Muidugi ei andnud Uotinen võitu neli korda auhinnata jäänud kirjanikule kaastundest. Kriitikud tõdesid kohe romaani ilmumise järel üsna üksmeelselt, et tegemist on kirjaniku seni kõige tugevama teosega, auhind tuli oodatult.

Inimese näo andis Soome kodusõjas punaste poolel võidelnuile juba Väinö Linna oma triloogiaga „Siin Põhjatähe all“ (1959–1962). Sirpa Kähköneni 2010. aastal ilmunud „Viha ja armastuse leegid“ tutvustab Soome kommunistide saatust: muu hulgas hoiti neid 1920. ja 1930. aastatel vangis Tammisaari sunnitöölaagris. Seal veetis üle seitsme aasta ka Sirpa Kähköneni vanaisa Lauri Tuomainen.

Nüüd on Kähkönen läinud kaugemale nii Väinö Linna kanoonilisest triloogiast kui ka oma aimeraamatust: ta näitab, millise raske ja ebaõiglase pitseri on jätnud ühe esivanema saja aasta tagused valikud järeltulevate põlvede elule. Kähkönen ei ole korranud „Viha ja armastuse leekide“ lugu ilukirjanduslikus vormis, vaid kirjutab oma ema Riitta surma järel tema elust – intensiivselt, isegi omalaadse raevukusega. Soome kriitikud on tõdenud, et Kähköneni tekst oleks nagu vabanenud kammitsaist ja voolab nüüd tõeliselt vabana. Võib-olla vallandaski ema lahkumine kirjanikus kõik seni hillitsetud emotsioonid.

„Autori isiklik kogemus on kasvanud universaalsete mõõtmeteni ja ütleb midagi üldkehtivat inimese, häbi, viha, valede, rõõmu, lootuse, unistuste ja nende kokkuvarisemise, surma kohta,“ ütles Jorma Uotinen auhinda üle andes. Kirjanik ei süüdista ema, vaid esitab ilustamata kujul nende suhte karmid ja valusad stseenid, leides ema käitumisele kohe ka põhjenduse: kodusõja ebaõiglus ja esivanemate kibestumus kanduvad edasi põlvest põlve ja just naiselt naisele. „Niisiis, vait, see oli Tammisaari esimene õpetus ja tähtsaim, ja nii sai Tammisaarist ka osa kõige intiimsematest suhetest. Jah, sina tead seda, ema. Me oleme kõik olnud Tammisaaris, kuigi elasime kodus. See kõik oli meil kodus.“ Nii kõlavad „36 urni“ paar rida Piret Saluri vahendusel. Ja veel: „„See kuratlik kodanlik ühiskond, mis piinas oma vange. Ma vihkan seda ühiskonda!“ Nii õppisid sa mõtlema. Nii sa sagedasti ütlesid. Mina sain sellest aru küll.“

Tulemuseks olid murtud meeled, õrnuseta kasvatus ja õnnetuseootus ka õnnehetkedel. „Kuidagi õnnestus sind murda,“ kirjutab Kähkönen oma lahkunud emale. Ja nopib ühe öö jooksul ema korterist teispoolsusse kaasapanemiseks 36 eset, tunnet, pettumust ja igatsust, mis annavad ema ja tütre viha-armastuse suhtele sajandipikkuse tausta. Kähköneni tekst hoiab lugejat oma sõltuvust tekitavas maailmas justnagu nikotiin ja 1960ndate amfetamiini sisaldavad dieedipillid, mille lõksu oli langenud ka Riitta.

Teised võitjad ja kandidaadid

„Teised“ kõlab ebaõiglaselt, sest kõik kandidaadid võiksid sama hästi olla ka võitjad. Samuti ei ole aime- ja lastekirjanduse teosed vähem väärt kui auhinnatud romaan, ehkki neid ei osteta võib-olla nii palju. Kirjanduse hindamine on subjektiivne ja läbimüük pole kvaliteedikriteerium. Kui Jorma Uotinen kurtis kandidaatide väljakuulutamisel, et tal on kõigest kolm nädalat kuue romaani lugemiseks, siis mul oli paraku veel vähem: raamatusaadetis jõudis Soome instituudi raamatukokku vaid kümme päeva enne võitjate väljakuulutamist. Seepärast on mul paratamatult tulnud pealiskaudsusele lõivu maksta.

Julge üldistusena saab siiski öelda, et nii võitjad kui ka kandidaadid on süvenenud mitmel moel ajalukku ja (tihti sellest johtuvatesse) vaimse tervise hädadesse. Helsingi raamatumessilgi esitleti rohkelt aime- ja ilukirjandust, kus käsitletakse mahavaikitud või varjus olnud ajaloonähtusi. Endiselt harutatakse soometumise sasipundart, samuti teemasid, mille on esile kutsunud Venemaa kallaletung Ukrainale. Seejuures vaadatakse tagasi ka neile rahvusgruppidele, kes jäid või läksid Nõukogude Liidu poolele või võitlesid Soome kodusõjas punaste poolel.

Nii haakub Kähköneni romaaniga aimekirjanduse Finlandia võitnud Antti Järvi teos „Kuhu kadus Antti Järvi?“ („Minne katosi Antti Järvi?“, Gummerus). Kirjanik on ajanud arhiivides ja mujal oma nimekaimust vanavanaisa jälgi – too jäi pärast sõda loovutatud Karjalasse. Soomes on räägitud palju Karjalast evakueeritutest, kuid see valdav evakko-narratiiv on jätnud enda varju kõik Karjalasse maha jäänud ja Soomes maha vaikitud erandid. Järvi kirjutab neist kümnetest inimestest, kelle pärast on peredel olnud piinlik ja keda on tahetud unustada. „Teadmine on üksteise mõistmiseks parim vahend. Info on ka mäletamine ja toob valgust sellesse, millest vaikitakse ja mis tundub häbiväärsena,“ tõdes kirjanik oma auhinnakõnes.

