Kes meist ei teaks Wanda June’i!

Blogi4-150x150Tõepoolest! Isegi inimesed, kes Kurt Vonneguti teoseid lugenud pole ja autorit näidendi pealkirjaga kokku ei vii, osakavad lisada õnnesoovile „Õnne sünnipäevaks“ ka sõnad „Wanda June“. Sedasi klassikaga kord on. Ei pea olema Shakespeare’i tundja, et Romeo ja Julia või Hamleti nimed kõnetaksid.

Minagi polnud Vonneguti näidendit varem lugenud. Etendust varem näinud samuti mitte. See viimane puudus vaevab ilmselt paljusid, sest Eesti teatrites Õnne sünnipäevaks, Wanda June! väga palju etendatud polegi. Tamur Tohver ahvatles aga taas kord oma lavastust arvustama ja ülesanne sai hullult raske: kuidas oma võhiklikku arvamust vormistada nii, et ma tegelikust veelgi lollim välja ei paistaks?

Otsin abi ajaloost

Lühidalt on lugu sellest, kuidas vana kooli sõjamees Harold on olnud koos sõbra, Nagasakile aatomipommi visanud piloot Looseleafiga juba kaheksa aastat kadunud. Naisel Penelopel on vahepeal tekkinud kaks armukest/kosilast ja nende poeg Paul sirgunud 12-aastaseks. Mehed naasevad ja leiavad eest hoopis teistsuguse maailma, kust nad kaheksa aastat tagasi lahkusid. Mehed on oma minevikus tapnud sedavõrd palju inimesi, et nüüdne rahulik argielu tundub võõras ja vaenulik, kus nende tapajutud kõlavad pigem põneva filmi kui tõelisusena. Lihtne lugu, kus põrkuvad keerukad suhted ja hoiakud.

Eesti lugeja sai Vonneguti näidendiga tutvust teha juba 1975. aastal, mil see ilmus Loomingu Raamatukogus, tõlkijaks ja eessõnaga varustajaks Valda Raud. Näidend ise valmis aastal 1970 ja sai maailmaesietenduse samal aastal New Yorgis, kus seda mängiti vaid pool aastat, katkestuse põhjuseks näitlejate üldstreik. 1971. aastasse jääb näidendi põhjal Columbia Pictures’is Mark Robsoni tehtud film, mille kohta Vonnegut ise ütles, et film oli kohutav (an awful movie).

Näidendi algne nimi oli naispeaosalise järgi Penelope. Jah, sama nimi, mis Odysseuse igitruul abikaasal. Vonneguti enda sõnul olevat naispeategelase mõte tulnud nimelt kunagisest imestusest, kui naeruväärne on naisel kakskümmend aastat oma kadunud meest oodata ja samas loobuda armuelust. Juba aastal 1951 kirjavahetuses oma toimetaja ja kirjastaja Knox Burgeriga mainib Vonnegut Penelope-nimelist näidendit. Lõpuks sai kirjanik oma mõtte läbi mängida, kinkides Penelopele Õnne sünnipäevaks,… näidendis lausa mitu armukest.

Eesti teatriajaloos pole näidendit küll palju esitatud, kuid esmalavastus TRA Draamateatris 1976. aastal tehti võimsa koosseisuga. Praegune lavastus on sunnitud vastu pidama võrdluses Mikk Mikiveri lavastusega, Tohvri kehastatud Harold omakorda Einari Koppeliga. Karin Raski Penelope ajalooline eelkäija oli Maria Klenskaja ja Juhan Viiding mängis nende poega Pauli, tänases etenduses vastavalt Kristjan Tammjärv Polygoni Teatrikoolist. Ega Eero Spriidilgi kerge pole – tema piloot Looseleafi rollis esines kunagi Eino Baskin. Tollasest etendusest vaid mõnda pilti näinuna ei julge rohkem öelda, kuid kindlasti asetus see „lõbus ja lihtsameelne lugu“ hoopis teistsugusesse konteksti, kus nõukogude aja tegelikkus muutis allteksti tänasest tunduvalt erinevaks. Huvitav oleks kuulata Maria Klenskaja hinnangut Polygoni lavastusele.

Müüdi teemal targutust

Internet sai nüüd ümber kopeeritud, edasi tuleb oma mõistusega minna ja vaadata, mida teatrivõhik etendusest leida võib.

Odysseuse müüdiga mängimine on näidendis muidugi üsna äratuntav. Odysseuse naise Penelope nimi on otsene vihje, kuid sama selged on Haroldi aastatepikkune äraolek ja teadmatus ta saatusest, mehe sõjamehe kuulsus, poeg, kes isa mälestust endaga kannab, Odysseus lootosesööjate juures versus Harold sinist suppi söömas ja palju muid otseseid või kaudseid viiteid.

