Praegused menuautorid teavad, mida lugejad ootavad, oskavad nende soove täita ning on usinad oma loomingut turundama. Ilmunud Sirbis 21.7.2023.
Viimaste aastate kingitus maailma põnevuskirjandusele on soomlane Max Seeck, 38aastane helsinglane. Tema hiljaaegu eesti keeleski avaldatud kuuenda romaani „Vimm“ õigused müüdi 40 riigi kirjastustele juba enne ilmumist. Kokku on tema sulest ilmunud seitse romaani.
Seeck tunneb krimi- ja põnevuskirjanduse reegleid ja kasutab häbenemata kõiki žanri klišeesid. Miks peakski häbenema oskust, mida ta valdab suurepäraselt – žanri raamistikus pinge ja saladuste hoidmine nõuab meisterlikku kirjutamisoskust.
Soome krimikirjanik Max Seeck. Eesti keelde on tema seitsmest romaanist tõlgitud viis: „Hammurapi inglid“, „Mefisto puudutus“, „Uskmatu“, „Kurjuse võrgus“ ja „Vimm“.
Soome krimikirjanduse rikas ajalugu
Seeck on praegu Soome rahvusvaheliselt edukaim kirjanik. Küllap on see soome krimikirjanduse pika traditsiooni loogiline tulemus. Tuntumatest nimedest on meie lugejale eestikeelsete tõlgete kaudu tuttavad Mika Waltari komissar Palmu kriminullid, Mauri Sariola paar romaani, Martti Yrjänä Joensuu, Reijo Mäki, Leena Lehtolaineni ja Ilkka Remese teosed jpt, kuid Soome krimikirjanike loetelus(1) on julgelt veel üle saja nime. Lisaks Seecki romaanidele on värskelt ilmunud Eva Franzi, Eeva Louko ja Satu Rämö krimkade tõlked.
Krimikirjandus on tõusnud Soomes viimase 40–50 aasta jooksul nn tõsise kirjanduse sekka, mitmed teosed on kandideerinud Finlandia kirjandusauhinnale. Oluliselt on muutunud ka akadeemilise maailma suhtumine: ajaviitekirjandus, sh kerged kriminullid, on olnud kirjandusteadlaste tähelepanu all juba 1970. aastatest. Tõsi küll, alguses asuti ajaviitekirjandust uurima pigem hoiakuga, et see on esimene trepiaste, mis aitab lugejal ületada lugemise künnist, sealt edasi lugeja aga areneb ja jõuab kerglase ajaviite juurest juba Tolstoi ja Balzaci teosteni. Hüpotees osutus siiski ekslikuks – kes loevad, loevad enam-vähem kõike. Kes ei loe … noh, need lihtsalt ei loe.
Žanriliselt on soome krimikirjandus mitmekesine, ulatudes klassikalistest mosaiikmõistatustest adrenaliinirohkete trilleriteni ja ajalooainesest nüüdisühiskonna kriitikani. Igal teosel on eluõigus ja kinnitust leiab tõsiasi, et tippude esilekerkimiseks on vaja palju ja mitmekesist kirjandust.
Kioskikirjandus käsitööoskusena
Nn kioskikirjanduse jaoks on Eesti ilmselt mõõtmetelt liiga väike: raudtee- või bussijaama kioskist ostetud pehmekaanelist raamatut ei jõua enne sihtkohta jõudmist läbi lugeda. Soomes jõuab. Nii on soome autorid kirjutanud kiirtarbimiseks mõeldud lugusid muu hulgas frantsiisina, näiteks hangiti sakslaste Bondi analoogi Jerry Cottoni romaanide tegelaskujude kasutamise õigused ja kirjutati seda sarja kümmekond aastat.
1920ndatel USAs salongimõrvade lahendamise vastukaaluna esile kerkinud vägivaldsema hard-boiled-suunani jõudis Soome pärast Teist maailmasõda. Suund kinnistus 1960.–1970. aastatel, kui kioskites hakati müüma odavaid raamatusarju, nagu „Ilves“, „Manhattan“ ja „Puma“, ning juba mainitud „Jerry Cottoni“ ajakirja. Kuidas muidu õpiks kujutama keerulisemat sündmustikku ja tegelaskujusid, kui pidevalt ei harjutaks kirjutamist etteantud raamistikus? Ei ole sugugi lihtne raame köitva sisuga täita – küllap võivad seda kinnitada sarju kirjutavad stsenaristid.