Aimekirjanduse lugejate lemmikuks hääletati Ville Mäkipelto ja Paavo Huotari „Tsenseeritud. Piibli muudatuste varjatud ajalugu“ („Sensuroitu – Raamatun muutosten vaiettu histooria“, Otava). Selle omalaadne kommentaar on ilukirjanduse nominendi Antti Hurskaineni romaan „Kirikuteener“ („Suntio“, Siltala), mis sisaldab pikki usuteemalisi arutelusid, mis on rüütatud dialoogide, sisekõne ja ka kirjade vormi. Hurskainen paneb oma peategelase, sügavalt uskliku kirikuteenri vastamisi luteri kiriku bürokraatliku ususuhtega. Lisaks piiblile tsiteerib autor Ingmar Bergmani teoseid, telesõusid, soome nüüdiskirjandust … ja juhatab lugeja kindlal käel läbi viiterägastiku, kutsudes kaasa mõtlema elu, surma ja usu teemal.

Tegelaste vaimset tervist vaetakse peaaegu kõigis kandideerinud romaanides. Teiste seast tõuseb esile lugejate lemmikuks valitud Miki Liukkoneni romaan „Võõrsil“ („Vierastila“, WSOY). Tänavu kevadel 33aastaselt enesetapu teinud kirjanik esitati Finlandia kandidaadiks postuumselt ning paratamatult loetakse Liukkoneni pöörast teksti selle teadmisega. Pealkirja „Vierastila“ saab tõlkida mitmeti: selle tähendus võib olla ’külalistetuba’, ’võõrsil’ või ’võõrus’, ’asutuse vastuvõturuum’, sõltuvalt kontekstist on muidki tähendusvarjundeid. Liukkonen tõdeb, et kõik on üksteisele võõrad, sealhulgas iseendale. Romaani pealispind on täis lustimist keele ja mõtetega – puhas lugemisrõõm ilma arutlemata selle üle, millest lugu räägib. Mõtetega žongleerimise taga avaneb sügav sissevaade maailma hullumeelsusse ja silmakirjalikkusse, mis viib „elu põhielemendi“ ehk pettumuseni. Seegi keeratakse naljaga pooleks: „Ta polnud isegi pettunud, vaid poolikult pettunud. Ja seetõttu pettunud oma pettumuse poolikuses.“

Teine terve mõistuse ja vaimuhaiguse piiril balansseeriv romaan on Pasi Ilmari Jääskeläineni „Peituse anatoomia“ („Kuurupiilon anatomia“, Atena). Endisest punkarist autor õpetab praegu üldhariduskoolis emakeelt ning ilmselt tänu sellele mõjuvad romaani kasvueas ja arenguga puntras tegelased käegakatsutavalt ehedalt. Tekstis on tunda endiselt mässavat punkarivaimu, nii et romaan võinuks vabalt kandideerida ka noorteromaani auhinnale. Jääskeläinen nimetab oma stiili ise reaalfantaasiaks: autor vahetab eri žanre reportaažist dialoogide ja monoloogideni ning segab jutustajaid omavahel. Romaanis hoiab pinget ülal oletatav kuritegu ehk kuhu kadus peitusemängu ajal peategelase vend? Üllatavalt kergelt loetav raske romaan.

Laura Gustafssoni „Miski ei kao päriselt“ („Mikään ei todella katoa“, Like) on lugu kurnatud, oma töö tulemustes ja maailma arukuses kahtlevast loomakaitsjast. Ei soovita lugemiseks neile, kes soovivad rahulikult jätkata omnivoorielu: liha- ja karusnahatööstuse telgitaguste ning rohepesu kirjeldused võivad seda rahu tugevalt raputada. Autor esitab küsimusi õiguste ja vabaduste kohta ka laiemalt ning vaatleb erinevaid väärtusmaailmu. Ebamugav lugemine, aga raske käest panna.

Keskkonnahoiu teemal võtab sõna ka Iida Turpeinen romaanis „Elusad“ („Elolliset“, S&S). Autor võitis tänavuse Helsingin Sanomate debüüdiauhinna ja teose tõlkeõigused on müüdud juba rohkem kui 20 riiki, sealhulgas Eestisse. Esmapilgul kuiv aines: romaan räägib meriõhvast, kes avastati 1741. aastal ning kes aeglase ja sukeldumisvõimetu liigina juba 27 aasta pärast liigse küttimise tõttu välja suri. Turpeineni uuring kulgeb nagu seiklus läbi kolme sajandi teaduse ja kunsti. Kas on võimalik taaselustada midagi, mille inimene on oma rumaluses hävitanud? Kriitikute hinnangul kuulub Turpeineni esikromaan Euroopa suurte romaanide hulka.

Laste- ja noortekirjanduse kandidaatidest on Ted Forsströmi ja Åsa Lucanderi „Snälla Stella, sluta skälla! / Hissun kissun, Hilja!“ (Etana Editions) ilmunud ka eesti keeles, pealkirjaga „Kulla Stella, ära lärma!“ (Tammerraamat). Finlandia auhinna võitis aga Magdalena Hai õudusromaaniga „Sarvikjumal“ („Sarvijumala“, Otava), mille valisid oma lemmikuks ka lugejad. Autori poliitilise tänukõne rassismivastane sõnum maalis Soome kultuuripoliitikast üsna troostitu pildi. „Oleme lasknud viha noorte ellu,“ tõdes Hai. Vaenamise leevendamiseks ja mõistmise süvendamiseks on autor toonud romaani Lauri-nimelise peategelase, kelle nahavärvi ei avaldata kohe, vaid see selgub teiste hoiakutes – päris mõjus võte lugeja ees peeglit hoida, et aidata noortel maailma mõista ja hoiakuid kujundada. Hai pani täiskasvanutele südamele, et lugemise ja lugemuse vähenemises ei tasu süüdistada lapsi, vaid enda eeskuju ja valitud poliitikuid.

