Tammsaare rokikava

Nooredhinged
NUKU noored hinged, fotod Siim Vahur.

Aplaus, lilled, näitlejad, lavastaja … tegelikult tahaks iga etenduse lõpus aplodeerida ka neile, kes on võtnud vaevaks koostada teatrikülalist lavastuse maailma juhatava kava. Paraku jäävad need inimesed enamasti tagaplaanile, on ju kava vaid „kaduva kunsti“ abimaterjal.

Teatrikava koostamine on aga ühtviisi keeruline kunst, mille meistrid väärivad nii aplausi kui mõnikord lausa ovatsioone. Lühikese, olulise ja huvitava info kokkupanek on kaelamurdev ülesanne, sest olulist ja huvitavat on ju tohutult. Teatrikülalist ei saa materjaliga ära kurnata, see ei täidaks kava ülesannet, ning liiga paks trükis oleks ka liiga kulukas.

Väiketeatrid on kahjuks ebavõrdses seisus, sest harva, kui neil on piisavalt ressurssi põhjaliku kava koostamiseks, enamasti piirdutakse ühe- või kahepoolse A4 formaadis kavalehega. Seda suurem vastutus lasub riigiteatritel. Nii olen näiteks alati huviga süvenenud Estonia teatrikavadesse, mis annavad minusugusele muusikavõhikule hulgaliselt harivat, hästi liigendatud ja etenduse tausta avavat infot.

Seekord läheb kummardus A.H. Tammsaare üliõpilasnovelli põhjal tehtud lavastusele „Noored hinged,“ mille sisuka kava on kokku pannud NUKU teatri kirjandustoimetaja Kati Kuusemets ja dramaturg Priit Põldma.

Muidugi tõestas Tammsaare taas kord oma ajatust. See, et Tammsaarega rokitakse, on ilmselt lavastaja Mirko Rajase ja helilooja ja -kujundaja Markus Robami teene. Tõepoolest, miks peaks klassiku teksti järgi dramatiseeritud teoses kostma vaid rahvaviisid või klassika? Noored rokivad Tammsaarega ja küsivad samu küsimusi, mida enne ja pärast Tammsaaret ning ilmselt jäädaksegi küsima.

Kuidas aga luua lavastusele kontekst, et vaataja algusest peale suunduks rajale, mille dramatiseerija (Helena Läks) ja lavastaja on valmis sillutanud? Või kuidas saaks teatrisõber pärast etendust asetada enda elamused laiemasse raamistikku? Miks peaks üldse klassiku noorpõlveteose täna, 21.sajandi teise kümnendi lõpus lavale tooma? NUKU dramaturg Priit Põldma küsib seda noortelt näitlejatelt ja vastused tuuakse välja just kavas:

Sander Roosimägi: Mõte ise on tunnetuslikult väga äratuntav, klikib väga hästi ära. Aga Tammsaare tekst mõjub värsstekstina, sest ta on oma sõnakasutuses väga täpne. 

Getter Meresmaa: Vaatad alguses kõrvalt ja lased sel materjalil ennast kanda, sest see ei ole ju päris, see on kirjanduslik maailm mingil teisel sajandil. Ja järsku tunned ära probleemid, mis on sul päriselus ka praegu. Seda teravamalt võivad need teemad kohale jõuda, kui äratundmiskõlks käib ootamatult.

Mitmeleheküljeline intervjuu noortega on paigutatud kava lõppu kui tõendusmaterjal, et jah, Tammsaare kõnetab, „klikib ära“ ja tekitab „kõlksu“. Kava algusse on leitud Tammsaare enda tsitaat, mis annab esimese võtme – inimesest rääkides tunduvad ka aastasadu vanad lood huvitavad ja ajakohased.

Järgneb tervitus lavastajalt, mis rõhutab edasimõtlemist, teekonda: Ükski lavalt kõlav mõte, tabatud tõde ei pruugi olla lõpp-punkt, tähtis on edasi mõtelda, edasi minna, et tekiks dialoog autori ja näitlejate, näitlejate ja vaatajate, autori ja vaatajate vahel.

Kava kõige mahukam osa tuleb kirjandusteadlase Maarja Vaino sulest. Vaino on Tallinna Kirjanduskeskuse (ehk Tammsaare ja Vilde muuseumi) direktor, kelle jaoks pole ilmselt ükski tahk Tammsaarest saladuseks. Seda raskem võis olla leida lähenemist, mis annaks lühidalt ja kerge lugemisena edasi olulise just lavastuse seisukohast. „Noore hingega Tammsaare“ ongi Vaino suurepärane ekskurss kirjaniku üliõpilas-aega, sealt Tammsaare loomingu kesksete teemade – armastus ja inimene – kaudu tagasi teose juurde ning lõpuks klassiku suhtest noortesse ja oma tegelastesse: Ükskõik, kui hästi või halvasti tema tegelased käituvad, hindab Tammsaare neis kõigis kätkevat inimlikkust.

Kui seni nimetatute kõrvale lisada Britt Urbla Kelleri terviklikult elegantne ja teemasid siduv kujundus, siis ongi valmis sõbralik ja intelligentne abiline sisenemiseks lavastuse maailma. Selles maailmas oli hea olla, aitäh!

NUKU teatri lavastus „Noored hinged“, autor Anton Hansen Tammsaare, dramatiseerija Helena Läks, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, helilooja ja -kujundaja Markus Robam, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti. Mängivad Getter Meresmaa, Mihkel Vendel, Mart Müürisepp, Doris Tislar, Laura Kukk, Sander Roosimägi (külalisena).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s