Mäng poleks aga mäng, kui viidatud müüdiga võrreldes kõik hoopis teistmoodi välja ei kukuks. Uus Odysseus küll tahaks oma naise kosilase – vähemalt ühe neist – maha lüüa, aga see tunduks tänapäevas kuidagi … jabur. Odysseuse Penelope oli ometigi truu, mida Haroldi kaasa kohta ei saa kuidagi öelda. See tundukski pehmelt öeldes mõttetu ohvrina.

Blogi15-150x150Kui Harold püüab püsida aastatuhandeid muutumatus rollis, siis Penelopest on saanud kaasaegne naine. Näidendi tekstist ja nähtud filmikatkest jäi Penelopest mulje kui veidi lihtsameelsest endisest ettekandjast. Raski Penelope pole lihtsameelne, vaid naine, kes võtab kogu selle pisku, mis elul talle pakkuda on, olgu selleks rahuarmastav tohter või tolmuimejaid müütav tola. Kusagil etenduse keskel hakkas tunduma, et Rask tõeliselt naudib oma rolli ja miks ka mitte – oli ju Penelope kõigi ja kõige ühendaja, kõik meesliinid viisid just temani.

Ma ei oska öelda, kas oli see Vonnegutil omas ajas niimoodi mõeldud, oli see lavastaja või näitleja teene, aga Karin Raski naistegelane asetas oma suhetepeegli nii meestegelaste kui -vaatajate ette ning kindlasti polnud see peegeldus paljude jaoks just kõige meeldivam.

Võõrutav mäng

Lavastaja Tamur Tohver peab näidendit endiselt aktuaalseks ja tuleb nõustuda: Selle loo esimene ime on selles, et on kirjutatud peale Vietnami sôda ja Ameerika lillelapsi, kuid iseloomustab tänast Eestit pea üksühele. Endiselt on päevpäevalt keegi püssitoru ees ja keegi teine seisab suurema môistmise ootel.

Tohver on etendust lavastanud ka kümme aastat tagasi TTÜ tudengiteatris. Aasta 2006 tudengite teatripäevadest kirjutanud Rait Avestik hindab Sirbis (10.03.2006) tollast etendust sedaviisi: Tallinna tehnikaülikooli tudengiteater T-teater alustas oma tegevust 2001. aastal. Praegu on teatri juhiks Eesti Raadioteatri peanäitejuht Tamur Tohver, kelle lavastus Kurt Vonneguti näidendi põhjal “Õnne sünnipäevaks, Wanda June!” oli kõige rohkem traditsioonilise päris teatri moodi: on Eestis aktsepteeritud tekst, kujundus,  lavastajakontseptsioon, kostüümid,  mõni hea näitlejatöö, lavastus on aga väga pikk, on vähe vaimsust ja pisut igavust.

Seekordne lavastus oli selline, nagu Vonnegut lubas, „lõbus ja lihtsameelne lugu meestest, kes armastavad tapmist ja  nendest, kes seda ei naudi.“ Mu jaoks etenduse algus veidi venis. Või oleks õigem öelda, et vaatajana ei saanud ma kohe seda õiget rütmi või meeleolu kätte. Ei saanud päriselt aru, kuhu suunas ollakse minemas. (Seepärast soovitan teatrisse minna minust parema teadmistepagasiga.)

Etendus algas näitlejate rivistusega, kes ennast tutvustasid, et siis mängu alustada. Pidin kodus algteksti üle vaatama, kas oli ehk lavastaja eesmärk võõrutusefekti tekitamine? Ei, Vonnegut ise on kõik just sedasi näidendisse kirja pannud. Ehk sõnumina – me ei püüagi tegelikkust edasi anda, see on mäng tegelikkusega, mängige kaasa!

Omamoodi võõrutusefekt oli ka Tohvri valik Haroldi ossa. Kõigis nähtud pildi-Haroldites, Einari Koppelis või filmis Haroldit mänginud Rod Steigeris oli omamoodi brutaalsust ja hoolimatust. Kellele Steigeri nägu silme ette ei tule, siis tema filmirollidest kõnekad on mh Al Capone’i, Mussolinit ja Napoleoni osatäitmised.

Blogi6-150x150Tohvri roll meenutas pigem Trooja hobuse leiutanud nutikat Odysseust kui brutaalset sõjardit. Samas selline valik polnud üldse paha. Tohvri seiklejalik olek rõhutas loomuomase julmuse asemel seikluse eeliseid argise igavuse ees. Vaatajani jõudis pigem Haroldi imestus ja tüdimus aegade muutumise pärast kui brutaalne viha. Kui mul oli Haroldist kui ajast-arust tegelasest isegi kahju, siis mu naine lubas vaheajale minnes Haroldile kallale minna. Täpsem tsitaat puudutas Tohvri muutumist meeldivast suveterrassil juttu puhuvast inimesest šovinistist mölakaks. Plussid näitlejatööle.