Kultuurikärpelise poliitika pärast tuntakse muret mõlemal pool Soome lahte. Finlandia auhind on väärt näide, kuidas keerulisele ajale vaatamata äratada ja jätkata edasiviivat diskussiooni, kirglikult ja argumenteeritult kirjanduse üle vaielda ja arutleda – hoida omakeelset kirjandust pidevas arengus.

Kõigi tänavuste Finlandia auhinna kandidaatide nimed ja nende teoste pealkirjad leiab Soome Instituudi ajaveebis aadressil https://finst.ee/ajaveeb/

Endast suurema teenistuses

Johanna Venho teosed tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude huvilistel kui ka neil, kes otsivad raamatutest ennekõike keelenaudingut. Imunud Sirbis 1.12.2023.

Paistab, et Johanna Venho on kirjanikuna pühendunud niisugustele inimestele, kes on oma elu pühendanud millegi endast suurema teenimisele. Mõlemad eesti keelde jõudnud Venho teosed, nii romaan Sylvi Kekkosest (algupärand 2019) kui ka Tove Janssonist (2021) rääkiv „Sügisraamat“, osutavad autori sügavale sisseelamisvõimele ja oskusele teha oma kangelannade hääl enda omaks. Või vastu­pidi.

Kahe romaani ülesehitus on sarnane. Mõlemat lugu kannab kriitilisse elu­perioodi asetatud peategelase sisekaemus: „Esimeses naises“ kõlab minavormis monoloog, „Sügisraamatus“ vahendab tegelase sisekõnet kõike­teadev jutustaja. Mõtisklusi katkestavad lühemad peatükid, kus heidetakse peategelasele kõrvaltegelase pilk.

Augustis 1966 pakib Sylvi Kekkonen (1900–1974) autosse vanad päevaraamatud ja paari päeva toidumoona ning sõidab maale, et suvekodu vaikuses leinata hiljuti jäädavalt lahkunud head sõpra kirjanik Marja-Liisa Vartiot (1924–1966). Alguse saab pikk jutuajamine kujuteldava sõbraga, õigupoolest tuline vestlus varalahkunud sõbraga.

Selliselt, päevikuvormis, ehitab Johanna Venho üles Sylvi Kekkose maailma, milline see oleks võinud olla aastal 1966 tollase riigi esimese naise ehk presidendi abikaasa tagasivaates. Venho on teinud hiiglasliku taustatöö arhiivides ja intervjueerinud prototüübi kaasaegseid, muu hulgas sai ta raamatu avaldamiseks Urho Kaleva Kekkose omaste heakskiidu. Hääl, mis tekstist lugejani kandub, on veenvalt Sylvi Kekkose oma. Samamoodi luges ennast sisse Eino Leino ellu ja kirjutas meistri häälega Hannu Mäkelä romaanis „Meister“, mis võitis 1995. aastal Finlandia auhinna. „Esimene naine“ kandideeris Finlandia auhinnale 2019. aastal.

„Rääkige palun, kuidas teist sai see, kes te olete, kuidas te oskasite kõike, mida tegite. Tahaksin ka kuulda, kuidas teiesugune kogenud inimene sai üle ema surmast. Kuidas sellest võib üle saada? Kuidas on elada maailmas ilma emata? Olen kahekümneaastane“ – need küsimused on „Sügisraamatus“ (lk 34) saatnud Tove Janssonile (1914–2001) kirja teel fiktiivne Maria-nimeline tudeng. Maria kiri ajendab kunstniku ja kirjaniku möödanikku süüvima. Romaani olevik on 1991. aasta augustikuu, mil 77aastane Tove ja tema elukaaslane veedavad viimaseid suvepäevi Klovharul, kunstniku armastatud väikesaarel. Vanus sunnib suvesaarega lõplikult hüvasti jätma, Tove tagasivaated on kantud hüvastijätukurbusest. Ka Maria käib koos kaastudengitega korraks saarel, kuid tervitusest kaugemale ei jõua. Teine, sama põgus kohtumine Tovega leiab aset raamatu lõpus. Ülejäänud aja jälgib Maria saart kiikriga vastasrannalt, mõeldes enda ja imetletud Tove elu peale.

„Esimeses naises“ lõhuvad Sylvi minajutustuse skulptor Essi Renvalli mõlgutused. Ta töötab Sylvi kuju kallal, kuid ei leia kuidagi sellele õiget vormi. Venho oleks justnagu kirjeldanud oma raskusi kirjutamisel, asetades need skulptori mõtteisse: kuidas näidata korraga inimese haprust ja tugevust, kibeda koore all tuksuvat südameheadust ja elujanu?

Kui skulptori sisemonoloog toetab peategelase kirjanduslikku portreteerimist, siis „Sügisromaani“ fiktiivne tudeng Maria paistab olevat rakendatud peamiselt jutustamistehnika teenistusse. Venho sõnul on tegemist tema alter ego’ga: ka tema oli nooruses Tove Janssoni loomingu ja kunstniku enese fänn. Nüüd oleks Venho justkui püüdnud oma kunagise mina romaani sisse kirjutada, kuid on loonud seejuures üsna kummastava fännikuju, kellest võiks karta ka verega kirjutatud sõnumeid ning imetlusobjekti röövimist. Õnneks piirdub Maria vaid tähelepaneliku vaatlemisega. Tema lugu on lihaks romaani luude küljes: tundub, et Maria-peatükkide ülesanne on rõhutada ennekõike Tove ajastu keerukust ning tõsta esile kummagi tegelase suhe emaga. Ometigi jäävad Maria mõtisklused Tove Janssoni päriselu kõrval mõnevõrra konstrueerituks.