Eestis on kioskikirjanduse lähim vaste bulvarikirjandus, „odav vähenõudlikku maitset rahuldav kirjandus“, nagu selgitab „Eesti keele seletav sõnaraamat“.(2) Kui aga vaadata praegu kioskites müüdavate raamatute valikut, siis on neid ühendav tunnus ennekõike pehmekaanelisus. Raudtee- ja lennujaamades võib pehmete kaante vahelt leida nii vähenõudlikule maitsele mõeldud bulvarikirjandust kui ka Shakespeare’i ja teiste klassikute teoseid, esindatud on eri riikide bestsellerite autorid Tom Clancyst Max Seeckini. Lugejaskond on laienenud, lugemiskohad on muutunud mugavamaks.
Kodueestlastele võib kioskikirjanduse mõiste olla pisut võõras, kuid väliseestlastele on see harjumuspärane. Nähtuse olemuse on 1978. aastal elegantselt kokku võtnud Herbert Salu: „.. kioskikirjandus, õhukeste vihikutena ja ohtrasti piltidega varustatud kirjandus, mida müüakse kioskides ja mis sisaldab kõditavaid põnevusjutte: igal kümnendal leheküljel laip ja niisama tihedasti suguakte.“(3)
Vimm pole viimane
Ka Max Seecki „Vimm“ jätkab Salu loetletud tunnuste põhjal kioskikirjanduse traditsiooni, laipu sugeneb nii tegevuse käigus kui ka tagasivaadetes. Kõiketeadev autor valgustab kordamööda oma tegelaste peas toimuvat: kui need pead just kuriteo sooritamist või selle lahendamist ei nuputa, siis keerlevad neis seksimõtted, -meenutused ja -ootused. Füüsiliselt kogetakse seksi puhul hulgiorgasme ja jumalikku rahuldust – on, mida hiljem süütundes kahetseda või mille taaskogemist oodata.
Seecki viimases neljas romaanis seikleb Jessica Niemi, sünninimega von Hellens. Sarja uusim romaan „Loukko“ ilmus Soomes selle aasta alguses, kuid eesti keeles pole veel saadaval (teose pealkirja võib tõlkida muu hulgas kui „Salasopp“ või „Urgas“). Vaimse tervise probleemidega kimpus peategelane on omamoodi kombinatsioon hard-boiled-krimkade meeskangelastest, telesarjade autistlikest tarkpeadest ja feministlikest argisangaritest, kes kannavad endaga tähtsat saladust.
Oma algusaegadel astus hard-boiled-dekkarites kuritegevusele vastu meesdetektiiv ning tegelasgaleriis leidus kindlasti mõni saatuslik naine, ühtaegu ihaldusväärne ja ohtlik. Seeck on vahetanud rollid: Jessica on kurja maailma vastu võitlev naispolitseinik, kes langeb pidevalt ihaldusväärsete, aga ohtlike meeste võrku.
„James Bondid“, „Jerry Cottonid“ ja ka Seecki lood on äratuntava ülesehitusega: üks action vaheldub teisega, tulistamine ja võitlus seksi ning meelt erutava verbaalse või vaimse mõõduvõtuga. Seecki romaanid on äärmiselt filmilikud, eri tegelaste vaatenurgad sündmustele on just nagu stseenid, mis ootavad stsenaariumiks vormistamist. Tema tegelaskujudes domineerivad hea välimuse ja füüsisega tegelased, keda on kerge ette kujutada näiteks Angelina Jolie või Keanu Reevesi kehastuses. Ka on teostes mitmeid lihtsalt mõistetavaid viiteid Hollywoodi kassafilmidele, mida kasutatakse võrdlusena mõne tegelase või olukorra kirjeldamiseks.
Füüsiliselt mitte nii atraktiivsed tegelased on välja joonistatud peaaegu karikatuuridena. Üks Jessica Niemi kaastöötajatest on Rasmus Susikoski, stereotüüpne inimsuhetes abitu arvutinohik kõõmaste juuste ja kesise garderoobiga. Lõbusa võrdlusena võib märkida selle tegelase nimekaimu, üht soome krimikirjanduse tuntumat kangelast Olavi Susikoskit, kes ilmus aastakümneid elegantse ja hoolitsetuna lugeja ette Mauri Sariola krimiromaanides. Teine alternatiivne tegelane Jessica-lugude valdavalt ilusate inimeste seas on tubaka järele haisev Erne Mikson, Niemi eestlasest ülemus. Seeck on pannud Miksoni ühes 2010ndate lõppu paigutuvas loos suitsetama Rumbat, mida siis enam ei müüdud. Ilmselt on see kaja Seecki õpingute ajast 2000ndate alguse Eestis. Seeck ei irvita oma tegelaste üle, vaid elab neile soojalt kaasa. „Vimmas“ Mikson enam ei esine, kuid temaga koos töötanud inimesed meenutavad Saaremaa meest heldimuse ja igatsusega.
