Miks ma pean teadma?

kafkaprotsKõigepealt vaatasin peeglisse ja küsisin, mida tead sina, sitavares, Kafkast või teatrist? Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid? Miks ma …?

Josef K. silmis, suul ja kogu kehahoiakus oli sama küsimus. Miks ma peaksin teadma, vastu hakkama või ennast kaitsma? Ja kogu ülejäänud trupi kehakeel väljendas selle küsimuse üle imestust ja pahameelt.

Traditsiooniliselt on kaldutud Protsessi lugema kui indiviidi võitlust hingetu ja anonüümse bürokraatiamasinaga, tema esialgset vastupanu ja lõpuks jõuetut allavandumist. NUKU Protsess ei välista seda tõlgendust, kuid kõnetama hakkas mind hoopis muu – sündmusi pidevalt jälgiv mass, mis võimaluse tulles võttis sõna, sõimas, kordas ja hüsteeritses. Niimoodi massid käituvad.

Alguses tundus see lihtsalt huvitava võttena hoida kõik näitlejad lava ääres – las noored vaatavad ja elavad kaasnäitlejatele kaasa. Lavastuse keskel muutus seos massikäitumisega aga nii tugevaks, et ülejäänud etenduse aja lasin ennast sellel kanda, nauditavalt täpne kokkumäng ja liikumine. Omamoodi ajusisene link tekkis filmiga Bohemian Rhapsody, kus Freddie Mercury suhu oli pandud sõnad: su ümber lendavate äädikakärbeste järgi tead, kui oled üdini mäda. Ümber Josef K. tiirelnud seltskond oli kui parv äädikakärbseid, kellel oli tegelikult ükskõik, milles peategelast süüdistatakse või äkki isegi ei süüdistata, peaasi, et on põhjust kohale lennata. Kusagilt inimlike omaduste mädalehka ju alati levib.

Detaile oli kuhjatud rikkalikult, oleks isegi leppinud vähemaga, sest detailiderägastikus hakkas tähelepanu hajuma. Juba teist lavastust järjest pean imetlema kunstniku leidlikkust, kuidas väike lava elama panna ja mõne liigutusega luua näilisus suurest muutusest. Paistis, et näitlejad tundsid ennast kunstniku keskkonnas mugavalt.

Lavastus pakkus tõelist tõlgenduste pillerkaart, samas hoidis rõhutatud teatraalsus vaataja turvaliselt distantsil. Neile, kes Kafkat põhjalikult ei tunne (nagu mina), oli väga vabastav võimalus oma tõlgendus üles ehitada. Seepärast pidin lõpus veidi pettuma. Ei, mind ei seganud, et Josef K. kõri jäi läbi lõikamata. Etenduse lõpudialoog oli mu jaoks a) arusaamatu, b) publikut alahindav, c) lihtsustav, d) ebakindel, e) vt punkt a. Nagu ei võikski lubada, et publik Kafka ja Protsessi järel ilma selgete vastusteta koju läheks.

Aga miks ma peaksin teadma? Miks ma peaksin teadma, milles mind süüdistatakse? Või mida lavastaja, dramaturg või näitlejad mõtlesid?

Autor Franz Kafka, dramatiseerija Mihkel Seeder (VAT teater), lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Annika Aedma, liikumisjuht Olga Privis, helilooja ja -kujundaja Vootele Ruusmaa, valguskujundajad TÜ VKA tudengid Mari-Riin Paavo juhendamisel, videokujundajad TÜ VKA tudengid Taavet Janseni juhendamisel, tõlkija August Sang. 

Mängivad NUKU teatri näitleja Liivika Hanstin ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Elar Vahter, Mari Anton

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s