Kahe teose kangelannasid ühendab ka kirjanikuamet. Kummalegi oli see justnagu teine, kõrvalisem roll: Sylvi oli ennekõike presidendi naine ja Tove alustas oma loometeekonda kunstnikuna.

Teatmikes tutvustatakse Sylvi Kekkost esmalt kirjaniku ja alles seejärel presidendi abikaasana. Paraku oli see Sylvi Kekkose eluajal teisiti: kõik nägid temas ennekõike Urho Kaleva Kekkose abikaasat, keda ei oodatud isegi kirjanike liidu koosolemistele, sest teised poleks saanud ennast presidendi abikaasa juuresolekult vabalt tunda. Iseseisev loominguline isiksus võib vähemastki rikki minna. Romaanist õhkuvast ebaõiglusest ja üksildusest hoolimata tajub lugeja Sylvi hingejõudu ja vaprust.

Tove Janssoni loomingu ja tema kunstile pühendatud eluga kursis lugeja leiab „Sügisraamatust“ vastuse nii muumide kui ka teiste tegelaste sünni kohta. End Tove Janssoni ellu põhjalikult sisse lugenud Venho toob lugejani liigutavad mälupildid ja kohati lausa dokumentaaljutustuse tema teekonnast oma käekirja ja kunstnikumina juurde. Romaanis peatub Tove pikemalt oma suhtel ema Hamiga ning püüab leida vastuse küsimusele: kuidas oli Hami ajal olla korraga naine, ema ja kunstnik?

Kuidas olla korraga riigi esimene naine, ema ja kirjanik? Sylvi läheb oma varalahkunud sõbrannaga kujuteldavat vestlust pidades kohati põlema ja ütleb välja, mida teise varjus elamine ja luhtunud lootused on talle maksma läinud, lööb aga alati selja sirgu ja täidab oma kohust. Üksindust on tal ometi keeruline varjata. Just üksindus ongi üks „Esimese naise“ kandvaid teemasid.

„Kui suur kergendus oli end alguses Urho varjus sisse seada! Kust ma oleksin pidanud aimama, kui üksildasena ma end seal aastate möödudes tundma hakkan, sellist asja ei oska inimene ette näha“ (lk 115). Teisal: „Ja enam ei mõista ma ka seda, miks nii paljud naised tahavad mõjuvõimsaid mehi, neid kõige enesekesksemaid. Seal on ju naisel ainult kaks võimalust: kas alla anda või võistelda. Mina ei ole tahtnud kumbagi teha, aga oma niši loomine on määranud mind üksindusse …“ (lk 130).

Üksindustunnet süvendasid UKK armuseiklused, mis jõudsid isegi ajakirjandusse. Riigi esimene naine endale seesuguseid vabadusi ei lubanud. Tärkava suhte oma aja kuulsaima südametemurdja Olavi Paavolaisega katkestas Sylvi enne riskipiirile jõudmist, naastes oma kohustusliku rolli juurde: „Mehe juurest tuleb alati naasta iseenda juurde“ (lk 172).

Tove Janssoni puhul aitas tema kunstnikuroll julgemalt iseenda juurde naasta ja/või endana püsida. Venho aitab lugejal neid valikuid mõista, aga laseb ka tunda Tovele heidetud kõõrdpilke, mida need esile kutsusid.

Venho romaanid räägivad küll Sylvi ja Tove elust, ent on loetavad ka ajastukirjeldusena, sissevaatena omaaegsesse poliitilisse ja kunstiellu. Venho iseloomustab mööda vilksatavaid tegelasi ja olukordi põgusalt vaid mõne pintslitõmbega, kuid neist joonistuvad äratuntavad ja üldinimlikud hetked.

Venho tuli kirjandusse luuletajana, tema esimene luulekogu ilmus 1998. aastal. Viisteist aastat hiljem (2003) ilmus tema esimene lastele kirjutatud raamat. Alles aastal 2011 jõudis ta esimese täiskasvanutele kirjutatud romaanini. Viljaka autorina on ta ühtviisi edukalt jätkanud kõigis žanrides. Mitmed kriitikud on rõhutanud tema kui luuletaja tundlikku keelt ja sisseelamisvõimet ka proosaloomingu puhul. Kai Aareleid, kelle keel on täpne, voogav ja kaunis nii omaenda loomingus kui ka tõlgetes, on Venho teoste eestindajana suurepärane valik. Nii et Venho raamatud tasub ette võtta nii kirjanduslike elulugude sõpradel kui ka neil, kes otsivad kirjandusest ennekõike keelenaudingut.

Johanna Venho, Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest. Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid, toimetanud Kai Nurmik. Kaane kujundanud Satu Kontinen. Varrak, 2021. 256 lk.

Johanna Venho, Sügisraamat. Soome keelest tõlkinud Kai Aareleid, toimetanud Inna Lusti. Kujundanud Britt Urbla Keller. Varrak, 2023. 256 lk.

Armastuse õppetunnid

Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge. Ilmunud Sirbis 24.11.2023.

Eesti Noorsooteatri „Kasvav kuu“, autor Sarah Crossan, dramatiseerija ja lavastaja Johan Elm, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Kirill Havanski, liikumisjuht Hanna Junti, valguskunstnik Karmen Tellisaar. Mängivad Mart Müürisepp, Joosep Uus ja Laura Kukk. Esietendus 29. X Ferdinandi saalis.