Vaatepunktide vaheldumises peitub ka omamoodi nõrkus – kahes romaanis on esitatud toimunule kurjategija vaatenurk, milles ei ole siiski ühtki vihjet või võimalust lugejal ise kuritegu lahti harutada. Vastupidi, kurjategija kirjeldab reaalajas toimuvaid sündmusi järjestikustena, ehkki hiljem selgub, et ta on vahepeal ka midagi muud teinud. Tegelase valetamine iseendale või oma tegude varjamine ei ole sisemonoloogis kuidagi põhjendatud, lugeja jäetakse lihtsalt ootama lõppjäreldust, millele keeratakse siis peale mitu vinti. Lugemist see ei häiri, pinget oskab Seeck hoida kuni lõpuni. Kui aga isegi korduval ülelugemisel ei ole võimalik eeldada, et midagi peitus selles situatsioonis veel, jääb viimaks petetu tunne.
Niisugust kõvaks keedetud ja tuunitud ajaviidet võib põlastada, ent kiirloetava romaani kirjutamine nõuab korralikku pinge hoidmise oskust. Seeck ehitab loo kihte ja karaktereid üksikasjadeni ning erinevalt odavast kioskikirjandusest tema tegelased muutuvad ja arenevad. Oma olemuselt on „Vimm“ aga ennekõike siiski puhas ajaviide, tegelaste sügavamad mõtisklused mõjuvad tarbetu ruumitäitena.
Mitte ainult turundusest
Eesti Ekspressile antud intervjuus(4) tunnistab Max Seeck, et naissoost kangelane tekkis tema romaanidesse välismaiste kirjastuste soovitusel. Rahvusvahelise trillerite turu tarvis olid tema esimesed teosed liiga maskuliinsed ja väliskirjastusi huvitas rohkem Soomes arenev lugu. Seeck võttis kirjastajate soove kuulda ja kirjutas neile vastavad teosed. Rahvusvaheline edu ja Hollywoodis valmimist ootav telesari annavad tunnistust, et vastutulek turu ootustele tasus ennast ära.
Autoritasude eest äsja Soomes u 150 000 euro eest Jokerite jäähokimeeskonna osaluse ostnud Seeck õppis Eestis ettevõtlust ja turundust. Pärast esimeste teoste edu tihkas ta päevatööst loobuda, tehes kirjutamisest äri. „Maailmas on nii palju head kunsti ja kirjandust, mida mitte keegi üles ei leia, sest neid teoseid ei turundata,“ vastab ta Ekspressi küsimusele. „Minu meelest on kunstniku enda kohus teha kõik mis võimalik, et sind üles leitaks. [—] Teos ise peab olema hea – siis aitab turundus seda üles leida ja kindlustab, et see levib ka tegelikult.“ Kirjastajaid ja lugejaid kui kliente tuleb hoida ning see töö täidabki Seecki kirjutamisest vaba aja.
Aastatel 2000–2017 Soome müüduima kirjaniku tiitlit kandnud Ilkka Remes õppis ettevõtlust ning on töötanud turunduse ja kommunikatsiooni valdkonnas. Reijo Mäki sai sama hariduse ja tegi enne täielikku pühendumist kirjanikukutsele ka sama tööd. Üldistatult võib niisiis öelda, et tänu äriharidusele ja turunduskogemusele teavad uue aja kõvaks keedetud autorid, mida lugejad ootavad, nad oskavad hästi kirjutada vastavalt ootustele ning on usinad oma loomingut turundama. Kõlab nagu retsept igale edust unistavale kirjanikule.
1 https://fi.wikipedia.org/wiki/Luokka:Suomalaiset_rikoskirjailijat
2 https://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=bulvarikirjandus
3 Herbert Salu, Kas vajame kirjandust? Rmt: Porkuni preili. Esseid eesti kirjandusest. Stockholm 1978. – Raamatupoe Vana ja Hea blogi. https://vanajahea.news/2023/01/15/kas-vajame-kirjandust-herbert-salu/
4 Priit Hõbemägi, Uskumatu teekond: Tallinnas õppinud Soome tudengi põnevuskrimiromaan jõudis The New York Timesi bestsellerite edetabelisse. – Eesti Ekspress 1. XII 2020.
Jooksevmõtete seisukoht 