Blogi9-150x150Tohvri Haroldi ja Spriidi kehastatud Looseleaf Harperi vaheline verbaalne ja kehakeelne ping-pong oli samuti nauditav. Kui ma alguses pidasin Haroldi rolli rohkem Spriidile sobivaks, siis nendevaheline suhe pani ümber mõtlema. Siin olid kaks vastandlikku tegelast, üksteist täiendavad flegmaatiline massitapja ja seiklejast suurustleja.

Samasugune esmane ehmatus oli suurt kasvu Kristjan Tammjärve valimine Penelope ja Haroldi 12-aastase poja Pauli ossa. Kunagises Draamateatri lavastuses mängisid sama rolli kleenukesed Juhan Viiding ja Kalju Orro. Miks mitte panna poissi mängima hoopis mõni õbluke naine? Blogi8-150x150Kui aga juba mäng, siis rollivalik ei seganud, vastupidi, mu meelest vääris Tammjärv erilist tunnustust – ta ilmeid oli teiste dialoogi ajal lausa nauditav jälgida ja kordagi ei kukkunud ta oma poisikese rollist välja. Laval väikeste sammudega tippimine oli ehk liiast, see ei muutnud mehemürakat kuidagi pisemaks.

Blogi14-150x150Penelope otsustusvõimetu iseseisvuse kõrval koondub kogu etenduse fookus Haroldi kui teatud meesarhetüübi mõttetusele ja ega ülejäänud meestegelased paremad pole. Kõige koomilisem, samas ka kõige selgem ja ühemõttelisem oli kindlasti tolmuimejamüüja Herb Shuttle’i roll. Seda lihtsat ja primitiivse unistusega meest mängis Maarius Pärn ilmse mõnuga, laskumata jämekoomikasse, mida roll oleks kindlasti võimaldanud.

Aarne Soro Dr Woodly võiks oma patsifismiga teiste seas esile tõusta, kuid millegipärast oli talle kostüümiks kingitud samasugune ülikond kui tema  tolmuimejamüüjast konkurendile. Kurt Vonneguti arst ja tervendaja tundus pigem hipi kui ülikonnastatud maakonnaarst ja sellega eristus selgelt teisest kosilasest.

Blogi11-150x150Kas oli lavastaja või kunstniku taotlus muuta need kaks omavahel sarnasteks ja rõhutada vaid nende rolli kosilasena? Püüdsin Sorole selga mõelda midagi hipilikumat ja sama mäng oleks mu meelest andnud hoopis teise tulemuse, tüübina oli Soro vägagi usutav ja mäng täpne. Praegune Woodly ülikonna-patsifist paistis rohkem Jehoova-tunnistaja kui tervendajana ja lõpustseen oli etenduse kõige suurem võõrutus – miks oleks Tohver-Harold-Odysseus pidanud Jehoova-tunnistaja väärtusmaailma omaks võtma? Maha poleks ehk lasknud, aga ka mitte allaandnult taandunud.

Detailidest tervik

Meeldivalt psühhedeelne lahendus oli taevaste tegelaste markeerimine valge pilve ehk marliga ümber pea. Muidugi on kogu idee taevas koroonat mängivatest suurmeestest kirjutamise ajale sobivalt psühhedeelne, kuid sellised vahepalad samade näitlejate esituses (ainus erand siin Wanda June Ragne Veensalu kehastuses) lükkas ka sisu uues suunas ja lisas mängulisust.

Blogi1-150x150Tervikus oli mu meelest oluline ka hästi valitud etenduskoht. Vonneguti näidendi lavakirjeldust õnnestus KUMU auditooriumis väga hästi ellu viia ja Kalju Kivi oskas luua minimaalsete vahenditega kõneka lavakujunduse. Vaatasin võrdlevalt filmis loodud interjööri ja oma loomingulisuselt jäi kaalukauss kaldu kindlalt Kivi suunas.

Emotsionaalselt oli see etendus minu jaoks vähem mõjus kui eelmine Polygonis nähtud etendus Väävelmagnooliad. Seekordne etendus mõjuski rohkem ratsionaalsele poolele – mäng müütidega, erinevad tegelaskujud kui arhetüübid, kirjutamise ajastu versus tänapäev, rollide ja hoiakute muutumised ajas ja ruumis jne. Palju nüansse jäi mu asjatundmatuse tõttu ilmselt tähelepanuta, kuid tervikuna oli lugu tasaselt ärritav ja külmaks ei jätnud. Lavastusele mõtteainese pakkujana tasub igati tänulik olla.

Loodetavasti otsustate pärast mu segaselt isiklikke imestusi etendust ise vaatama minna ja leiate hulgaliselt vastuväiteid. Lavastus on seda väärt, et raevukalt väidelda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s