Eesti Noorsooteatri lavastuse „Hingest ja südamest“ etendused on jäänud kaugele suvesse, kuid kuidagi ei saa lahti tundest, et see oli teatrile midagi enamat kui vaid A. H. Tammsaare tekstidest välja nopitud armastuslood. „Kasvav kuu“ vaid kinnitab seda tunnet.

Armastus laval. Tapa raudteejaamas pöördus Eesti Noorsooteater publiku poole hingest ja südamest, et rääkida ühel A. H. Tammsaare loomingu tähtsaimal teemal – armastusest. Armastus paistab olevat kesksel kohal teatri repertuaaris ja mõtteviisis ning suvine lavastus tõi selle kreedona publiku ette.

Muidugi ei saa üks tõsiseltvõetav teater kuulutada, et „meie tegeleme siin armastusega“. See oleks mõnevõrra kohatu ja tekitaks isegi piinlikkust, eriti meie kultuuriruumis. Suur osa Eesti Noorsooteatri lavastustest puudutab aga armastust, olgu pea- või kõrvalteemana: „Apelsinitüdruk“, „Klaasist loomaaed“, „Röövlitütar Ronja“, „Kõik ägedad asjad“, „Poiss ja liblik“ jt.

Sellisele üldistusele on mõistagi kerge vastu vaielda, ehkki teater seda otsesõnu ei tee. Eesti Noorsooteatri koduleht avab teatri olemuse ja olemasolu põhjused elegantselt ja paljusõnaliselt: teater kujundab noore inimese kultuuriruumi, avardab tema tajusid, peegeldab maailmatunnetust, aitab tundma õppida iseennast ja maailma, näha ja väärtustada suhteid ümbritsevaga, aga näha ka seda, mis neis suhetes on ebatervet või ohustavat. Lähidistantsilt viimaste aastate uuslavastusi vaadates ei häbeneks ma rõhutada armastuse keskset rolli Eesti Noorsooteatri olemuses.

Armastus saalis. „Mulle seondub noore vaataja teater alati ka teatava soojuse või hoituse tundega, mis ei jäta sind looga üksinda ning kus üritatakse alati mingisugune helgus lavatervikusse sisse põimida. Ka tegijate enda tegemise rõõm ja soojus tuleb tihti just noore vaataja teatris niivõrd selgelt esile, mida n-ö „täiskasvanutele mõeldud“ teatris on palju vähem näha,“ ütleb teatrikriitik Karmen Juhkam intervjuus ERR kultuuriportaalile.*

Hinge ja südamega tehtud lavastustes jõuab armastus paratamatult publikuni. See ongi soojus, helgus ja rõõm, millest Juhkam räägib, sest ka kõige valusama lavastusega hoitakse üleval lootust: selle annab publikule teadmine, et kõigest saab rääkida – ja Eesti Noorsooteatris ka räägitakse. Olgu selleks värske teatritüki „Kasvav kuu“ venna huku ootus, „Apelsinitüdruku“ isa surm, lavastuse „Teises toas“ vägivaldsed lähisuhted, „Kõigi ägedate asjade“ enesetaputeema või ka inimhinge tumedamat poolt ja tänapäeva maailmapoliitikat peegeldavad klassikatekstid „Plekktrumm“, „Sinel“ ja „Ninasarvik“, tõuseb alati pealispinnast kõrgemale inimene kui mõtlev ja armastust ihkav olend.

Ei saa öelda, et armastus oleks ühtäkki, alles kolm aastat tagasi koos teatri uue nimega lavastustesse tekkinud. Armastus pole ka ainult Eesti Noorsooteatri privileeg või ainutunnus, ent selles teatris on armastuse lavalejõudmises süüdi ennekõike noor publik, sest noor vajab teadmist – või pigem tunnet –, et teda armastatakse ja ka tal on õigus armastada. Selle peale saab noores inimeses „kujundada kultuuriruumi, avardada tajusid, peegeldada maailmatunnetust, aidata tundma õppida iseennast ja maailma“ jne.

Armastus on ka egoistlik ja ebaõiglane. Teater peab armastama teatrit ja publikut, kelle nimel ohverdatakse palju, kõik muu on selles valemis vahend. Armastusega tehtu jõuab publikuni, kirg teatri vastu ei lase lati alt läbi roomata ja sunnib otsima publiku kõnetamiseks aina uusi viise. Võib öelda, et tingimusteta armastus toobki noored teatrisse.

„Kasvava kuu“ armastus. Kui kolme nimetatud klassikateksti ühendas asukohast ja ajast sõltumatu humanistlik seisukohavõtt, siis nüüd toodi lavale sügavalt Ameerika ühiskonda ja õigusruumi paigutuv Sarah Crossani noorteromaan „Kuutõus“, mille on dramatiseerinud ja lavale toonud Johan Elm.

Vennad Joe Moon (Joosep Uus, paremal) ja oma surmaotsuse täideviimist ootav Ed Moon (Mart Müürisepp). Foto Siim Vahur

Joe Moon (Joosep Uus) ja oma surmaotsuse täideviimist ootav Ed Moon (Mart Müürisepp) kohtuvad vanglas. Joe on kõik muu kõrvale heitnud, sõitnud rahatuna talle võõrasse osariiki, et olla koos oma vennaga tema viimased nädalad, arutada minevikku, püüda mõista ennast, oma vanemaid, hirme ja lootusi.

Eesti Noorsooteatri näitlejate mäng on mind alati vaimustanud, nii ka seekord. Müürisepa ja Uusi vendade duett ja nendega liitunud Laura Kukk moodustasid orgaanilise trio, kes olid laval lihast ja luust Ameerika elust räsitud noored. Kümme aastat vanglas surmaotsuse täideviimist oodanud Edil (28) on tulnud vanglas hakkama saada. Tätoveeritud tegelane heitleb lootuse ja saatusega leppimise vahel, poisilikkus vaheldub küünilisusega ning ebaõiglusest sündinud viha armastusega venna ja elu vastu. Mart Müürisepp täidab lava ka siis, kui istub löödult vangikongi nurgas.

Edi vend Joe (17) kardab nii üksindust kui ka vangla karme raame, ent vastab venna kutsele tema juurde tulla. Miks? Vormiliselt tahab ta kuulda otse vennalt, kas see on süüdi või ei ja mis juhtus. Nende vestlustes tuleb ilmsiks armastus selle inimese vastu, kes on teda lapsepõlves ainsana hoidnud ja armastanud. Joosep Uus on iga ihurakuga meeleheitlik väikevend, võimetu muutma minevikku ja tulevikku. Mida lähemale jõuab vanema venna surma­otsuse kuupäev, seda intensiivsem on tema igatsus läheduse järele, seda suurem on vajadus armastada ja olla armastatud. Ainus, mida Joe suudab, on olla kohal, kui vanem vend teda vajab.

Lugu on dramatiseerimise käigus julgelt ümber tehtud ning rohkest tegelaskonnast toodud lavale vaid kolm, kellest Laura Kuke kehastatud Nell on romaani mitme naistegelase ühendkuju. Ülejäänutest saab aimu vaid nende kolme jutu põhjal. Nii Joe kui ka Nell muutuvad nende mõne nädalaga: mõlemad peavad leidma endas jõudu rääkida otse ja ausalt, andeks anda ja lahti lasta.

Laura Kuke roll on ülioluline terviku mõttes ja ka mõlemale meestegelasele, kuid meestega võrreldes on tema mänguvõimalus ahtam. Ka Nell on vangistatud oma keskkonda ja püüab raamidest pääseda. Erinevalt romaanist on dramatiseeringusse kirjutatud Nelli unistus lauljakarjäärist – dramatiseerija-lavastaja mõjus leid. See laseb särada Laura Kuke oivalisel lauluoskusel ja toob publikul kaks korda etenduse ajal külma­värinad ihule. Kuke häälde on mahutatud kõik tunded, mis sõnadeks ei vormu.

Kuna algtekstiga on vabalt ringi käidud, siis minu meelest venivad veidi pikaks stseenid pärast lõpplahendust. Joosep Uus ja Laura Kukk kannavad selle küll hästi välja, kuid toimunu veel kord üleseletamine on üleliigne: noor vaataja on taibukas, pole mingit vajadust ta ninapidi arusaamiseni vedada.

Kuidas puutuvad Ameerika kohtusüsteem ja sealsed ühiskonnaklassid meisse siin Eestis? Paraku puutuvad, sest vaesuse ja armastuseta kasvamise tõttu on kõikjal „hääleta“ kodanikke, anonüümseid ettureid nn mõjukate mängulaual. Elumängus õnnestub vastu pidada üksnes neil, kellel on, keda armastada, ja keda armastatakse.

Lavastuse tegelased karjuvad armastuse järele nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, lisades veel küsimusi tingimusteta armastuse olemuse kohta. Armastuse kaudu paigutub vendade kohtumine orgaaniliselt teatri repertuaari ja kinnitab veendumust, et Eesti Noorsooteater võib vabalt välja öelda: oleme siin selleks, et noored mõistaksid armastuse mitme näoga olemust ning leiaksid sellest tuge.

Kõvaks keedetud Max Seeck

Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama. Ilmunud Sirbis 21.7.2023.

Viimaste aastate kingitus maailma põnevuskirjandusele on soomlane Max Seeck, 38aastane helsinglane. Tema hilja­aegu eesti keeleski avaldatud kuuenda romaani „Vimm“ õigused müüdi 40 riigi kirjastustele juba enne ilmumist. Kokku on tema sulest ilmunud seitse romaani.

Seeck tunneb krimi- ja põnevuskirjanduse reegleid ja kasutab häbenemata kõiki žanri klišeesid. Miks peakski häbenema oskust, mida ta valdab suurepäraselt – žanri raamistikus pinge ja saladuste hoidmine nõuab meisterlikku kirjutamisoskust.

Soome krimikirjanik Max Seeck. Eesti keelde on tema seitsmest romaanist tõlgitud viis: „Hammurapi inglid“, „Mefisto puudutus“, „Uskmatu“, „Kurjuse võrgus“ ja „Vimm“.

Soome krimikirjanduse rikas ajalugu

Seeck on praegu Soome rahvusvaheliselt edukaim kirjanik. Küllap on see soome krimikirjanduse pika traditsiooni loogiline tulemus. Tuntumatest nimedest on meie lugejale eestikeelsete tõlgete kaudu tuttavad Mika Waltari komissar Palmu kriminullid, Mauri Sariola paar romaani, Martti Yrjänä Joensuu, Reijo Mäki, Leena Lehtolaineni ja Ilkka Remese teosed jpt, kuid Soome krimikirjanike loetelus(1) on julgelt veel üle saja nime. Lisaks Seecki romaanidele on värskelt ilmunud Eva Franzi, Eeva Louko ja Satu Rämö krimkade tõlked.

Krimikirjandus on tõusnud Soomes viimase 40–50 aasta jooksul nn tõsise kirjanduse sekka, mitmed teosed on kandideerinud Finlandia kirjandusauhinnale. Oluliselt on muutunud ka akadeemilise maailma suhtumine: ajaviitekirjandus, sh kerged kriminullid, on olnud kirjandusteadlaste tähelepanu all juba 1970. aastatest. Tõsi küll, alguses asuti ajaviitekirjandust uurima pigem hoiakuga, et see on esimene trepiaste, mis aitab lugejal ületada lugemise künnist, sealt edasi lugeja aga areneb ja jõuab kerglase ajaviite juurest juba Tolstoi ja Balzaci teosteni. Hüpotees osutus siiski ekslikuks – kes loevad, loevad enam-vähem kõike. Kes ei loe … noh, need lihtsalt ei loe.

Žanriliselt on soome krimikirjandus mitmekesine, ulatudes klassikalistest mosaiikmõistatustest adrenaliinirohkete trilleriteni ja ajalooainesest nüüdisühiskonna kriitikani. Igal teosel on eluõigus ja kinnitust leiab tõsiasi, et tippude esilekerkimiseks on vaja palju ja mitmekesist kirjandust.

Kioskikirjandus käsitööoskusena

Nn kioskikirjanduse jaoks on Eesti ilmselt mõõtmetelt liiga väike: raudtee- või bussijaama kioskist ostetud pehmekaanelist raamatut ei jõua enne sihtkohta jõudmist läbi lugeda. Soomes jõuab. Nii on soome autorid kirjutanud kiirtarbimiseks mõeldud lugusid muu hulgas frantsiisina, näiteks hangiti sakslaste Bondi analoogi Jerry Cottoni romaanide tegelaskujude kasutamise õigused ja kirjutati seda sarja kümmekond aastat.

1920ndatel USAs salongimõrvade lahendamise vastukaaluna esile kerkinud vägivaldsema hard-boiled-suunani jõudis Soome pärast Teist maailmasõda. Suund kinnistus 1960.–1970. aastatel, kui kioskites hakati müüma odavaid raamatusarju, nagu „Ilves“, „Manhattan“ ja „Puma“, ning juba mainitud „Jerry Cottoni“ ajakirja. Kuidas muidu õpiks kujutama keerulisemat sündmustikku ja tegelaskujusid, kui pidevalt ei harjutaks kirjutamist etteantud raamistikus? Ei ole sugugi lihtne raame köitva sisuga täita – küllap võivad seda kinnitada sarju kirjutavad stsenaristid.

Eestis on kioskikirjanduse lähim vaste bulvarikirjandus, „odav vähenõudlikku maitset rahuldav kirjandus“, nagu selgitab „Eesti keele seletav sõnaraamat“.(2) Kui aga vaadata praegu kioskites müüdavate raamatute valikut, siis on neid ühendav tunnus ennekõike pehmekaanelisus. Raudtee- ja lennujaamades võib pehmete kaante vahelt leida nii vähenõudlikule maitsele mõeldud bulvarikirjandust kui ka Shakespeare’i ja teiste klassikute teoseid, esindatud on eri riikide bestsellerite autorid Tom Clancyst Max Seeckini. Lugejaskond on laienenud, lugemiskohad on muutunud mugavamaks.

Kodueestlastele võib kioskikirjanduse mõiste olla pisut võõras, kuid väliseestlastele on see harjumuspärane. Nähtuse olemuse on 1978. aastal elegantselt kokku võtnud Herbert Salu: „.. kioski­kirjandus, õhukeste vihikutena ja ohtrasti piltidega varustatud kirjandus, mida müüakse kioskides ja mis sisaldab kõditavaid põnevusjutte: igal kümnendal leheküljel laip ja niisama tihedasti suguakte.“(3)

Vimm pole viimane

Ka Max Seecki „Vimm“ jätkab Salu loetletud tunnuste põhjal kioskikirjanduse traditsiooni, laipu sugeneb nii tegevuse käigus kui ka tagasivaadetes. Kõike­teadev autor valgustab kordamööda oma tegelaste peas toimuvat: kui need pead just kuriteo sooritamist või selle lahendamist ei nuputa, siis keerlevad neis seksimõtted, -meenutused ja -ootused. Füüsiliselt kogetakse seksi puhul hulgi­orgasme ja jumalikku rahuldust – on, mida hiljem süütundes kahetseda või mille taaskogemist oodata.

Seecki viimases neljas romaanis seikleb Jessica Niemi, sünninimega von Hellens. Sarja uusim romaan „Loukko“ ilmus Soomes selle aasta alguses, kuid eesti keeles pole veel saadaval (teose pealkirja võib tõlkida muu hulgas kui „Salasopp“ või „Urgas“). Vaimse tervise probleemidega kimpus peategelane on omamoodi kombinatsioon hard-boiled-krimkade meeskangelastest, telesarjade autistlikest tarkpeadest ja feministlikest argisangaritest, kes kannavad endaga tähtsat saladust.

Oma algusaegadel astus hard-boiled-dekkarites kuritegevusele vastu meesdetektiiv ning tegelasgaleriis leidus kindlasti mõni saatuslik naine, ühtaegu ihaldusväärne ja ohtlik. Seeck on vahetanud rollid: Jessica on kurja maailma vastu võitlev naispolitseinik, kes langeb pidevalt ihaldusväärsete, aga ohtlike meeste võrku.

„James Bondid“, „Jerry Cottonid“ ja ka Seecki lood on äratuntava ülesehitusega: üks action vaheldub teisega, tulistamine ja võitlus seksi ning meelt erutava verbaalse või vaimse mõõduvõtuga. Seecki romaanid on äärmiselt filmilikud, eri tegelaste vaatenurgad sündmustele on just nagu stseenid, mis ootavad stsenaariumiks vormistamist. Tema tegelaskujudes domineerivad hea välimuse ja füüsisega tegelased, keda on kerge ette kujutada näiteks Angelina Jolie või Keanu Reevesi kehastuses. Ka on teostes mitmeid lihtsalt mõistetavaid viiteid Hollywoodi kassafilmidele, mida kasutatakse võrdlusena mõne tegelase või olukorra kirjeldamiseks.

Füüsiliselt mitte nii atraktiivsed tegelased on välja joonistatud peaaegu karikatuuridena. Üks Jessica Niemi kaastöötajatest on Rasmus Susikoski, stereotüüpne inimsuhetes abitu arvutinohik kõõmaste juuste ja kesise garderoobiga. Lõbusa võrdlusena võib märkida selle tegelase nimekaimu, üht soome krimikirjanduse tuntumat kangelast Olavi Susikoskit, kes ilmus aastakümneid elegantse ja hoolitsetuna lugeja ette Mauri Sariola krimiromaanides. Teine alternatiivne tegelane Jessica-lugude valdavalt ilusate inimeste seas on tubaka järele haisev Erne Mikson, Niemi eestlasest ülemus. Seeck on pannud Miksoni ühes 2010ndate lõppu paigutuvas loos suitsetama Rumbat, mida siis enam ei müüdud. Ilmselt on see kaja Seecki õpingute ajast 2000ndate alguse Eestis. Seeck ei irvita oma tegelaste üle, vaid elab neile soojalt kaasa. „Vimmas“ Mikson enam ei esine, kuid temaga koos töötanud inimesed meenutavad Saaremaa meest heldimuse ja igatsusega.

Vaatepunktide vaheldumises peitub ka omamoodi nõrkus – kahes romaanis on esitatud toimunule kurjategija vaatenurk, milles ei ole siiski ühtki vihjet või võimalust lugejal ise kuritegu lahti harutada. Vastupidi, kurjategija kirjeldab reaalajas toimuvaid sündmusi järjestikustena, ehkki hiljem selgub, et ta on vahepeal ka midagi muud teinud. Tegelase valetamine iseendale või oma tegude varjamine ei ole sisemonoloogis kuidagi põhjendatud, lugeja jäetakse lihtsalt ootama lõppjäreldust, millele keeratakse siis peale mitu vinti. Lugemist see ei häiri, pinget oskab Seeck hoida kuni lõpuni. Kui aga isegi korduval ülelugemisel ei ole võimalik eeldada, et midagi peitus selles situatsioonis veel, jääb viimaks petetu tunne.

Niisugust kõvaks keedetud ja tuunitud ajaviidet võib põlastada, ent kiirloetava romaani kirjutamine nõuab korralikku pinge hoidmise oskust. Seeck ehitab loo kihte ja karaktereid üksikasjadeni ning erinevalt odavast kioskikirjandusest tema tegelased muutuvad ja arenevad. Oma olemuselt on „Vimm“ aga ennekõike siiski puhas ajaviide, tegelaste sügavamad mõtisklused mõjuvad tarbetu ruumitäitena.

Mitte ainult turundusest

Eesti Ekspressile antud intervjuus(4) tunnistab Max Seeck, et naissoost kangelane tekkis tema romaanidesse välismaiste kirjastuste soovitusel. Rahvusvahelise trillerite turu tarvis olid tema esimesed teosed liiga maskuliinsed ja väliskirjastusi huvitas rohkem Soomes arenev lugu. Seeck võttis kirjastajate soove kuulda ja kirjutas neile vastavad teosed. Rahvusvaheline edu ja Hollywoodis valmimist ootav telesari annavad tunnistust, et vastutulek turu ootustele tasus ennast ära.

Autoritasude eest äsja Soomes u 150 000 euro eest Jokerite jäähoki­meeskonna osaluse ostnud Seeck õppis Eestis ettevõtlust ja turundust. Pärast esimeste teoste edu tihkas ta päevatööst loobuda, tehes kirjutamisest äri. „Maailmas on nii palju head kunsti ja kirjandust, mida mitte keegi üles ei leia, sest neid teoseid ei turundata,“ vastab ta Ekspressi küsimusele. „Minu meelest on kunstniku enda kohus teha kõik mis võimalik, et sind üles leitaks. [—] Teos ise peab olema hea – siis aitab turundus seda üles leida ja kindlustab, et see levib ka tegelikult.“ Kirjastajaid ja lugejaid kui kliente tuleb hoida ning see töö täidabki Seecki kirjutamisest vaba aja.

Aastatel 2000–2017 Soome müüduima kirjaniku tiitlit kandnud Ilkka Remes õppis ettevõtlust ning on töötanud turunduse ja kommunikatsiooni valdkonnas. Reijo Mäki sai sama hariduse ja tegi enne täielikku pühendumist kirjanikukutsele ka sama tööd. Üldistatult võib niisiis öelda, et tänu äriharidusele ja turunduskogemusele teavad uue aja kõvaks keedetud autorid, mida lugejad ootavad, nad oskavad hästi kirjutada vastavalt ootustele ning on usinad oma loomingut turundama. Kõlab nagu retsept igale edust unistavale kirjanikule.

https://fi.wikipedia.org/wiki/Luokka:Suomalaiset_rikoskirjailijat

https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=bulvarikirjandus

3 Herbert Salu, Kas vajame kirjandust? Rmt: Porkuni preili. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm 1978. – Raamatupoe Vana ja Hea blogi. https://vanajahea.news/2023/01/15/kas-vajame-kirjandust-herbert-salu/

4 Priit Hõbemägi, Uskumatu teekond: Tallinnas õppinud Soome tudengi põnevuskrimiromaan jõudis The New York Timesi bestsellerite edetabelisse. – Eesti Ekspress 1. XII 2020.